Nicolaus Bergius (ka Nicolaus (Nils) Berg; ladina Nicolaus Olai Bergius, Revaliensis; vene Николаус Олафсон Бергиус; 4. detsember 1658 Tallinn – 5. aprill 1706 Pärnu) oli rootsi vaimulik ja teoloog, Rootsi-aegne Liivimaa luterlik ülemsuperintendent.
Ta alustas 1676. aastal õpinguid Turu Akadeemias ja 1677 Uppsalas, sai kuningliku stipendiaadina õppida Giesseni (Mag. 1684), Leideni, Oxfordi, Cambridge'i jmt. Euroopa ülikoolides. 20. oktoobril 1687 sai Uppsala piiskopkonnas pastoriks ja määrati samal aastal Stockholmi prantsuse koguduse pastoriks.
Põhjasõja ajal oli ta 1700–1701 Ingerimaa superintendent, Narva Rootsi-Soome Mihkli kiriku rootsi koguduse pastor, ning 4. juulist 1701 Liivimaa ülemsuperintendent, Academia Gustavo-Carolina teoloogiaprofessor ja prokantsler Pärnus ning Pärnu Nikolai kiriku saksa koguduse õpetaja.
Tema vanemad olid Tartu Ülikoolis õppinud Tallinna Toomkiriku rootsi koguduse pastor ja Eestimaa konsistooriumi assessor Olof (Olaus) Bergius (surnud 1670) ja Vendela Svensdotter Rylander.
Mitte-aadlikust pastor Bergiuse salajane abielu 2. detsembril 1691 krahvitar Christiana Juliana Oxenstiernaga (1661–1701), kes oli Tallinna linnuses sündinud riiginõuniku ja riigimarssali, krahv Gabriel Gabrielsson Oxenstierna (1619–1673) ja krahvinna Marca Christiana von Löwenstein und Scharfenecki (1625–1672) tütar, põhjustas Rootsis suure sotsiaalse skandaali aadlike ja mitte-aadlike abielude suhtes.
| Eelnev Jacob Lang |
Narva ja Ingerimaa superintendent 1700–1701 |
Järgnev Johannes Rungius |
| Eelnev Jacob Lang |
Liivimaa ülemsuperintendent 1701–1706 |
Järgnev Gabriel Skragge |