Segaviljelus tähendab, et üksteise läheduses kasvatatakse mitut taimeliiki (segakultuurina). Segaviljeluse peamine eesmärk on saada võimalikult suur saak ning kasutada looduslikke ressursse, nagu valgus, niiskus ja mineraalained, tõhusamalt kui ühe taimeliigi kasvatamisel.
Enne segakultuuri rajamist tuleb hoolikalt planeerida ning arvestada mullastiku, kliima ja kultuurtaimede sortidega seotud tegureid. Oluline on, et taimed ei võistleks omavahel ruumi, toitainete, vee või valguse pärast. Segaviljeluse strateegia on näiteks sügava juurestikuga taimede kasvatamine koos pindmise juurestikuga taimedega või kõrgekasvuliste taimede kasvatamine koos madalamate varjulembeste taimedega.
Sobiva taimeliikide valikuga võib saavutada ka muid põllumajanduslikke eeliseid. Näiteks hapra varrega taimi ja liaane tasub kasvatada koos tugevavarreliste taimedega, mis pakuvad neile tuge. Lisaks leidub taimi, mis sobivad hästi tuulevarjuks. Mõnda taimeliiki kasutatakse umbrohu kasvu pärssimiseks või väetajana.
Segaviljelus pakub kaitset ja varju ka õrnadele või valgusetundlikele taimedele ning võimaldab kasvupinda tõhusamalt kasutada. Näiteks kasvatatakse troopikas sageli segakultuuri, kus kõige kõrgemas rindes kasvab kookospalm, keskmises mõni banaaniliik ning madalaimas rindes ananass, ingver või liblikõielised taimed.
Sobivalt valitud taimeliikidega segaviljelus soodustab elurikkust, pakkudes elupaiku putukatele ja mullaorganismidele, keda monokultuursetes kasvukohtades sageli ei leidu. See aitab piirata ka taimekahjurite levikut, sest mitmekesisemas keskkonnas leidub rohkem kahjuritest toituvaid kiskjaid. Taimestiku suurem mitmekesisus loob tõkkeid, mis raskendavad kahjurite levikut.