Postimaantee

Postimaantee ehk postitee oli erinevate asulate vahel asunud transporditee, millel asus postijaamade võrgustik ja mida mööda tagati posti liikumine.

Postiteed Eesti- ja Liivimaal, 1712. aastal

Postiliiklust Rootsi Läänemereprovintside Eestimaa kubermangus korraldas alates 17. sajandi keskpaigast Eestimaa rüütelkond. Liivimaa kindralkuberner (1629–1634) Johan Skytte andis detsembris 1630 välja postikorraldusseaduse, millega pidi Eesti maanteede (sõjamaanteede) juurde loodama postijaamad iga 2 miili tagant (14,8 km). Eesti- ja Liivimaale jõudis Rootsi postijaamade võrgustik 1638. aastal, peatselt pärast Rootsi kuninganna Kristiina eestkostevalitsuse määrust riikliku postiteenistuse loomise kohta 1636. aastal. Seda Saaremaalt toimus postiteekond üle Muhu Kuivastusse, sealt üle Suure väina Virtsu ja Virtsust Pärnusse, mida teostasid Muhumaa vabatalupojad.

Postijaamade võrgustikku arendati edasi ka Vene võimu all. Venemaal olid postimaanteede ääres verstapostid.

Eestimaa kubermangu postimaanteed

Venemaa keisririigi Eestimaa kubermangu läbis kolm postiteed (vene keeles trakti: mis ühendasid kubermangulinna, Tallinna ja keisririigi pealinna, Peterburi; pealinna Peterburi läbi Liivi- ja Kuramaa kubermangu Preisimaa kuningriigiga; postitee, mis ühendas kubermangulinna, Tallinna ja kubermangulinna Riia), mille äärde oli rajatud postijaamade võrgustik.

Eestimaa kubermangu postimaanteed ja postijaamad, 1820. aastal

Eestimaa kubermangu läbis kolm suuremat postiteed ehk trakti, mille äärde oli rajatud postijaamade võrgustik.

Lisaks tegutses ajutiselt lühemad trasse nagu näiteks Tallinna–Haapsalu postimaantee.

Liivimaa kubermangu postimaanteed

Postiteed Eesti- ja Liivimaal, 1808. aastal

Liivimaa kubermangu, mille põhjaosa moodustas Lõuna-Eesti, läbis neli postiteed, mille äärde oli rajatud postijaamade võrgustik.

Viited

  1. ↑ Endel Priidel, Põlised Smuulid. Keel ja Kirjandus, 1975, nr 9, lk 529
  2. ↑ Leo Tiik, Koguva külast ja Smuulidest. Keel ja Kirjandus, 1977, nr 2, lk 102
  3. ↑ Bienenstamm: Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk.26–27
  4. ↑ Bienenstamm: Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk.176–178
  5. ↑ Elmar Ojaste, HOBU-POSTIJAAMAD JA ÜHENDUSED SUURE-JAANI KIHELKONNAS XIX & XX SAJANDIL, http://www.filateelia.ee

Välislingid