Ühismeel

 See artikkel räägib välismeeli integreerivast meelest; Kanti mõiste kohta vaata maitseotsustuste kontekstis vaata artiklit Ühismeel (Kant); politoloogia mõiste kohta kohta vaata artiklit Ühismeel (politoloogia); ühismeele all võidakse mõista ka üksmeelt või konsensust

Ühismeel (ladina sensus communis, saksa Gemeinsinn, inglise common sense) on võime, mis ühendab üksikute meelte kaudu saadud aistingud terviklikuks tajumuseks ja võimaldab meil olla teadlik sellest, et me tajume. Friedrich Kirchneri järgi tähendas see vanemas psühholoogias "midagi üksikmeelte tegevuse ja aru vahepealset", omamoodi sisemeelt.

Vanas (eriti aristotellik-skolastilises) psühholoogias moodustavad inimese tunnetusvõimed astmelise süsteemi, kus eristatakse välismeeli (nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine ja kompimine), sisemeeli, mille hulka kuulub ka ühismeel kui meelte andmete ühendaja, ning aru, mis moodustab tajumustest mõisteid, teeb otsustusi ja tegeleb arutlemisega.

Aristoteles

Ühismeel koondab eri välismeelte kaudu saadud aistingud ühtseks tajumuseks ja vahendab need arule. Mõiste κοινὴ αἴσθησις (koinē aisthēsis – „ühine taju”) esineb juba Aristotelese tajuteoorias: „ühiste [asjade] kohta on meil ühine taju” (τῶν κοινῶν ἔχομεν αἴσθησιν κοινήν).

Aristotelese järgi ei ole ühismeel kuues meel ega eraldi meeleelund, vaid sisemeele funktsioon, mille abil eri välismeelte aistingud koonduvad üheks terviklikuks tajumuseks. Sisemeel tähendab siin võimet, mis ei võta informatsiooni välismaailmast, vaid ühendab ja korrastab juba meelte kaudu saadud informatsiooni ühtseks kogemuseks. Tänu sellele ei ilmne maailm meile mitte hajusate aistingute kogumina, vaid terviklike objektidena.

Aristotelese arutlus "De anima" III raamatu 2. peatükis (424b–425b) lähtub küsimusest, kuidas on võimalik, et me mitte ainult ei näe värvusi ja kuule helisid, vaid oleme samal ajal ka teadlikud sellest, et me neid tajume. Selle mõtte võtab kokku tema tuntud väide αἰσθανόμεθα ὅτι ὁρῶμεν καὶ ἀκούομεν („me tajume, et me näeme ja kuuleme”). Kui iga meel tajuks üksnes oma eriomast objekti – nägemine värvust, kuulmine heli ja kompimine puuteomadusi –, jääks seletamata, kuidas me üldse teame, et me parajasti näeme või kuuleme, sest ükski meel ei saa haarata teise meele tegevust. Samuti ei oleks võimalik tajuda omadusi, mis ei kuulu ühelegi meelele eraldi, vaid on neile ühised. Sellest järeldab Aristoteles, et peab olemas olema üks ühendav tajuvõime. Selle ülesanne on ühelt poolt siduda eri meelte kaudu saadud aistingud ühtseks kogemuseks ning teiselt poolt võimaldada ka meelte tegevuse enese tajumist.

Aristoteles nimetas seda meelt ühiseks, sest see ei ole eriomane ühelegi üksikule välismeelele, vaid võimaldab tajuda seda, mis on kõigile välismeeltele ühine.

Argumendi struktuur

Aristotelese argument ühismeele kohta algab eeldusest, et eri meeled on loomult spetsiifilised ja töötavad igaüks oma erilise objekti piires: nägemine tajub värvust, kuulmine heli ja kompimine puuteomadusi. Need on ἴδια αἰσθητά, st iga meele eriomased tajutavad omadused, mis ei ületa konkreetse meele piire. Samas ilmneb kogemuses, et me tajume ka omadusi, mis ei kuulu ühelegi meelele eraldi, vaid on mitmele meelele ühised, nagu liikumine, paigalseis, arv, kuju ja suurus. Need on κοινά αἰσθητά ehk ühised tajutavad omadused. Näiteks ei ole liikumine ega arv ühe meele otsesed objektid, vaid saavad tajutavaks alles siis, kui eri aistingud seotakse ajaliselt ja ruumiliselt üheks tervikuks.

Lisaks ilmneb veel üks tasand: me ei taju ainult välismaailma objekte, vaid ka seda, et me ise tajume – me teame, et me näeme ja kuuleme. See ei tähenda veel refleksiivset mõtlemist, nagu „ma mõtlen, et ma mõtlen”, vaid tajul põhinevat eneseteadlikkust, kus kogemus sisaldab juba teadmist oma toimumisest. Taju on seega Aristotelese järgi osaliselt iseendale läbipaistev: me ei taju üksnes maailma, vaid ka seda, et me maailma tajume.

Kui iga meel oleks täielikult eraldiseisev ja töötaks iseseisva keskpunktina, ei oleks võimalik ei eri meelte andmete võrdlemine ega nende sidumine üheks objektiks, samuti ei oleks võimalik kogeda liikumist, mis eeldab eri meelte andmete ajalis-ruumilist ühendamist. Seega ei saa olla mitu sõltumatut tajukeskust, vaid peab eksisteerima üks ühendav võime. Seda väljendab Aristotelese formuleering οὐχ ἡ αὐτή, ἀλλ’ ἡ μία („mitte [iga] sama [meel eraldi], vaid üks”). See on üks keskne tajufunktsioon, mis ühendab eri meelte andmed ühtseks kogemuseks, võimaldab tajuda ühiseid omadusi ning teeb võimalikuks ka taju eneseteadvuse, st selle, et me tajume iseenda tajumist.

