Parameswara

Parameswara (Jawi ڤارميسوارا) (umbes 1344 Singapura kuningriik või Palembang – umbes 1414 Melaka, Melaka kuningriik) oli 5. ja viimane Singapura radža [1389–1398]. Teda samastatakse Malai annaalides (Sulalatus Salatin) mainitud Iskandar Shahiga, 1. Melaka sultaniga [1402–1414], Melaka sultanaadi rajajaga.

Kuningas põgenes 1398. aastal Majapahiti riigi mereväe sissetungi järel saarekuningriigist ja rajas 1402. aastal uue tugipunkti Bertami jõe Melaka jõe suudme juurde. Mõne aastakümne jooksul kasvas uus linn kiiresti ja sellest sai Melaka sultanaadi pealinn. Portugali allikad, mis on kirjutatud umbes sada aastat pärast tema surma, väidavad, et ta oli pärit Sumatralt Palembangist ja usurpeeris Singapura trooni; siiamlased või Majapahit kihutasid ta Singapurast välja, misjärel ta rajas Melaka.

Nimi

 Pikemalt artiklis Paramešvara

Nimi Parameswara esineb Portugali allikates, näiteks teoses "Suma Oriental", kus see on kirjutatud kujul Paramicura või Parimicura. Parameswara on hinduistlik nimi, mis tuleb sanskriti sõnast Parameśvara (परमेश्वर) 'Ülim Isand'. Sõna parama'ülim', on nimele Išvara lisatud tähenduse rõhutamiseks. Paramešvara on ka üks Šiva nimedest. Nime Parameswara ei leidu aga Malai annaalides, mis jutustavad Singapura ja Melaka kuningriigi ajaloo romantiseeritud kujul. Seal nimetatakse Singapura viimaseks valitsejaks ja Melaka rajajaks Iskandar Shahi. Iskandar on pärsiakeelne nimi, mis tähendab 'Aleksander' (Aleksander Suure järgi), ja Shah (šahh, pärsia keeles شاه Shāh) on pärsiapärane kuningatiitel. On oletatud, et Malai annaalides mainitud Iskandar Shah ja Parameswara on sama isik, sest nendenende elulugudes on teatud sarnasus.

Mingi kroonika (Ming Shilu) märgib, et Parameswara abikaasa, keda nimetati Bā-ér-mí-sū-lǐ (八兒迷蘇里; Parameswari), osales Mingi keisrikojas peetud banketil koos kuningas Bai-li-mi-su-la'ga (拜里迷蘇剌; 'Parameswara'). Tõenäoliselt ei olnud Parameswari 'Ülim Emand' isikunimi, vaid tiitel. Seda kinnitab asjaolu, et Malai annaalides kasutatakse sama nimetust Singapura radža Sang Nila Utama ämma kuninganna Parameswari Iskandar Shahi kohta ja see tiitel on malai keeles kasutusel ka tänapäeval kujul Permaisuri Malaisia kuninganna, ülemvalitseja abikaasa (Raja Permaisuri Agong) kohta.

Seetõttu arvatakse, et nimi Parameswara oli vaid väike osa pikast kuningatiitlist, mis on olnud malai kuningatel tavaline. Peale Melaka rajaja Parameswarale kandis seda tiitlit 4. Melaka sultan Abu Syahid Shah (Raja Sri Parameswara Dewa Shah).

Elukäik

Päritolu

Parameswara päritolust ja elukäigust on Malai annaalides ja Portugali allikates erinevad versioonid. Malai annaalid on kirjutatud Melaka õitseajal ja ümber töötatud 1612. aastal Johori õukonnas. Sellel allikal põhinevadki jutustused Singapura rajamisest, selle valitsejate reast ja kuningriigi hävimisest. Malai annaalide järgi oli Iskandar Shah (Paramesvara) Singapura rajajaks peetava Sang Nila Utama järeltulija. Ajaloolased on pannud kahtluse alla Malai annaalide ajaloolise usaldusväärsuse Singapurat käsitlevates osades. Portugali allikad, nagu Tomé Piresi teos "Suma Oriental", on kirjutatud vahetult pärast Melaka vallutamist portugallaste poolt ja esitavad Parameswara päritolu kohta teistsuguse versiooni.

