Tiibaltar

Doberani kiriku kõrgaltar

Tiibaltar ehk kappaltar on gooti altar, mille retaablile kinnituvad külgosad. Tiibaltar seisab antependium'il (ka stipes), selle osad on veel predella ja mensa. Tiibaltaritel on ajalooliselt olnud religioosne kasutus kas reliikviate või pühapiltide hoidmisel ning altarilaua kaunistamisel, millel peeti püha missat.

Ajalugu

Tiibaltarid olid kasutusel enamasti kirikutes, kuid levinud olid ka "kodu-" või "reisialtarid," mida oli väiksema suuruse tõttu võimalik kaasas kanda. Tiibaltarite eelkäijateks võib pidada nii 11.–12. sajandist pärit relikviaare, millel olid liikuvad uksed, karikate hoiukappe kui ka bütsantsi traditsioonis levinud elevandiluust triptühhone. Kuna pühakute mälestuspäevadel oli kombeks nende reliikviad altarile asetada, siis ajapikku kujundati relikviaarid puidust vormi ümber eraldiseisvateks altarikaunistusteks. Üheks vanimaks teadaolevaks tiibaltariks ning sarnase kombinatsiooni tulemuseks on Bad Doberani tsistertslaste kloostrikiriku kõrgaltar.

Rothenburgi kiriku tiibaltar

Kuigi varasemate tiibaltarite külgosad olid liigutatavad, siis alates 16. sajandi algusest levisid ka altarid, mille külgosad olid paigale kinnitatud ning mille taga enam mingeid kujutisi polnud. Üheks näiteks sellest on Tilmann Riemenschneideri Pühima Vere tiibaltar Rothenburg ob der Tauberi Püha Jakobi kirikus. Liikuvate kaunistatud tiibade taga asuvad korpuse külge kinnitatud toestustiivad, millel kujutisi pole.

Lucas Granach Noorema tiibaltar
Fresingi kiriku tiibaltar

Tiibaltarid kujutavad peamiselt piiblistseene, kiriku patroone ning kohalikke pühakuid. Tallinna Niguliste kirikus asuval ning 15. sajandi lõpus valminud Maarja altari retaablil on kujutatud lisaks Maarjale, Ristija Johannesele, Jumal-Isale ja Kristusele ka kohalikke Mustpeade vennaskonna liikmeid, kes altari valmimist rahastasid. 15. sajandist lõpust alates lisati tiibaltarile ka kaarkatus. Alates 17. sajandist tiibaltarite meisterdamine vähenes. Vanu retaableid hoiti kuni 19. sajandi tavaliselt kinni, mil neid taas avatud tiibadega avalikkusele näidati. Renessansiaja lõpu ja uusaja alguse tiibaltarid sarnanesid enamasti varasema loominguga, kuid mõned erinevused siiski ilmnesid. Lucas Cranach noorema 1584. aastal valmistatud tiibaltar oli pühendatud tema patroonile, Saksi kuurvürstile Augustile ning oli südamekujuline. 19.–20. sajandil hoogustus taas tiibaltarite tootmine, et uusi kirikuid sisutada. Selle ajastu tiibaltarid imiteerisid stiililt keskaja omi. Üks näide hilisemast tiibaltarist on Freisingi Püha Johannese kollegiaalkirikus asuv Matthäus Schiestli 1911. aasta tiibaltar.

Keskaja tiibaltaritele tehti 19. sajandil ka juurdeehitusi. Kalkar-Hanselaeri Püha Antoniuse kiriku 1530ndate aastate tiibaltarile paigaldati 1848. aastal uued maalitud tiivad. 1878 lisati Erlangen-Bruchi Pühade Peetri ja Pauli kiriku tiibaltarile tiivad ning tagapaneel, mis olid 1708. aastal eemaldatud. Uutes tiibaltaris kasutati ka keskajast pärit kujukesi ning skulptuure.

Viited

  1. ↑ "Tiibaltar". Sõnaveeb. Vaadatud 18.09.2026.
  2. ↑ "Wo steht der älteste Flügelaltar der Welt?". Evangelische Kirche in Mecklenburg-Vorpommern. Vaadatud 19.09.2026.
  3. 1 2 3 4 (RDK, 2003)
  4. ↑ Greub, Thierry (2018). "Tilman Riemenschneiders "Heilig-Blut-Altar" in Rothenburg o.d.T.: Ikonographie, Funktion, Performanz, Platzierung". Wallraft-Richartz-Jahrbuch. 79: 58 – cit. via JSTOR.
  5. ↑ "Maarja altari retaabel". Niguliste muuseum. Vaadatud 19.09.2026.

Kirjandus

  • Bachmann, Karl Werner; Jásza, Géza; Kobler, Friedrich; Pénrier-D’Ieteren, Catherine; Rommé, Barbara; Wolf, Norbert. "Flügelretabel." Reallexikon zur deutschen Kunstgeschichte (RDK). Kd. 9. München, 2003.