Võrdlus Platoniga

Platon läheneb samale probleemile teisiti. Tema arvates ei teki taju ühtsus meelte tasandil, vaid hinge kõrgemas, mõistuslikus osas (λογιστικόν). Meeled annavad informatsiooni välismaailma kohta, kuid see on killustatud ja sageli ebausaldusväärne; tõeline ühtsus ja tõlgendus sünnivad alles siis, kui mõistus meelte andmed läbi töötleb. Seetõttu ei vaja Platoni süsteem Aristotelese mõttes eraldi ühismeelt kui tajumehhanismi.

Peamine erinevus seisneb küsimuses, kus kogemuse ühtsus tekib. Aristotelese järgi on taju juba enne mõtlemist teatud mõttes ühtne, sest ühismeel ühendab eri meelte andmed terviklikuks kogemuseks. Platoni järgi ei ole taju iseenesest veel ühtne; ühtsuse loob alles aru ehk νοῦς. Lühidalt: Aristotelese järgi on taju ühtne tänu ühismeelele, Platoni järgi aga saab taju ühtseks alles siis, kui mõistus selle ühtsuseks kujundab.

Skolastika

Skolastilises filosoofias, eriti Aquino Thomase käsitluses, võeti Aristotelese tajuteooria põhijoontes üle, kuid paigutati avaramasse hinge ja aru hierarhiasse. Tunnetusvõimed moodustasid astmelise süsteemi, mille alumisel tasandil paiknesid välismeeled (sensus externi) – nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine ja kompimine. Nende kohal asusid sisemeeled (sensus interni), mille hulka arvati ka Aristotelese sensus communis ehk ühismeel, samuti kujutlusvõime (imaginatio) ja mälu (memoria). Kõrgeima tunnetusastmena käsitati aru (intellectus), mille ülesanne oli abstraheerida tajumustest üldmõisted ja kujundada teadmine.

Kui Aristotelesel oli ühismeel eeskätt psühholoogiline funktsioon, mis ühendas eri meelte andmed ühtseks tajumuseks, siis skolastikas muutus ühismeel kogu sisemise tunnetuse keskuseks – sisemiseks "ruumiks", kus eri meelte aistingud koondusid, neid võrreldi omavahel ning kujutlusvõime ja mälu said edasi töötada. Nii ühendati Aristotelese tajupsühholoogia Platoni rõhuasetusega aru juhtivale rollile.

Eriti 17.–18. sajandi ratsionaalses psühholoogias käsitati Aristotelese κοινὴ αἴσθησις't sageli kui sisemeelt (sensus internus), mis vahendab meelte ja aru vahel ning valmistab aistinguid ja kujutlusi ette mõistelise mõtlemise jaoks.

Mõju Kantile: süntees ja apertseptsiooni ühtsus

Immanuel Kanti puhul muutub seos Aristotelese ühismeelega kaudsemaks, kuid struktuurilt sügavamaks. Kant ei kasuta enam ühismeele mõistet, vaid jagab selle funktsioonid mitme tunnetusastme vahel. Meelelisus annab kogemusele toormaterjali ruumi ja aja vormis; seejärel ühendab kujutlusvõime meeleandmed sünteesiks ning aru korrastab need kategooriate, näiteks põhjuslikkuse ja ühtsuse kaudu.

Esiteks on taju süntees, mille puhul meeleandmed ei ole iseenesest veel ühtne kogemus, vaid need tuleb kujutlusvõime ja aru koostöös aktiivselt ühendada. Teiseks korrastab aru sünteesitud materjali oma kategooriate abil, võimaldades kogemust mõelda ühtsete objektide ja püsivate asjadena. Veel olulisem on transtsendentaalne apertseptsioon, mille kohaselt "mina mõtlen" peab saama kaasneda kõigi ettekujutustega – see tagab, et kõik tajumused on seostatavad ühe ja sama teadvusega. Seega asendub Aristotelese ühismeele roll Kantil kahe mehhanismiga: süntees, mis ühendab meeleandmed, ja apertseptsiooni ühtsus, mis tagab, et ühendatud kogemus kuulub ühele teadvuslikule subjektile.

Aristotelesel on ühismeel üks psühholoogiline võime teiste tunnetusvõimete seas. Kantil ei ole enam üht keskset ühismeelt, vaid selle funktsioonid on jagatud sünteesi, aru ja apertseptsiooni vahel. Aristoteles püüab seletada, kuidas eri meelte andmetest kujuneb üks tajukogemus; Kant küsib fundamentaalsemalt: mis teeb üldse võimalikuks selle, et meil saab olla kogemus? Lühidalt: Aristoteles – ühismeel ühendab meelte andmed üheks tajuks; Kant – kujutlusvõime sünteesib meelte andmed, aru annab neile objektse struktuuri ja apertseptsiooni ühtsus seob need ühe teadvusega.

Kanti süsteemi kõrgeim ühtsuse printsiip on transtsendentaalne apertseptsioon. See tähendab, et kõik aistingud ja tajud peavad kuuluma ühele ja samale teadvusele, vastasel juhul ei saaks neist kujuneda ühtne kogemus. Kui Aristotelesel oli ühismeel üks psüühiline võime teiste tunnetusvõimete seas, siis Kantil muutub kogemuse ühtsus kogu tunnetuse võimalikkuse eeltingimuseks.

Fenomenoloogia

Uus pööre toimus 19. ja 20. sajandi vahetusel, kui tähelepanu nihkus küsimuselt, kus asub kogemuse keskpunkt, küsimusele, kuidas kogemus ise kujuneb ühtseks. Edmund Husserl loobus mõttest, et teadvuses oleks eraldi ühendav võime. Tema järgi ei ole teadvus mitte paik või mehhanism, vaid intentsionaalne vool, mille ühtsus tuleneb selle ajalisest struktuurist. Minevikku säilitav retentsioon, oleviku kogemine ja tulevikku suunatud protentsioon moodustavad pideva sünteesi, mille kaudu kogemus püsib ühtsena.

