Scriptio continua ehk scriptura continua on teksti kirjutamine ilma sõnavahedeta, mis oli kasutusel antiikajal ja hilisantiikajal heebrea-, kreeka- ja ladinakeelsetes tekstides, aga ka näiteks ruunikirjades.
Mõistet kasutatakse eelkõige kreeka- ja ladinakeelsete tekstide kontekstis. Kirjatähed tekstis on paigutatud katkematu reana üksteise järel, ilma ühegi liigendava tühikuta, kirjavahemärgita ja sõnaalguse suurtäheta. Teksti valjusti lugedes oli lugejal vabadus seda liigendada pauside ja hääletooniga.