"Suma Oriental" ja Malai annalid sisaldavad sarnaseid lugusid Palembangist põgenenud vürstist, kes saabus Singapurasse, ja Singapura viimasest kuningast, kes põgenes Malaka poolsaare läänerannikule ja rajas Melaka. Ent vürsti isiku asjus on need jutustused täiesti erinevad. "Suma Oriental" samastab põgenenud vürsti ja Singapura viimase kuninga, Malai annaalid aga, mis on üksikasjalikumad, peavad neid eri isikuteks, keda lahutab viis põlvkonda. "Suma Oriental" lisab, et Palembangist põgenenud vürst usurpeeris Singapura trooni siiamlasest asevalitsejalt nimega Temagi millalgi 1390ndatel. Portugali jutustused, mille autorid on Tomé Pires ja João de Barros ja mis võib-olla tuginevad mõnele Jaava allikale, viitavad sellele, et Parameswara oli Palembangist pärit vürst, kes püüdis millalgi pärast 1360. aastat vaidlustada jaavalaste ülemvõimu Palembangis. Selles versiooni järgi ründasid jaavalased Palembangit ja kihutasid Parameswara sealt välja, misjärel ta põgenes Singapurasse. Peagi mõrvas Parameswara kohaliku valitseja, kelle tiitel oli Sang Aji, Sangesinga. Seejärel valitses Parameswara viis aastat, kuni ta omakorda välja kihutati. Piresi järgi oli Iskandar Shah Parameswara poeg ja temast sai Melaka teine valitseja. Paljud uurijad siiski samastavad Parameswara ja Iskandar Shahi, kuigi mõned on väitnud, et Parameswara poeg oli hoopis Megat Iskandar Shah.

Ainus hiinlaste vahetu tunnistus 14. sajandi Temasekist (Singapura varasem nimi), Wang Dayuani "Daoyi zhilüe", viitab sellele, et enne Parameswara aega valitses Temaseki kohalik pealik. Siiski näitab Wang Dayuani kasutatud sõnastus, et Temaseki valitseja ei olnud iseseisev, vaid mõne vägevama riigi vasall.

Singapura langemine

Singapuri Canningi fordi künkale arvatavalt Iskandar Shahi (Parameswara) mälestuseks püstitatud keramat (karāmāt). Ei ole tõendeid selle kohta, et see oleks haud või et ta oleks sinna maetud.

Malai annaalide andmetel järgnes Singapura valitsejale Sri Maharajale 1389. aastal tema poeg Iskandar Shah. Ebatavalise pärsiapärase nime ja tiitli kasutamine Malai annaalides viitab võib-olla sellele, et ta oli islamiusku pöördunud. Malai annaalide jutustused viivad islami mõju Singapuras tagasi Sri Rana Wikrama valitsemisaega. See valitseja lõi esimest korda suhted Peureulaki sultanaadiga Sumatral.

Malai annaalide jutustus Singapura langemisest ja selle viimase kuninga põgenemisest algab sellega, et Iskandar Shah süüdistas üht oma liignaist abielurikkumises. Karistuseks laskis kuningas teda avalikult alasti võtta. Kättemaksuks saatis liignaise isa Sang Rajuna Tapa, kes oli ka Iskandar Shahi õukonnaametnik, salaja sõnumi Majapahiti valitsejale Wikramawardhanale, lubades enda toetust juhuks, kui kuningas suvatseb Singapurasse tungida. 1398. aastal saatis Majapahit välja laevastiku, mis koosnes kolmesajast suurest laevast ja sadadest väiksematest alustest ning millel oli väidetavalt vähemalt 200 000 meest. Alguses pidasid Jaava sõdurid kaitsjatega lahingu kindluse ees, seejärel sundisid nad neid müüride taha taanduma. Sissetungijad piirasid linna sisse ja püüdsid korduvalt kindlust rünnata, kuid kindlus osutus vallutamatuks.