Maurice Merleau-Ponty viib selle arengu veelgi kaugemale. Tema kehastatud taju käsitluses ei ole probleem enam selles, kuidas eri meeled ühendada, vaid selles, et neid ei tulegi käsitada algselt eraldiseisvatena. Keha ei sünteesi valmis meeleandmeid, vaid on juba algusest peale ühtne tegevusväli maailmas. Nägemine, kuulmine ja puudutus ei ole sõltumatud kanalid, mida tuleks hiljem kokku liita, vaid ühe ja sama kehastatud maailmas olemise erinevad avaldumisviisid.

Tänapäeva tunnetusteadus

20. sajandi kognitiivses pöördes asendus filosoofiline subjekt järjest enam arusaamaga ajust kui informatsiooni integreerivast süsteemist. Varases tunnetusteaduses, näiteks Donald Hebbi töödes, hakati taju ühtsust seletama neuronite koosaktiveerumise mustrite kaudu ("what fires together wires together"). Nii kujunes Aristotelese ühismeelest naturaliseeritud versioon: mitte eraldi psüühiline võime, vaid neuraalne sidusus ja õppiv ühenduvus.

Klassikalises tunnetusteaduses, eriti Jerry Fodori käsitluses, lisandub teistsugune pinge. Fodor rõhutab meelte modulaarset iseloomu, kuid eeldab samal ajal keskset süsteemi, mis kogu info kokku paneb. Üks keskne tänapäevane suund on multisensoorne integratsioon, kus aju eri piirkonnad – näiteks talamus, ajukoore kiirupiirkond ja ülakünkake – seovad eri meelte infot ühtseks objektikogemuseks. Klassikaline näide on McGurki efekt, kus nägemis- ja kuulmisteave konflikteeruvad, kuid kogemus sulandub kolmandaks, "hübriidseks" tajuks.

Ennustava töötluse (predictive processing) raamistikus nihkub rõhk integratsioonilt mudelitele: aju ei liida passiivselt aistinguid, vaid genereerib pidevalt ühtset maailmaennustust, mida sensoorsed signaalid korrigeerivad. Kehastatud tunnetuse lähenemine omakorda rõhutab, et taju ühtsus tekib keha ja keskkonna dünaamilises koosmõjus – ühtsus on pigem protsess kui struktuur.

Globaalse tööruumi teooria (näiteks Bernard Baarsi ja Stanislas Dehaene'i käsitluses) tõlgib Aristotelese ja Descartesi probleemi informatsioonilise arhitektuuri keelde. Selle teooria järgi töötleb aju infot algselt paralleelsetes ja spetsialiseeritud moodulites (nägemine, kuulmine, mälusüsteemid jne), kuid teadvus tekib siis, kui osa sellest infost "võidab ligipääsu" nn globaalsesse tööruumi, kus see muutub kättesaadavaks teistele süsteemidele.

Kokkuvõte

Aristoteles eeldas ühtset psüühilist võimet, mis seob meeleandmed tervikuks. Tunnetusteadus seevastu kirjeldab sama nähtust hajusa süsteemina: neuraalsete võrgustike integratsioonina, ennustavate mudelite tööna või kehastatud tegevusena. Küsimus ise jääb aga samaks – kuidas killustunud sensoorsed signaalid muutuvad üheks kogemuseks.

Selles mõttes võib öelda, et Aristotelese ühismeel ei kao kaasaegses teaduses, vaid transformeerub. Selle tänapäevane vaste ei ole enam üks keskne võime, vaid hajus, kehasse ja ajju jaotunud integratsioonisüsteem, mis loob ühtse tajumudeli läbi pideva seoste, ennustuste ja sensomotoorse aktiivsuse.

Sidumisprobleem ja tehisaru

Tunnetusteaduses ja teadvusefilosoofias tuntakse Aristotelese ühismeele probleemiga sarnast küsimust sidumisprobleemi (inglise binding problem) nime all: kuidas tekib aju hajusalt jaotunud ja paralleelselt töötlevast tegevusest üks ühtne tajukogemus. Francis Crick ja Christof Koch tõstatasid 1990. aastal hüpoteesi, et neuronite sünkroonitud aktiivsus (eelkõige gammasageduslikud võnked) võib olla mehhanism, mis seob eri ajupiirkondades töödeldud tajuomadused (värvus, kuju, liikumine) üheks teadvustatud objektiks. Anne Treisman uuris sama probleemi tähelepanu kaudu, näidates eksperimentaalselt, kuidas tähelepanu aitab eri tajuomadusi konkreetse objektiga siduda (feature integration theory). Sidumisprobleemi käsitletakse osaliselt ka multisensoorse integratsiooni raames, kus uuritakse, kuidas erinevatelt meeltelt (nägemine, kuulmine) tulev info seotakse ühtseks sündmuseks või objektiks.

Sidumisprobleem on Aristotelese κοινὴ αἴσθησις'e probleemiga struktuurilt lähedane – mõlemad küsivad, kuidas paljudest eraldi sensoorsetest sisenditest moodustub üks tervik –, kuid erinevad selle poolest, et tänapäeva käsitlused otsivad vastust konkreetsest neuraalsest mehhanismist (nt sünkroonitud närviaktiivsus), mitte psüühilisest võimest.

Sarnast probleemi on viimastel aastatel käsitletud ka multimodaalse tehisaru kontekstis: kuidas süsteem, mis saab sisendeid eri modaalsustest (pilt, tekst, heli), suudab need ühendada sidusaks ühtseks representatsiooniks. Tehnilisel tasandil saavutatakse see sageli ühise embedding-ruumi abil, kuhu eri modaalsuste andmed teisendatakse võrreldavateks vektoriteks, ning cross-attention-mehhanismide abil, mis võimaldavad ühe modaalsuse esitusel mõjutada teise tõlgendamist. Mõned autorid on kasutanud bioloogilise "globaalse tööruumi" (vt eespool) ideed inspiratsioonina tehisintellekti arhitektuuride kavandamisel, pidades sellist ühendavat töötlusruumi analoogiliseks ajus toimuva integratsiooniga.

