See artikkel vajab ajakohastamist. |
Reet Neithal (kuni 1967 Reet Tamm ja aastatel 1967–1977 Reet Sepp; sündinud 8. aprillil 1942 Pärnus) on eesti kirjandusteadlane.
Reet Neithal on kooliõpetajate tütar, kirjandusteadlase Martin Neithali abikaasa.
1960. aastal lõpetas Neithal Tallinna 4. Keskkooli ja 1967 Tartu Ülikooli eesti filoloogia osakonna. 1963–67 õppis ta ka Tartu Muusikakoolis klaverit. 1994. aastal kaitses Neithal Tallinna Pedagoogilises Ülikoolis filoloogiamagistri kraadi väitekirjaga "Karl Ristikivi. Arengulooline käsitlus". 2000. aastast on ta TPÜ doktorant.
Neithal oli 1967 Nissi kultuurimaja kunstiline juht ning 1967–74 E. Vilde ja A. H. Tammsaare majamuuseumi vanemteadur. 1974–85 oli ta Keele ja Kirjanduse Instituudi kirjandusteooria sektori vanemlaborant, 1985–92 teadur ja 1992–2000 TPÜ kirjanduslabori teadur.
Reet Neithali peamised uurimisvaldkonnad on eesti kirjandusteooria ajalugu ja kirjandusteoreetiline mõte. Ta on "Eesti kirjanduse ajaloo" autoreid ning on avaldanud aastast 1970 töid Eduard Vilde, A. H. Tammsaare, Karl Ristikivi, Enn Vetemaa jmt kirjanike kohta. Neithal koostas Karl Ristikivi aforismikogumiku "Minugi tee ei ole veel lõppenud" (Tallinn, 1989, ka saatesõna autor) ja U. Kailase luulekogu "Alussa oli Sana. Alguses oli Sõna" (Tallinn 2002, ka tõlkijaid ja järelsõna autor). Ta oli Aarne Vinkeli artiklikogumiku "Viimased vaod" (Tallinn, 2002) toimetaja ning Vinkeli "Saaremaalt suurele maale. Päevaraamatuid ja mälestusi" (Tallinn, 2003) koostaja ja toimetaja.