Kuu aja Pärast hakkas kindluses toit otsa saama ja kaitsjad olid näljasurma äärel. Sang Rajuna Tapal paluti jagada kuninglikest viljaaitadest rahvale välja see vähene teravili, mis veel alles oli. Nähes selles võimalust kättemaksuks, valetas minister kuningale, et laod on tühjad. Vilja ei jagatud ja rahvas surigi nälga. Lõplik rünnak toimus siis, kui reeturliku ministri käsul tehti lõpuks väravad lahti. Majapahiti sõdurid tungisid kindlusse ja järgnes kohutav veresaun. Malai annaalide järgi "voolas veri nagu jõgi" ja Singapuri lateriitpinnasel olevat tänini näha selle veresauna punakaid jälgi. Saades aru, et kaotus on vältimatu, põgenesid Iskandar Shah ja tema poolehoidjad saarelt.

Portugali allikad esitavad. Nende järgi pärines Parameswara Palembangist ja põgenes Temaseki, mis mõnede arvates oli Siiami vasallrik. Seal tappis ta kohaliku valitseja, kes oli Parameswara oma kuningriiki vastu võtnud, ja valitses seal viis aastat. Selle kohta, kes Singapurat ründas, on erinevaid versioone. Ühe vihjena on mainitud, et tapetud Temaseki valitseja võis olla hõimluses Patani kuningriigi ja Siiami Ayutthaya kuningriigiga. João de Barros väitis, et Singapurat ründasid siiami väed, Brás de Albuquerque arvas, et ründajaks oli Patani kuningriik. Diogo do Couto nimetas ründajana Majapahitit, Manuel Godinho de Erédia aga Pahangit (mille all ta pidas silmas suuremat osa Malaka poolsaarest).

Melaka rajamine

Melaka vapp, on kujutatud kahte kantšilit ja amalaki õislehikut vihjetena Melaka rajamise legendile

Parameswara põgenes põhja poole, et rajada uus asula. Muaris kaalus Parameswara oma uue kuningriigi rajamist kas Biawak Busukisse või Kota Burukisse. Leides, et Muari asukoht ei sobi, jätkas ta teekonda põhja poole. Teel olevat ta külastanud Sening Ujongi (tänapäeva Seremban), enne kui jõudis kalurikülla Bertami jõe (tänapäeva Melaka jõgi) suudme juures. Aja jooksul kujunes sellest paigast tänapäev Melaka linn.

Malai annaalide järgi jutustab legend, et kuningas nägi, kuidas kantšil meelitas tema jahikoera kavalalt vette. Kuningas puhkas sel ajal amalaki õislehiku all. Ta pidas seda heaks endeks ja ütles: "See paik on suurepärane – isegi kantšil on siin vägev; kõige parem on rajada kuningriik just siia." Pärimuse järgi pani ta asulale nime selle puu järgi, millele nõjatudes ta seda tähendusrikast sündmust pealt nägi. Tänapäeval on kantšileid kujutatud Melaka vapil. Melaka nimi tulebki amalaki õislehiku nimest (pokok melaka).

Malaka nime päritolu kohta on veel vähemalt kaks teooriat. Tomé Pires ütleb teoses "Suma Oriental", et see nimi on mugandus araabia sõnast malaqā ملقا, mis tähendas 'põgenikku', viidates Parameswarale kui pagulasele. Malai annaalid jälle, et araabia kaupmehed nimetasid kuningriiki Muhammad Shahi valitsemisajal (1424–1444) nimega Malakat (araabia keeles 'kaupmeeste kogunemine'), sest seal elas palju kaupmeeste kogukondi.