Selle analoogia ulatus on siiski filosoofiliselt vaieldav. Kriitikud rõhutavad, et tehisaru mudelite representatsiooniline ühtsus on puhtalt arvutuslik struktuur, millel puudub ilmselge seos sidumisprobleemi algse, fenomenoloogilise küsimusega – nimelt, miks ja kuidas integreeritud info kaasneb subjektiivse kogemusega. Seega, kuigi tehnilised lahendused (embeddingud, tähelepanumehhanismid) lahendavad praktilise ülesande siduda eri andmemodaalsused ühtseks väljundiks, ei tähenda see iseenesest, et selline süsteem lahendaks Aristotelese ühismeele probleemi selle algses, kogemusele viitavas tähenduses.

20. sajandi lõpu tunnetusteadus

20. sajandi lõpu tunnetusteaduses naaseb küsimus taju ühtsusest uues vormis. Aju nähakse informatsioonitöötlussüsteemina, kus paljud spetsialiseerunud allsüsteemid töötlevad infot paralleelselt, kuid teadvustatud kogemus eeldab nende töö mingisugust ühendamist.

Sellele küsimusele pakub üht mõjukamat vastust globaalse tööruumi teooria (Global Workspace Theory), mille töötas algselt välja Bernard Baars 1980. aastate lõpus ja mida on hiljem edasi arendanud muu hulgas Stanislas Dehaene. Teooria kohaselt töötleb aju infot paljudes paralleelsetes ja suuresti üksteisest sõltumatutes moodulites, kuid teatud info võib pääseda ligi piiratud mahuga "globaalsesse tööruumi" – ühisesse representatsiooniruumi, kust see muutub kättesaadavaks paljudele teistele süsteemi osadele korraga. Teadvustatud kogemus vastab teooria järgi just sellele globaalsele leviku hetkele, samas kui ülejäänud paralleelne töötlus jääb teadvustamata.

Mitmed autorid on märkinud, et sellise integreeriva, eri allsüsteeme ühendava töötlusruumi idee on struktuurilt sarnane vanema, Aristotelesest pärit küsimusega selle kohta, kuidas eri meelte andmed muutuvad üheks tervikuks tajutavaks kogemuseks (vt eespool Aristotelese ja sidumisprobleemi käsitlust). Selline paralleel on siiski analoogia, mitte ajalooline järjepidevus – globaalse tööruumi teooria on välja töötatud iseseisvalt, lähtudes 20. sajandi kognitiivteaduse ja töömälu uurimuste pinnalt, mitte otseses dialoogis Aristotelese tajuteooriaga.

Tänapäeva tõlgendused: Gregorić, Caston ja Modrak

Aristotelese κοινὴ αἴσθησις (koinē aisthēsis) ehk ühismeele täpne olemus on tõlgenduslikult vaieldav, kuna Aristoteles ise käsitleb seda hajutatult mitmes kohas (De anima III, Parva naturalia), andmata ühte selget ja ammendavat definitsiooni. Selle tõttu on tänapäeva uurijad jõudnud erinevatele tõlgendustele küsimuses, kas tegemist on eraldiseisva hingejõu, funktsionaalse rolli või representatsioonilise protsessiga.

Pavel Gregorić esitab oma monograafias "Aristotle on the Common Sense" (2007) tõlgenduse, mille kohaselt Aristoteles eristab tajuvõimet (perceptual capacity) ja kujutlusvõimet (imaginative capacity) ning postuleerib nende ühendamiseks omakorda laiema sensoorse võime (sensory capacity), mille üks osa on koinē aisthēsis. Mitme retsensendi hinnangul on Gregorići töö kõige uuenduslikum panus just selles, et ta tuvastab Aristotelese tekstidest seninägematu, eraldiseisva hingevõime, mitte ei väida, et ühismeel oleks pelgalt hajus, keskuseta koostöö eri meelte vahel.

Victor Caston käsitleb ühismeelt mitmes artiklis (nt "Aristotle on Consciousness", 2002) kui mehhanismi, mis ei piirdu üksnes tajuandmete ühendamisega, vaid teeb võimalikuks ka nende teadvustamise – st selle, et me tajume, et me tajume. Caston rõhutab refleksiivsuse aspekti tugevamalt kui paljud teised tõlgendajad.

Deborah K. W. Modrak käsitleb oma raamatus "Aristotle: The Power of Perception" (1987) tajuühtsust pigem representatsioonilise sünteesi vaatenurgast, pidades olulisemaks seda, kuidas sensoorsed andmed organiseeritakse kognitiivselt struktureeritud tajupildiks, mitte küsimust mingi konkreetse "elundi" asukohast.

Kuigi need kolm tõlgendust rõhutavad erinevaid aspekte – Gregorić Aristotelese hingevõimete hierarhilist struktuuri, Caston refleksiivse teadvustamise mehhanismi, Modrak representatsioonilist organiseerumist –, valitseb teadlaste vahel laialdane konsensus selles, et koinē aisthēsis täidab Aristotelese tajuteoorias kahte põhiülesannet: ühendab eri meelte andmed üheks tervikuks ning võimaldab tajul olla iseendale teataval määral läbipaistev.

Skolastika

Skolastilises filosoofias, eriti Aquino Thomase käsitluses, võeti Aristotelese tajuteooria põhijoontes üle, kuid paigutati see hinge ja tunnetusvõimete hierarhilisse süsteemi. Tunnetusvõimed jagunesid välismeelteks (sensus externi) ning sisemeelteks (sensus interni), mille hulka arvati ka sensus communis ehk ühismeel, samuti kujutlusvõime (imaginatio) ja mälu (memoria). Kõrgeimaks tunnetusastmeks oli aru (intellectus), mis abstraheerib meeleandmetest üldmõisted ja moodustab teadmise.

Kui Aristotelesel oli ühismeel eeskätt tajufunktsioon, mis seob eri meelte andmed ühtseks kogemuseks, siis skolastikas omandas see laiema rolli sisemise tunnetuse keskpunktina. See oli koht, kus meelte andmed koondusid, neid võrreldi ning valmistati ette edasiseks töötlemiseks kujutlusvõime ja mälu poolt.

