Ralph Magnus Viksten (3. detsember 1912 Tallinn – 27. detsember 1997 Toronto, Kanada) oli rootsi päritolu Eesti korv- ja võrkpallur.
Ta lõpetas 1930. aastal Tallinna linna poeglaste reaalgümnaasiumi ja 1931 Sõjakooli aspirantide klassi jalaväe alal, õppis alates 1931 Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonna metsaosakonnas, 1932 matemaatika-loodusteaduskonnas, 1933 arstiteaduskonna rohuteaduse osakonnas ja 1935 õigusteaduskonas, mille lõpetas 1944 (ajutine tunnistus kirjutatud 22. jaanuaril 1944), korporatsioon Sakala vilistlane.
Teenis 1930–1931 Scouts Üksikus Jalaväepataljonis ja 1. Jalaväerügemendis, 1931 ülendatud lipnikuks.
Ta alustas pallimängudega 17-aastaselt Mark Nestle'i ja Herbert Niileri innustusel, võistles Tallinna NMKÜ ja Kalevi, Tartu EASK ja Dünamo liikmena. Aastatel 1931–1939 kuulus ta keskmängijana Eesti korvpallikoondisse. Ta sai 1937. ja 1939. aasta EM-il 5. koha, ülemaailmsetel üliõpilasmängudel 1939. aastal hõbe- ja 1937. aastal pronksmedali, osales 1932. aastal Tallinna Kalevi Euroopa turneel ning tuli aastatel 1938–1940 Eesti meistriks korvpallis. 1933. aastal võitis ta Chicago Tribune’i karika ja 1941. aastal NSV Liidu 8 linna turniiri. Võrkpallis võitis ta 1939. aastal ülemaailmsetelt üliõpilasmängudelt hõbemedali, 1934. aastal Eesti meistrivõistlustelt kuld- ja 1954. aastal Kanada meistrivõistlustelt hõbemedali.
Enne teist maailmasõda töötas ta Tartus Veronika seebivabriku ärijuhina. Teises maailmasõjas osales ta Saksa sõjaväe ohvitserina Eesti diviisis, viibis seejärel Saksamaal Oldenburgi põgenikelaagris, tegutses õpetaja, spordijuhi ja laagri komandandina. 1949. aastal läks ta Kanadasse, töötas 27 aastat suurettevõttes Ontario Hydro, ka osakonnajuhatajana. Ta oli Toronto Kalevi asutajaliikmena aastatel 1951–1953 eestseisuses, 1952–1953 esimees, hiljem auliige.
Tema abikaasa Lydia Vohu oli näitleja ja lavastaja.