Valitsemine Melakas

Melaka (滿剌加 Mǎn-là-jiā) Mao Kuni kaardil, mida on peetud admiral Zheng He aardelaevastiku retkede ülestähenduseks, nagu see on esitatud teoses "Wubei zhi"

Pärast uue asula rajamist Melakasse alustas Parameswara paiga arendamist ning andis oma meestele käsu harida maad banaanide, suhkruroo, jamsi ja teiste toiduks vajalike kultuuridega. Kasutades ära sadama soodsat asendit (sadamat kaitses küngas ja sadam varjas laevu tugevate loodete ohu eest), pani Parameswara aluse kaubasadamale, rajades lao- ja tururajatised, kus hakati kaupu vahetama. Melaka ja Malaka väina ümbruse põliselanikud orang laut, keda oli juba Singapura ja Srivijaya ajast peetud malai valitsejate ustavateks teenriteks, kuid keda tunti ka kardetud piraatidena, olevat võetud Paramesvara teenistusse, et nad patrulliksid lähimeresid, tõrjuksid väiksemaid piraate ja suunaksid kaupmehi oma malai isandate sadamasse.

Mõne aasta jooksul hakkas levima uudis, et Melaka on saanud kaubandus- ja ärikeskuseks, ja jõudis Hiinani välja. Mingi dünastia keiser Yongle [1402–1424] saatis 28. oktoobril 1403 Melakasse oma saadiku eunuhh Yǐn Qìngi (尹慶). Yin Qingi visiit avas tee sõbralike suhete loomisele Melaka ja Hiina vahel. Hiina kaupmehed hakkasid käima Melaka sadamas, ühinedes teiste välismaa kaupmeestega, eelkõige jaavalaste, indialaste, hiinlaste ja birmalastega, kes olid tulnud rajama oma kaubandusbaase ja asunud Melakasse elama, nii et Parameswara valitsemisaja lõpus elas seal hinnanguliselt peaaegu 20 000 inimest mitmetest piirkondadest.

1411. aastal asus Parameswara koos oma abikaasa, poja ja 540 ihukaitsjaga admiral Zheng He juhtimisel teele Hiinasse, et avaldada austust Mingi keisrile Yonglele. Yongle kiitis Parameswarat ja tunnustas teda Melaka õiguspärase valitsejana. Seejärel kinkis ta Parameswarale templiga pitseri, siidist rõivaid ja kollase vihmavarju kui kuninglikkuse sümbolid ning kirja, mis määras Parameswara Melaka valitsejaks. Nii tunnustas Hiina keiser Melakat kuningriigina. Saatkond tuli koos Zheng He juhitud laevastikuga Melakasse tagasi.

Hiina kroonikad mainivad, et 1414. aastal külastas Melaka esimese valitseja poeg Mingi dünastia Hiinat, et teatada oma isa surmast. Üldiselt arvatakse, et ta maeti mäe otsa Tanjung Tuanis (varasema nimega Cape Rachado) tänapäevase Port Dicksoni ringkonna naabrusse. Väidetakse ka, et Parameswara on maetud Fort Canningi künka otsa Singapuris, kus on Bukit Larangani park, aga selle kohta pole mngeid tõendeid. Küll aga on seal tema mälestuseks püstitatud keramat (karāmāt). Parameswara poeg Megat Iskandar Shah valitses Melakat 1424. aastani.

Usuline kuuluvus

Malai, hiina ja portugali allikates on Melaka varajase ajaloo kohta suuri lahknevusi, mistõttu uurijate seas on riigi varajaste valitsejate kohta palju lahkarvamusi. Kuigi ollakse ühel meelel selles, et Parameswara oli hinduist (mida näitab tema hinduistlik nimi), lähevad ajaloolaste arvamused lahku selles, millal ta islamisse pöördus. Richard Olaf Winstedt ütleb, et Mingi dünastia allikad mainivad kahte nime, Parameswara ja Megat Iskandar Shah, ja hiina kroonikud pidasid neid ekslikult eri isikuteks, kuigi tegu oli ühe isikuga, kes võttis pärast islamisse pöördumist 1414. aastal uue nime. Ka George Cœdès väidab, et Parameswara pöördus islamisse vanas eas (72-aastaselt) pärast abiellumist Pasai sultani tütre Puteri Ratna Kemala bint Sultan Zainal Abidin I Pasaiga ja võttis nimeks Megat Iskandar Shah. Teised uurijad on oletanud, et ta pöördus islamisse juba 1409. aastal, kui ta oli 65-aastane. Malai annaalide järgi pöördus ta islamiusku pärast unenägu, milles talle ilmus prohvet Muḩammad, kes õpetas talle usutunnistust.

