Ruuben Post (14. jaanuar 1944 Kurisu, Emmaste vald – 7. juuli 2002 Kärdla) oli eesti ühiskonna- ja looduskaitsetegelane ning säästva arengu ideoloog.
1969. aastal lõpetas Ruuben Post Tallinna Tehnikaülikooli elektriinsenerina ning asus tööle tolleaegsesse Tallinna Elektrotehnika Teadusliku Uurimise Instituuti. Hiljem täiendas ta end aspirantuuris ja õppis veel ajakirjandust. 1984. aastal tuli Ruuben Post tagasi kodusaarele kolhoosi Hiiu Kalur peaenergeetikuks. Edasi sai temast üks Lääne-Eesti Saarestiku Biosfääri Kaitseala Hiiumaa keskuse loojaid, alates 1990. aastast direktor. Tegevus biosfäärikaitseala liinis kujuneski Ruuben Posti elutööks. UNESCO kaudu viis ta Hiiumaa probleemid ka Euroopa tasemele.
Ruuben Post haakus aktiivselt paljude projektidega, olles liige EUROPARCi töörühmades, Euroopa Saarte Energia- ja Keskkonnavõrgustikus ISLENET jm.
Tema elutöö on osaliselt talletatud paljudes teaduslikule tasemele küündivates publikatsioonides rahvastiku- ja sotsioloogiliste uurimuste alal efektiivsete energialahenduste, veemajanduse ja jäätmemajanduse kohta Lääne-Eesti saartel. Samuti on tal palju populaarteaduslikke trükiseid, millest viimane oli tema algatusel teoks saanud Kõpu lugude raamat.
Ruuben Posti soov arendada kogukonda seestpoolt vaba hariduse ja arusaamise põhjal viis teda teinekord vastuollu reglementeeritud asjaajamisega ehk, nagu ta ise tavatses öelda, rituaalse tegevusega. Ta oli ka kohaliku elu arendaja, tegutsedes Kassari haridusseltsis, Kõpu rahvuspargi loomisel ja Sihtasutuses Tuuru.