Pankus

Pankus oli hetiidide Vana Kuningriigi lõpus kuningas Telipinus (u 1525-1500 eKr) korraldusel loodud nõukogu. See koosnes ülikutest ja ka kuningas pidi sellega arvestama, mille tõttu on pankust peetud ka maailma vanimaks parlamendiks ja hetiitide riiki nimetatud esimeseks konstitutsiooniliseks monarhiaks.

Telipinuse seadlus

Hetiidi Vana kuningriigi viimane kuningas tuli troonile dünastilises võimuvõitluses ja püüdis oma valitsemisajal teha lõppu vägivallale kuningliku suguvõsa hulgas, mille üheks põhjuseks oli mittekorrastatud kuninglik pärimisjärglus. Tema kehtestatud erinõudedeid nimetatakse tänapäeval Telipinuse seadluseks. Dokument on andnud hetitoloogidele hea ülevaate Hetide Vana Kuningriigi kuningatest, kuna loetleb nende võimu järjekorda ning tihti vägivaldseid viise, kuidas keegi suri.

Telipinuse seadlus lõi ülikutest üldkogu (Pankus), mis käsitles kuritegusid kõrgeima kohtuna. See lähtus põhimõttest, et kuningas on võrdne võrdsete seas. Seadusvastaste tapmiste korral tuli kuningal endalgi kanda kohtu ees vastutust. Kuigi seadus rakendus osaliselt jäi selle mõju püsima kuni hetiidi riigikorra lõpuni.

„Kuningliku vere valamine sagenes. Kuninganna Istaparijas tapeti, seejärel kuningapoeg Ammunas. Jumalamehed kuulutasid: "Ennäe, Hattusas on verevalamine hoos!" Siis kutsusin mina, Telipinus, Hattusasse üldkogu.

Edaspidi ärgu keegi tehku kuningapojale kurja ega sepistagu talle nuga! Kuningaks saagu vaid esmajärguline kuningapoeg. Kui ei ole esmajärgulist kuningapoega, saagu kuningaks teise järgu poeg. Kui aga ei ole pärijat poega, võetagu esmajärgulisele tütrele koduväi ja temast saagu kuningas.“

– katkend Telipinuse seadlusest

Vaata ka

Märkused

  1. ↑ Mitte segamini ajada hetiitide samanimelise jumalaga, kelle järgi kuningas Telipinus ilmselt nime on saanud.
  2. ↑ "Esmajärguline" on kuningannast sündinud poeg, "teisejärguline" on liignaisest sündinud poeg, ilmselt eksisteerisid ka "kolmanda järgu" sohipojad, kes on sünnitatud orjataride või prostituutide poolt, kuid kellel troonile õigus puudub.

Viited

  1. ↑ Ekrem Akurgal (2001). The Hattian and Hittite civilizations. Ankara: Turkish Ministry of Culture. Lk 118. ISBN 975-17-2756-1.
  2. ↑ Amar Annus (2005). Muinasaja kirjanduse antoloogia. Tallinn: Varrak, lk 207. ISBN 9789985309520 (hetiidi keelest tõlkinud Jaan Puhvel)