Hiina allikas "Mingi dünastia ajalugu" (Mingshi, 明史) peab Megat Iskandar Shahi Parameswara pojaks ja Wang Gungwu väidab, et on ebatõenäoline, et Hiina õukond oleks ajanud Parameswara segi tema pojaga, kui mõlemad olid mõneaastase vahega Mingi keisri õukonda külastanud. Kuigi on lahkarvamusi selles, millal Melaka islamiseerus, ollakse üldiselt ühel meelel, et Muzaffar Shahi valitsemisajaks oli rahvas islami juba kindlalt omaks võtnud.

Suhted Hiinaga

15. sajandi Melaka aja selle kaasaegsed

Suhted Hiinaga said alguse 15. sajandi alguses, kui Parameswara võttis ette mitu merereisi, et külastada keiser Yongled. 1403. aastal saabus Melakasse esimene ametlik Hiina kaubandussaatkond, mida juhtis admiral Yin Qing. Hiljem saatsid Parameśwarat tema edukatel visiitidel Zheng He ja teised saadikud. Melaka suhted Mingi dünastia Hiinaga tagasid talle kaitse Siiami ja Majapahiti rünnakute eest ning Melaka allutas end ametlikult protektoraadina Hiinale. See soodustas Melaka kujunemist oluliseks kaubanduskeskuseks Hiina ja India, Lähis-Ida, Aafrika ning Euroopa vahelisel kaubateel.

1411. aastal sõitsid Parameswara ja tema abikaasa koos 540 Melaka ametnikuga Hiinasse, et avaldada austust keiser Yonglele [1402–1424]. Saabumisel korraldati neile pidulik vastuvõtt koos loomade ohverdamisega. Parameswara ja keiser Yongle ajalooline kohtumine on Mingi dünastia kroonikates täpselt üles tähendatud: "Sina, kuningas, oled reisinud kümneid tuhandeid liisid üle mere pealinna, enesekindlalt ja muretult, sest sinu ustavus ja siirus on taganud sulle vaimude kaitse. Mina olen rõõmus sind kohates ja tunnen, et sa peaksid jääma. Kuid sinu rahvas igatseb sind ja on kohane, et sa lähed tagasi neid rahustama. Ilm läheb külmemaks ja tuuled on lõunasse seilamiseks soodsad. See on õige aeg. Sa pead teekonnal hästi sööma ja enda eest hoolitsema, et peegeldada minu hoolitsust sinu eest. Nüüd ma annan sulle, kuningas, kullast ja jaspisest vöö, tseremoniaalsed insiigniad, kaks saduldatud hobust, 100 liang '​i kulda, 500 liang '​i hõbedat, 400 000 guan '​i paberraha, 2600 guan '​i vaskmünte, 300 rulli tikitud peent siidi ja gaast, 1000 rulli õhukest siidi…" Melaka andamite seas keisrile olid ahhaat, karneool, pärlid, kilpkonnakilp, korallid, kuld-emakurenokk, rõivad, valge riie, lääne kangad, sa-ha-la, ninasarvikusarv, elevandiluu, mustad karud, mustad ahvid, valged muntjakid, kalkunitaolised linnud, papagoid, pian-nao, roosipõõsakaste, bensoestüüraksiõli, gardeeniaõied, wu-ye-ni, lõhnapuit, lõhnaküünlad ning kullast ja hõbedast viirukitarbed.

Pärand

Parameswara kujutatuna Singapuri kunstniku Foo Swee Chini poolt hariduslikus graafilises romaanis "Parameswara and Temasek: The Sacking of Singapore", mida levitab Singapore Bicentennial Office.

