Punarind-karkjalg

Punarind-karkjalg

Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Linnud Aves
Selts Kurvitsalised Charadriiformes
Sugukond Karkjalglased Recurvirostridae
Perekond Punarind-karkjalg Cladorhynchus
Liik Punarind-karkjalg
Binaarne nimetus
Cladorhynchus leucocephalus
Vieillot, 1816

Sünonüümid

Recurvirostra leucocephala
Leptorhynchus pectoralis

Punarind-karkjalg (Cladorhynchus leucocephalus) on karkjalglaste sugukonda kuuluv linnuliik.

Välimus

Punarind-karkjalg on 35–43 cm pikk. Tiib on 190–203 mm pikk, nokk 68–73 mm. Isaslinnu jookse on 87 mm pikk, emaslinnul 80 mm. Isaslind kaalub 213–250 g, emaslind 110–247 g.

Sulestik on peamiselt valge. Rinnal on lai punakaspruun vööt. Tiiva ülapool on peamiselt must. Pikk ja veidi ülespoole kõver nokk on must. Silmad on pruunid. Jalad on roosad, varvaste vahel on lestad.

Noorlinnu alapool on üleni valge ja tiivad on pruunikad.

Udusulis pojad on valged.

Levik

Punarind-karkjalad elavad Austraalia kesk- ja lõunaosas.

Elavad rannikul ja soolajärvede ääres.

Toitumine

Toituvad peamiselt väikestest koorikloomadest, kuid ka veeputukatest, limustest, kaladest ja taimedest.

Toituvad päeval madalas vees.

Pesitsemine

Pesitsevad kolooniates, kus võib olla kümneid tuhandeid pesi. Ühel ruutmeetril võib olla kuni 18 pesa. Pesa asub maapinnal.

Kurnas on 3–4 valget mustade triipudega muna mõõtmetega 55 × 40 mm. Muna kaalub 44 g. Mune hauvad mõlemad vanemad 19–21 päeva. Pojad saavad lennuvõimeliseks 50 päeva vanuselt.

Looduslikud vaenlased

Punarind-karkjala mune ja poegi söövad punanokk-kajakad.

Viited

  1. ↑ BirdLife International (2024). Cladorhynchus leucocephalus. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2024.
  2. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 del Hoyo, Josep; Elliott, Andrew; Sargatal, Jordi, toim-d (1996). Handbook of the Birds of the World (inglise). Kd 3. Barcelona: Lynx Edicions. Lk 346. ISBN 8487334202.
  3. 1 2 3 4 5 6 Johnsgard, Paul A. (1981). The Plovers, Sandpipers, and Snipes of the World (inglise). University of Nebraska Press. Lk 75–76. ISBN 0803225539.
  4. ↑ Collard, Stuart; Clarke, Alex; Armstrong, David; Sautter, Erin (2013). "Coorong to outback: Observations of a banded stilt breeding colony at Lake Torrens, South Australia, May 2010" (PDF). Stilt. 63–64: 6–15.

Välislingid