Nigul Karits (kuni 14. veebruarini 1936 Nikolai Kapustin ja 23. märtsini 1936 Nigul Kapustin; 23. oktoober 1911 Narva – pärast 25. augustit 1941; jäi Nõukogude–Saksa sõja ajal Nõukogude tagalas teadmata kadunuks) oli Eesti poksija.
Ta alustas poksimist Tallinna Poksiklubis 1933. aastal.
Karits sai keskkaalus (kuni 160 naela ehk 72,6 kg) Eesti meistrivõistlustel II koha (1935).
Karits osales seitse korda Eesti koondises (1933–1936). Ta oli kergekeskkaalus (kuni 135 naela ehk 61,2 kg) kahekordne Baltimaade meister (1934 ja 1935).
Karits osales keskkaalus (kuni 160 naela ehk 72,6 kg) 1934. aasta Euroopa meistrivõistlustel Budapestis, kuid kaotas oma esimese kohtumise punktidega. Tema vastane Alf Jackson (Inglismaa) langes hiljem välja veerandfinaalis.
Ta mobiliseeriti Nõukogude–Saksa sõja alguses 27. juulil 1941 Punaarmeesse. Ta jäi teadmata kadunuks millalgi pärast 25. augustit 1941, siis saatis ta sõjaväest viimase kirja. Rindele ta tõenäoliselt ei jõudnudki
Nigul Karitsa poeg on võrkpallur ja piirivalvur Henn Karits.