Mõne aastakümne jooksul pärast rajamist sai Melakast rahvusvaheline kaubasadam. See märgistas malai maailma (Alam Melayu) kuldaega. Melakas kõneldi väidetavalt 80 keelt. 16. sajandil sai Melakast oluline sadam Kaug-Idas. Melaka sai nii rikkaks, et portugali kirjanik ja kaupmees Tomé Pires ütles: "See, kes on Melaka isand, hoiab käsi Veneetsia kaelal." Uus malai sultanaat kujunes peamiseks baasiks, mis jätkas oma eelkäijate Singapura ja Srivijaya võitlust Jaaval asuvate vaenlaste vastu. 15. sajandi keskel ei suutnud Majapahit enam kontrollida Melaka tõusvat võimu, mis hakkas tõhusalt valitsema Melaka väina ning laiendas oma mõju Sumatrale. Malai annaalid märgivad, et oma suurima võimu ajal pärast sultan Mansur Shahi troonileasumist 1459. aastal hõlmas Melaka territoorium suure osa Malaka poolsaarest, Riau-Lingga saared ja osa Sumatra idarannikust, sealhulgas Indragiri, Kampari, Siaki, Rokana, Haru ja Siantani. Melaka püüdis oma territooriumi laiendada veel 1506. aastal, kui vallutati Kelantan.

Melaka õitseng rahvusvahelise sadamana muutis kogu Mere-Kagu-Aasia kaubandust ja selle edu imetlesid naaberriikide valitsejad. Suure vahesadamana tõmbas Melaka ligi moslemitest kaupmehi paljudest maadest ning sai islami keskuseks, levitades seda usundit kogu Mere-Kagu-Aasias. Islami levik ümberkaudses piirkonnas tugevnes järk-järgult 15.–16. sajandil tänu Upehi õppekeskustele Melaka jõe põhjakaldal. Islam levis Malakast Jambi piirkonda, Kampari piirkonda, Bengkalisele, Siaki piirkonda, Aru ja Karimuni saartele Sumatra piirkonnas, suurele osale Malaka poolsaarest, Jaavale ja isegi Filipiinidele. Malai annaalid jutustavad isegi, et Melaka ja Pasai õukonnad esitasid teineteisele teoloogilisi küsimusi ja probleeme. Jaaval islamit levitanud Walisanga ('üheksa pühakut') seas olevat vähemalt kaks, Sunan Bonang ja Sunan Kalijaga, õppinud Melakas. Islami levik Jaava sisemaale 15. sajandil tõi järk-järgult kaasa Melaka kauaaegse vaenlase hinduistliku Majapahiti languse, enne kui see 16. sajandi alguses lõpuks tekkivatele kohalikele islamiriikidele alistus. Melaka ajastu ja eurooplaste kolonisatsiooni vahelisel ajal domineerimist kaubanduses ja poliitikas malai sultanid, mis aitas kaasa malailaste mõju ja kultuurilise võimu tugevnemisele piirkonnas.