Eriti 17.–18. sajandi ratsionaalses psühholoogias käsitati sensus communis't sageli kui sisemeelt (sensus internus), mis vahendab meelte ja aru vahel.

Descartes’i käsitlus

René Descartes käsitleb sarnast probleemi küsimusena, kuidas eri meeleandmed moodustavad ühtse kogemuse. Aristotelese puhul täidab seda rolli ühismeel, kuid Descartes’i süsteemis nihkub ühtsuse allikas teadvusele kui mõtlevatele substantsile (res cogitans).

Descartes’i järgi ei ole kogemuse ühtsus mitte psüühiline sisemeel, vaid mõtlev subjekt ise, kes seob meeleandmed kujutluse ja mõtlemise kaudu. Kuigi ta mainib ka füsioloogilisi mehhanisme (nt käbikeha), ei paikne kogemuse ühtsus tema süsteemis kehas, vaid teadvuses.

Seega asendub Aristotelese ja skolastika ühismeele funktsioon Descartes’il subjekti vahetu eneseteadvusega. Taju ühtsus ei tulene enam eraldi võimest, vaid sellest, et kõik ettekujutused kuuluvad ühele mõtlevale minale.

Kanti käsitlus

Immanuel Kant ei kasuta enam ühismeele mõistet, kuid jagab selle funktsioonid mitme tunnetusvõime vahel. Tema süsteemis eristatakse meelelisust, kujutlusvõimet ja aru, mis ühiselt teevad kogemuse võimalikuks.

Taju ühtsus tekib kujutlusvõime sünteesi kaudu, mis ühendab meeleandmed, ning aru kaudu, mis annab neile kategoorilise struktuuri. Selle aluseks on transtsendentaalne apertseptsioon, mille kohaselt „mina mõtlen” peab saama kaasneda kõigi ettekujutustega.

Kant kirjutab, et ilma selle ühtsuseta ei oleks võimalik kogemus kui selline, vaid ainult hajus aistingute kogum. Seega ei ole kogemuse ühtsus empiiriline omadus, vaid kogemuse võimalikkuse tingimus.

Erinevalt Aristotelesest ei käsitle Kant ühtsust psühholoogilise võimena, vaid transtsendentaalse struktuurina, mis teeb kogemuse üldse võimalikuks.

Mõiste hilisem areng

Skolastilises filosoofias, eriti Aquino Thomase käsitluses, hakati koinē aisthēsis't mõistma kui sisemeelt (sensus communis), mis paikneb sisemeelte hierarhias kõigi teiste sisemeelte (kujutlusvõime, mälu) kõrval ja kohal. Varauusaegses filosoofias, eelkõige Descartes'i juures, nihkus see funktsioon mõtleva subjekti enda (res cogitans) juurde, ning Kantil muutus see transtsendentaalseks tingimuseks – apertseptsiooni ühtsuseks, mis ei ole enam psühholoogiline mehhanism, vaid kogemuse võimalikkuse struktuurne eeltingimus (vt eespool).

Tänapäeva tunnetusteaduses kirjeldatakse sarnast probleemi (kuidas hajus närvitegevus muutub üheks kogemuseks) erinevate raamistike kaudu. Globaalse tööruumi teooria (Baars, Dehaene) näeb teadvustamist hetkena, mil info levib piiratud mahuga "globaalsesse tööruumi" ja muutub seeläbi kättesaadavaks paljudele aju allsüsteemidele korraga. Ennustava töötluse (predictive processing) raamistik seevastu kirjeldab ühtsust kui tagajärge sellest, et aju konstrueerib pidevalt ühte koherentset generatiivset maailmamudelit, mis püüab minimeerida ennustusviga.

Mõned autorid on märkinud struktuurset sarnasust nende kaasaegsete raamistike ja Aristotelese küsimuse vahel selle kohta, kuidas eri meelte andmed muutuvad üheks tajutavaks tervikuks. Selline paralleel jääb siiski analoogiaks, mitte otseseks ajalooliseks järjepidevuseks: globaalse tööruumi teooria ja ennustava töötluse raamistik on välja töötatud iseseisvalt, lähtudes 20. sajandi lõpu ja 21. sajandi kognitiivteaduse, neurobioloogia ja infoteooria pinnalt, mitte otseses dialoogis Aristotelese tajuteooriaga.

Stoitsism

Ka stoikud omistasid ühisele tajule (koinē aisthēsis) refleksiivse funktsiooni, käsitledes seda võimena, mille kaudu inimene on teadlik ka iseendast kui tajuvast olendist: "Stoikud nimetavad ühist taju sisemiseks puudutuseks, mille kaudu me tajume ka iseennast."

Stoikute järgi on nii hing kui ka keha materiaalsed ning tajumine toimub välise objekti ja tajuja vahelise mõjutuse ehk omamoodi "puudutuse" (ἁφή, haphē) kaudu. Väljendit sisemine puudutus (ἔνδον ἁφή) kasutasid nad metafoorina hinge juhtiva osa (hegemonikon) tegevuse kohta: nagu välises tajus toimub kokkupuude välise esemega, nii toimub ka hinges sisemine "kokkupuude" iseenda seisunditega, mille kaudu inimene on teadlik nii oma tajudest kui ka iseendast tajujana. See erineb Aristotelese käsitusest, mille järgi ühismeel (koinē aisthēsis) on psüühiline võime, mis ühendab eri meelte kaudu saadud andmed ühtseks tajukogemuseks ning võimaldab tajuda üht ja sama objekti eri meelte abil. Stoikute käsitluses ei tähista koinē aisthēsis eraldi sisemeele võimet, vaid hinge keskse juhtprintsiibi (hegemonikon) ühtset tajutoimimist, mille kaudu kõik tajumuljed (phantasiai) koonduvad ning neid teadvustatakse ja hinnatakse. Stoikute "ühine taju" rõhutab eeskätt refleksiivset tajuteadvust, mitte eri meelte andmete ühendamist.

