Retaabel (prantsuskeelsest sõnast rétable < keskaja ladinakeelsest sõnast retrotabulum, sõnadest retro 'taga' ja tabulum 'tahvel'), ka altariretaabel on alates 11. sajandist kasutusele tulnud altaripealmik ehk ehissein altarilaua tagumisel serval. Retaabel on kaunistatud maalingute ja nikerdustega ning see kujunes sajandite jooksul mitmeosaliseks ja -korruseliseks dekoratiivseks ehitiseks.
Eestikeelses kunstiajalookirjanduses on retaabliks nimetatud nii tiibaltarit kui ka barokset tiibadeta altaripealmikku. See on küllalt sarnane saksakeelse sõna Altaraufsatz tähendusväljaga, mis on samuti märkinud igasugust altaripealmikku, mis seisab kas otse mensal või soklitaolisel predellal (eesti keelde vahendatudki sõnaga "altaripäälmik"). Igapäevases kõnekeeles nimetatakse retaablit ka lihtsalt altariks.