Vaata ka

Viited

  1. ↑ Vrd John N. Miksic. Singapore and the Silk Road of the Sea, 1300–1800, NUS Press 2013, ISBN 978-9971695743, lk 154.
  2. ↑ Wang Gangwu. The first three rulers of Malacca. – L. Suryadinata (toim). Admiral Zheng He and Southeast Asia, International Zheng He Society / Institute of Southeast Asian Studies 2005, ISBN9812303294, lk 26–41.
  3. ↑ C. M. Turnbull. A History of Modern Singapore, 1819-2005, NUS Press 2009, ISBN 978-9971694302, lk 21–22.
  4. ↑ Geoff Wade. Southeast Asia in the Ming Shi-lu, 2005, veebiallikas.
  5. ↑ Miksic 2013: 154.
  6. ↑ Miksic 2013: 155–156.
  7. ↑ Miksic 2013: 162.
  8. ↑ Wang 2005.
  9. ↑ Paul Wheatley. The Golden Khersonese: Studies in the Historical Geography of the Malay Peninsula before A.D. 1500, Kuala Lumpur: University of Malaya Press 1961, lk 82–83. OCLC 504030596. "Iidsel ajal leidis pealik maad kaevates kalliskividega kaunstatud peaehte. Aasta algust arvestatakse [esimesest] kuutõusust, mil pealik pani selle peakatte pähe ja kandis oma rüüd, et õnnitlusi vastu võtta. See komme on säilinud tänapäevani."
  10. ↑ Miksic 2013: 177–178.
  11. ↑ John Miksic. Singapore and the Silk Road of the Sea, 1300–1800 NUS Press 2013, ISBN 978-9971695743, lk 214.
  12. 1 2 Susan Tsang, Audrey Perera. Singapore at Random, Didier Millet 2011, ISBN 978-981-4260-37-4, lk 120.
  13. ↑ Palembang Prince or Singapore Renegade?, sabrizain.org.
  14. 1 2 A. Samad Ahmad. Sulalatus Salatin (Sejarah Melayu), Dewan Bahasa dan Pustaka 1979, ISBN 983-62-5601-6, lk 69–70.
  15. ↑ Richard Olaf Windstedt. The Malay Annals or Sejarah Melayu. – Journal of the Malayan Branch of the Royal Asiatic Society, 1938, XVI, The Branch.
  16. ↑ John N. Miksic. Singapore and the Silk Road of the Sea, 1300_1800, NUS Press 2013. ISBN 978-9971695743, lk 155–163.
  17. ↑ George Cœdès. The Indianized states of Southeast Asia University of Hawaii Press 1968, lk 245–246. ISBN 9780824803681.
  18. ↑ Cheah, Boon Kheng. The Rise and Fall of the Great Melakan Empire: Moral Judgement in Tun Bambang's "Sejarah Melayu". – Journal of the Malaysian Branch of the Royal Asiatic Society, 1998, 71, (2 (275)): 109.
  19. ↑ Abdul Rashid, Faridah. Research on the Early Malay Doctors 1900-1957 Malaya and Singapore, Xlibris Corporation 2012, ISBN 978-1-4691-7243-9.
  20. ↑ Winstedt, R. O. The Malay Founder of Medieval Malacca. – Bulletin of the School of Oriental and African Studies, 1948, 12 (3/4): 726–729.
  21. ↑ Winstedt, R. O. Malay History from Chinese Sources. – Bulletin of the School of Oriental and African Studies, 1949. 13 (1): 182–183. Katkend.
  22. ↑ George Cœdès. The Indianized states of Southeast Asia, University of Hawaii Press 1968, lk 245–246, ISBN 9780824803681.
  23. ↑ Mansor, Suffian; Sundara Raja, Sivachandralingam; Mohd Noor, Arbaiyah; Mohd Rus, Ahmad Kamal Ariffin. Sejarah dan Kesarjanaan, University of Malaya Press 2014, ISBN 978-967-0380-40-7, lk 34.
  24. ↑ Wang, G. The first three rulers of Malacca. – L. Suryadinata (toim). Admiral Zheng He and Southeast Asia, International Zheng He Society / Institute of Southeast Asian Studies 2005, ISBN 9812303294, lk 26–41.
  25. ↑ C. M. Turnbull A History of Modern Singapore, 1819-2005, NUS Press 2009, ISBN 978-9971694302, lk 21–22.
  26. ↑ Foo, S. C. Parameswara and Temasek: The Sacking of Singapore, Ethos Books 2019, ISBN 978-981-14-4103-5.
  27. ↑ Armando Cortesao. The Suma Oriental of Tome Pires, 1512–1515, Laurier Books Ltd 1990, ISBN 978-81-206-0535-0
  28. 1 2 Ahmad Sarji, Abdul Hamid. The Encyclopedia of Malaysia - The Rulers of Malaysia, kd 16, Editions Didier Millet 2011, ISBN 978-981-3018-54-9.