Galenos ja hilisem vatsakestetraditsioon

Galenos (2. sajand pKr) nihutas ühismeele ja sisemise taju käsitluse Aristotelese suhteliselt ühtsest psühholoogilisest raamistikust anatoomilis-füsioloogilisele alusele. Tema süsteemis on aju vahetult seotud ppsüühilise pneumaga (πνεῦμα ψυχικόν) – peene, õhulise ainega, mida ta pidas "hinge esimeseks tööriistaks" ja mis liigub ajuvatsakeste ja õõnsate närvide kaudu, vahendades nii aistinguid välistelt meeleelunditelt peaajju kui ka tahtelisi liigutusi ajust lihastesse. Selles mõttes oli Galenose käsitlus juba selgelt füsioloogiline ja anatoomiline, erinevalt Aristotelese pigem funktsionaalsest tajuteooriast.

Galenose seisukoht erineb hilisemast traditsioonist. Olemasolevate allikate põhjal paigutas Galenos psüühilised funktsioonid (sealhulgas mõtlemise) pigem aju tahkesse koesse (parenhüümi), mitte vatsakestesse endisse, kuigi ta pidas vatsakesi olulisteks psüühilise pneuma anumateks ja läbivooluteedeks.

Spetsiifiline kolmikjaotus, mille kohaselt kujutlusvõime (phantasia) paikneb aju eesmistes vatsakestes, mõtlemine/arutlemine keskmises vatsakeses ja mälu (mnēmē) tagumises vatsakeses, ei pärine Galenoselt endalt, vaid hilisematelt autoritelt – esmalt Poseidonios Bütsantsist (4. sajandi lõpp), kes seostas kujutlusvõime aju eesmise osaga, aru keskmise vatsakesega ja mälu tagumise osaga, ning eriti süstemaatiliselt Nemesios Emesast (u 400 pKr), kelle käsitlus seda jaotust täpsustas ja kes erinevalt Galenosest paigutas vaimsed võimed otse vatsakestesse. Just see Nemesiose ja Poseidoniose käsitlus, mitte Galenose oma, sai aluseks hilisemale, kuni 16. sajandini valdavale "vatsakestelokalisatsiooni" teooriale, kus ühismeel (sensus communis), kujutlusvõime, mõistus ja mälu paigutati üksteise järel asetsevatesse ajuvatsakestesse.

Galenos ise seega ei loonud veel hilisema skolastilise "nelja sisemeele" skeemi (ühismeel, kujutlusvõime, mälu, otsustusvõime) selle täpsel kujul, vaid lõi füsioloogilise ja anatoomilise raamistiku – psüühilise pneuma liikumise ja vatsakeste süsteemi kirjelduse –, tänu millele tema järeltulijad (eelkõige Posidonios ja Nemesios, hiljem ka araabia ja ladina keskaja autorid) said hakata erinevaid psüühilisi võimeid süstemaatiliselt lokaliseerima. Sellest vaatenurgast moodustab Galenose töö olulise vahelüli Aristotelese suhteliselt ühtse sisemise taju käsitluse ja hilisema, selgelt eristatud sisemeelte (sensus interiores) skolastilise teooria vahel, ehkki konkreetne vatsakestepõhine funktsioonide jaotus kujunes välja alles tema järglastel.

Augustinus

Augustinuse järgi ei taju ühismeel mitte ainult meelte aistinguid, vaid on teadlik ka nende puudumisest, st olukorrast, kus vastavat aistingut ei esine.

Avicenna ja Suárez

Avicenna liigitas ühismeele sisemeelte hulka ja määratles selle võimena, "mis võtab vastu kõik meeltega tajutu". Tema käsitluses on ühismeel esimene sisemine võime, kuhu välismeelte (nägemise, kuulmise jt) kaudu saabuvad andmed kokku koonduvad ning kus need ühendatakse ühtseks tajukogemuseks. Francisco Suárezel säilib sisemeelte traditsioon Avicenna ja skolastilise psühholoogia raamistikus. Ka tema käsitluses on ühismeel keskne sisemine võime, mis võtab vastu välismeelte andmed ning vahendab nende ühtse tajukogemuse kujunemist.

Aquino Thomas

Aquino Thomas võtab üle Aristotelese ja avicennaliku sisemeelte traditsiooni ning paigutab ühismeele selle süsteemi esmasesse ja ühendavasse keskpunkti. Tema käsitluses ei ole ühismeel eraldiseisev taju "lisavõime", vaid sisemeele süsteemi alusfunktsioon, mis võtab vastu ja ühendab kõigi välismeelte (nägemine, kuulmine, kompimine jne) andmed, teeb võimalikuks ühtse tajukogemuse (et eri meelte andmed kuuluvad samale objektile) ja on eelduseks teiste sisemeele võimete toimimisele. Seetõttu on Aquino Thomasel teised sisemeeled ühismeelele funktsionaalselt toetuvad:

Seega ei ole Thomase süsteemis ühismeel mitte üks võime teiste kõrval, vaid struktuurne sõlmpunkt, mille kaudu välismeelte andmed muutuvad ühtseks sisemiseks kogemuseks ja millele toetub kogu sisemeele hierarhia.

Reformatsioon

Reformatsiooniajal esines sisemeele õpetuse edasiarendusi, kus sisemisi tajuvõimeid süstematiseeriti mitmeosaliselt; sellistes skeemides oli üheks keskseks komponendiks ühismeel. Selle kõrval eristati kujutlusvõimet, mälu ning hinnangu- või kaalutlusvõimet (vis aestimativa, vis cogitativa), samas kui mõtlemine (cogitatio laiemas mõttes) kuulus pigem aru, mitte sisemeele valdkonda. See jaotus ei olnud siiski ühtne ega kõigi autorite poolt järgitav viie sisemeele kanoonilist süsteemi; Philipp Melanchthoni traditsioonis esineb küll sisemiste võimete süstematiseerimist, kuid viie sisemeele fikseeritud skeem ei ole reformatsiooniajal üldkehtiv klassifikatsioon.

Descartes

René Descartes kasutab ühismeelemõistet teistsuguses tähenduses kui aristotellik-skolastiline traditsioon.

