Paul Marie Joseph Wintrebert (28. juuli 1867 – 3. mai 1966) oli prantsuse embrüoloog ja arengubioloogia teoreetik.
Hariduselt kirurg, pühendus ta hoopis selgroogsete eksperimentaalsele embrüoloogiale. Ta oli alates 1923. aastast Pariisi Ülikooli võrdleva anatoomia professor. Alates 14. novembrist 1938 oli ta Prantsuse Teaduste Akadeemia liige (anatoomia ja zooloogia sektsioonis).
Ta kirjeldas põhjalikult konna Discoglossus varast arengukäiku. Tema kirjeldused erinesid Walter Vogti kirjeldustest konna Bombinator arengukäigu kohta, mis viis avaliku konfliktini tema ja eriti ta Belgia kolleegide, sealhulgas Albert Dalcqi (1893–1973) vahel.
Ta võttis arvatavasti esimesena kasutusele tsütoskeleti (cytosquelette) termini (1931. aastal).
Tema vaateid võib iseloomustada kui radikaalset epigeneetikat. Ta arendas füsioloogilise epigeneesi teooriat (Wintrebert, 1963), mille järgi on areng füsioloogiliste seisundite rida, kus eelnev seisund määrab järgneva. Seega pole organismi areng mingite algete poolt eeldetermineeritud, nagu preformistlik vaade eeldab.
Oma evolutsioonilisi vaateid nimetas ta keemiliseks lamarkismiks (Wintrebert, 1962). Veel 90. eluaastates avaldas ta raamatute triloogia, milles esitas oma teoreetilised vaated: "Elusolend on oma evolutsiooni looja" (1962), "Elusolendi iseareng" (1963), ja "Eksistentsialismist sünnitatud olemine" (1965).