Pisitutlane

 See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Pisitutlane (perekond)

Pisitutlane

Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Lülijalgsed Arthropoda
Klass Putukad Insecta
Selts Liblikalised Lepidoptera
Sugukond Tutlased Notodontidae
Perekond Pisitutlane Gluphisia
Liik Pisitutlane
Binaarne nimetus
Gluphisia crenata
Esper, 1785
Sünonüümid
Loend
    • Bombyx crenata (Esper, 1785)
    • Bombyx crenosa (Hubner, 1796)
    • Dasychira clandestina (Walker, 1861)
    • Gluphisia albofascia (Edwards, 1886)
    • Gluphisia crenata ab. albina (Lucas, 1955)
    • Gluphisia crenata ab. amurensis (Grunberg, 1912)
    • Gluphisia crenata ab. infuscata (Matsumura, 1924)
    • Gluphisia crenata ab. tartarus (Schawerda, 1919)
    • Gluphisia crenata ab. vertunea (Derenne, 1920)
    • Gluphisia crenata (Esper, 1785)
    • Gluphisia crenata danieli (Kobes, 1970)
    • Gluphisia crenata f. variegata (Lempke, 1959)
    • Gluphisia formosa (Edwards, 1886)
    • Gluphisia japonica (Wileman, 1911)
    • Gluphisia quinquelinea (Dyar, 1892)
    • Gluphisia ridenda (Edwards, 1886)
    • Gluphisia rurea (Fabricius, 1787)
    • Gluphisia rupta (Edwards, 1886)
    • Gluphisia septentrionis f. opaca (Barnes & Benjamin, 1927)
    • Gluphisia septentrionis (Walker, 1855)
    • Gluphisia trilineata (Packard, 1864)

Pisitutlane (Gluphisia crenata) on tutlaste sugukonda kuuluv liblikas.

Nimetuse etümoloogia

Eestikeelne nimetus pisitutlane viitab liigi väikestele mõõtmetele võrreldes teiste sarnaste tutlastega. Ladinakeelne nimetus crenata tuleneb ladinakeelsest sõnast crena ehk "sälk" või "täkk" ning viitab liblika tiibade sakilisele ehk sälgulisele välisservale ja narmastusele.

Välimus ja tunnused

Pisitutlase tiibade siruulatus on tavaliselt umbes 32–39 mm. Liblika üldvärvus on hallikaspruun kuni tumepruun ning tiivamuster võib isenditi märgatavalt varieeruda. Esitiivad on laiad ja ümara tipuga, kaetud hallide, pruunide ning mustjate laikude ja sakiliste ristjoontega. Tiiva keskosas paikneb sageli heledam hallikas väli, mida ääristavad tumedamad lainelised jooned. Välisserv on sakiline ning tiivanarmad vaheldumisi heledate ja tumedate lõikudega. Tagatiivad on esitiibadest heledamad, hallikaspruunid, tumedama välisserva ja väikese tumeda kettalaiguga. Keha on jässakas ja karvane, rindmik tumehall kuni pruunikashall ning tagakeha hallikaspruun.

Alamliigid

Liigil on olemas järgmised alamliigid:

Elupaik

Tegemist on metsaliigiga, keda leidub peamiselt leht- ja segametsades, metsaservades, puisniitudel, parkides ning jõgede ja järvede äärsetes puistutes. Kõige sagedamini esineb ta niiskemapoolsetes kasvukohtades, kus kasvavad tema röövikute peamised toidutaimed.

Levik

Transeuraasia liik. Levinud peaaegu kogu Euroopas, alates Hispaaniast, Prantsusmaast ja Suurbritanniast kuni Skandinaavia lõuna- ja keskosani ning ida suunas läbi Venemaa Siberi kuni Kaug-Ida, Amuuri piirkonna, Hiina kirdeosa, Korea ja Jaapanini.

Eestis levinud igal pool ning on üsna tavaline liik.

Lennuaeg

Eestis lendab pisitutlane peamiselt mai lõpust juuni lõpuni ja soodsatel aastatel osalise teise põlvkonnana taas augustis.

Rööviku areng

Pisitutlase röövik on rohekas, keha on suhteliselt sile ning külgedel kulgevad heledamad pikivöödid ning lülide tippudes on punakad ristitriibud. Tagakeha lõpus paikneb tutlastele iseloomulik lühike sabajätke.

Röövikuid võib kohata juulist augustini.

Toidulauale kuulub peamiselt haab, paplitel ja pajud.

Nukkumine toimub tugevas siidises kookonis, mis valmistatakse tavaliselt puukoore lõhedesse või tüve lähedale. Liik talvitub nukuna.

Viited

  1. 1 2 3 "Populierentandvlinder". Vlinderstichting (Hollandi hollandi). Vaadatud 13. juulil 2026.
  2. ↑ "Dusky Marbled Brown | Gluphisia crenata | UKmoths". www.ukmoths.org.uk (inglise). Vaadatud 13. juulil 2026.
  3. ↑ "Gluphisia crenata - LepiWiki". lepiforum.org. Vaadatud 13. juulil 2026.
  4. 1 2 3 4 5 Viidalepp, J.; Remm, H. Eesti liblikate määraja. Lk 239.
  5. 1 2 Viidalepp, J.; Möls, T. Eesti suurliblikate määraja. 2. Lk 240.
  6. ↑ "Gluphisia". ftp.funet.fi. Vaadatud 13. juulil 2026.

Välislingid