Descartesi järgi ei ole ühismeel eraldi psühholoogiline "tajukeskus" klassikalises sisemeele süsteemis, vaid teadvuse võime siduda meelteandmed kujutluse kaudu üheks tervikuks. Ta kirjutab: "tunnetan ... ühismeelega ... see on kujutlemisväega" (teine meditatsioon) See tähendab, et meelte andmed (nägemine, kuulmine jne) ei jää eraldi muljeteks, need ühendatakse üheks kogemuseks ja see ühendamine toimub kujutlusvõime kaudu, mitte eraldi sisemeele mehhanismina. Seega kattub Descartesil ühismeel osaliselt kujutlusvõime funktsiooniga, mitte ei ole iseseisev sensoorne võime.

Descartes ei järgi rangelt keskaegset nelja või viie sisemeele skeemi, vaid kasutab neid mõisteid vabamalt ja füsioloogiliselt ümbermõtestatuna. Lisaks traditsioonilistele sisemeele funktsioonidele arvab ta nende hulka ka nälja ja janu. Sellepärast võib tema käsitluses sisemiste "loomulike tajude ja ajendite" koguarv ulatuda seitsmeni.

Klassikalises traditsioonis oli ühismeel sisemeele keskne tajuühendusvõime, Descartesil on ühismeel kui kujutlusvõime teostatud teadvuse süntees, mitte eraldi võime. Ta lahustab ühismeele eraldi psühholoogilise sisemeele staatuse kujutlusvõime ja teadvuse toimingute sisse.

René Descartes käsitleb sarnast probleemi nagu Aristotelesel: kuidas tekib ühtne kogemus erinevate meeleandmete põhjal. Aristotelesel ühendab ühismeel eri meelte info terviklikuks tajumuseks; Descartes aga nihutab probleemi teadvuse ja subjekti tasandile, kus meeleandmed peavad jõudma ühtsesse mõtlevasse minasse. Tema süsteemis ei ole ühtsuse kandja mitte ühismeel, vaid res cogitans (mõtlev asi), st teadvusega subjekt ise. Kuigi ta mainib ka füsioloogilist koordineerimist (nt käbikeha), ei ole kogemuse ühtsus seal lõpuks mitte kehas, vaid mõtlevas teadvuses.

Descartesi juures nihkub probleem esimest korda otseselt eneseteadvuse keskmesse. Siin ei ole enam vaja eraldi ühismeelt, sest kogu ühtsuse tagab res cogitans – mõtlev substants, mis on iseenda vahetu teadvuslik ligipääs. Nii muutub Aristotelese ühismeele probleem klassikaliseks eneseteadvuse ühtsuse probleemiks: kuidas üks mina seob kõik aistingud ühtseks teadvuseks.

Sensualistid

Sensualistid Thomas Hobbes, John Locke ja Étienne Bonnot de Condillac ei säilitanud sisemeele mõistet klassikalises aristotellik-skolastilises tähenduses, vaid tõlgendasid selle funktsioonid ümber aistingute ja nende transformatsioonide kaudu toimivateks psüühilisteks protsessideks.

Thomas Hobbesil taanduvad kujutlus ja mälu füsioloogilistele jäljenditele (liikumiste jääkidele) ja sisemeele funktsioonid ei moodusta enam eraldi psühholoogilist süsteemi, vaid on osa mehaanilisest tajuteooriast.

John Locke eristab väliskogemusel põhinevat aistingut (sensation) ja sisemist refleksiooni (reflection), kusjuures viimast võib käsitleda varasema sisemeele funktsioonide (näiteks mõtlemise, mälu ja võrdlemise) ümbertõlgendusena, mitte iseseisva sisemeele struktuurina.

Étienne Bonnot de Condillac viib sensatsionismi veelgi kaugemale, taandades kõik vaimsed võimed (sealhulgas mälu, kujutlusvõime ja otsustamise) üksnes aistingute muundumistele, nii et sisemeele traditsiooniline eristus kaob täielikult ja psüühikat seletatakse ühe algse aistingu järkjärgulise transformatsioonina.

Šoti terve mõistuse koolkond

18. sajandi šoti filosoofias hakati ühismeele all mõistma tervet mõistust. Thomas Reid rajas oma filosoofia tervele mõistusele, pidades seda tõe vahetuks tunnetamise võimeks ja kõigi tuletatud teadmiste aluseks. Temaga ühinesid James Beattie ja James Oswald. Tervet mõistust peeti aprioorse tõe, kõlbluse ja religiooni allikaks. Thomas Reid pidas tervet mõistust kogu filosoofia aluseks.

Giambattista Vico nimetas teoses "Scienza nuova" ühismeeleks (sensus communis'​') kollektiivse ja ajaloolise tõekspidamiste kogumit. See on terve kogukonna, seisuse, rahva, kogu inimsoo või ajastu ühine, refleksioonieelne hinnang ja intuitiivne tarkus, mis on kehastunud tavades, keeles ja õiguses ning on ajalooliste kultuuride mõistmise põhiline allikas. Müüt, luule ja ühismeel ei ole lihtsalt ebausk, vaid vajalikud sümboolsed vormid, mille kaudu varajased rahvad tegelikkust mõistsid. Vico ajaloofilosoofias paigutub ühismeele mõiste tema rahvaste arengu (jumalik, heroiline ja inimlik ajastu) konteksti.

Immanuel Kant nimetab ühismeeleks subjektiiv-üldist printsiipi, millel põhinevad maitseotsustused ja nende subjektiivne paratamatus. Ühismeel väljendab Kantil nõuet, et igaüks peaks meie maitseotsustusega nõustuma.

Gottlob Ernst Schulze oli üks esimesi filosoofe, kes eitas ühismeele kui eraldi sisemeele olemasolu. Tema järgi ei saa meelte koostöö seletamiseks postuleerida eraldi sisemeelt ja selline käsitus on vaid katse lahendada tunnetusteoreetiline probleem puhtalt sensualistlikul alusel.

Wilhelm Wundt nimetab ajalises tähenduses üldmeeleks seda meelt, mis eelneb kõigile teistele ja kuulub sellepärast kõigile hingestatud olenditele; ruumilises tähenduses aga seda meelt, millel on kõige ulatuslikum ärritajatele vastuvõtlik meelepind – kogu väline nahk koos sellega piirnevate kehaõõnte limaskestaosadega ning suur hulk siseelundeid, nagu liigesed, lihased, kõõlused, luud jne, milles paiknevad tundlikud närvid ja mis on kas pidevalt või ajutiselt ärritajatele vastuvõtlikud. Selliselt määratletud üldmeel hõlmab nelja aistingusüsteemi: surve-, külma-, soojus- ja valuaistingud. Wundt asetab seega üldmeele kompimismeele kohale.

Karl August Eschenmayeri järgi on kõik üksikmeeled üksnes ühismeele erinevad avaldumisvormid ("otsekui ainult ühe ühismeele erinevad murdumised"). Ühismeel on kõikide üksikmeelte erinevuste ühine alus ("identne") ja tajumine tähendab üksikmeelte vahendatud aistingute ühendamist selle ühtsusesse: "Aistimine tähendab ühe meele üksiku fraktsiooni vastuvõtmist ühismeele identsusse."

Hans-Georg Gadameri teos "Wahrheit und Methode" (1960) tõstab ühismeele (sensus communis) üheks võtmemõisteks humanistliku traditsiooni taastamisel hermeneutikas. Gadamer ammutab terve mõistuse ümberhindamise Vico teosest "De nostri temporis studiorum ratione", kasutades seda kriitikana meetodimalli vastu, mille vaimuteadused on laenanud loodusteadustest. Sellele vastandab Gadamer retoorilis-keelelise kogemuse, mida saab kogeda reaalses kogukonnas. Ühismeel on ühisesse traditsiooni ja keelde juurdunud praktiline mõistmisvõime. Tema käsitlus on tänapäeva hermeneutikadiskussioonis üks tsiteeritumaid lähtepunkte. On vaieldud selle üle, kas Gadameri Vico-tõlgendus viib lõpuks teatud relativismini.

Hannah Arendt pöördus ühismeele (sensus communis) mõiste poole loengutsükli "Lectures on Kant's Political Philosophy" raames, tõlgendades Kanti otsustusvõime kriitikat poliitilise hinnangu ja otsustamise teooria alusena. Arendt nägi Kanti maitseotsustuse mõistes — mis eeldab "laiendatud mõtteviisi" (enlarged mentality) ja teiste inimeste seisukohtade arvessevõtmist — malli poliitilisele mõtlemisele üldisemalt: otsustusjõud ei taandu loogilisele tuletamisele, vaid sõltub ühisest, kommunikeeritavast meelest. Selles tõlgenduses saab ühismeel Arendtil inimeste paljususe (plurality) ja avaliku ruumi mõistmise vahendiks.

Tunnetusteadus ja neuroteadus kasutavad ühismeelele lähedast ideed multisensoorse integratsiooni uurimisel — uurimisel, kuidas ajukoor ühendab eri meeltelt (nägemine, kuulmine, kompimine, vestibulaaraparaat) tuleva informatsiooni üheks sidusaks taju- ja maailmakujundiks. See uurimisvaldkond loob huvitava kaja Aristotelese algse intuitsiooniga ühismeelest kui võimest, mis seob viie üksikmeele aistingud üheks tervikuks ja võimaldab tajuda omadusi (nt liikumine, kuju), mis ei kuulu ühelegi üksikule meelele. Tänapäevane uurimine põhineb eksperimentaalsetel meetoditel (funktsionaalne kuvadiagnostika, elektrofüsioloogia) ja kirjeldab konkreetseid ajupiirkondi (näiteks tagumine kiirukoor, ülakünkake, ülemine oimuvagu), kus eri meelte signaalid kohtuvad ja neid töödeldakse.

Viited

  1. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 Sensus communis. – Friedrich Kirchner. Wörterbuch der philosophischen Grundbegriffe, 1907. Veebis.
  2. ↑ Aristoteles. De anima III, 2, 425a15.
  3. ↑ "Ühiste [asjade] kohta meil on juba ühine taju, mitte sattumuslikult... mitte sama, vaid üks, kui samal ajal tekib taju sama [asja] kohta." Τῶν δὲ κοινῶν ἤδη ἔχομεν αἴσθησιν κοινήν, οὐ κατὰ συμβεβηκός... οὐχ ἡ αὐτή, ἀλλ’ ἡ μία, ὅταν ἅμα γένηται ἡ αἴσθησις ἐπὶ τοῦ αὐτοῦ. (De anima, 425a27–28.)
  4. ↑ Aristoteles. De anima, III, 1, 425a15–27.
  5. ↑ Gemeinsinn. – Regenbogen, Meyer (toim). Wörterbuch der philosophischen Begriffe. Hamburg: Meiner, 2005.
  6. ↑ De anima III, 2, 425a27–28.
  7. ↑ Revonsuo, A., Newman, J. Binding and consciousness. Consciousness and Cognition, 1999.
  8. ↑ Crick, F., Koch, C. Towards a neurobiological theory of consciousness. Seminars in the Neurosciences, 2, 1990, lk 263–275.
  9. ↑ Treisman, A., Gelade, G. A feature-integration theory of attention. Cognitive Psychology, 12, 1980, lk 97–136.
  10. ↑ Stein, B. E., Meredith, M. A. The Merging of the Senses. MIT Press, 1993.
  11. ↑ Radford, A. jt. Learning Transferable Visual Models From Natural Language Supervision (CLIP). 2021.
  12. ↑ Vaswani, A. jt. Attention Is All You Need. 2017.
  13. ↑ Goyal, A., Bengio, Y. Inductive Biases for Deep Learning of Higher-Level Cognition. Proceedings of the Royal Society A, 2022.
  14. ↑ Vt nt arutelu: Consciousness in Artificial Intelligence? A Framework for Classifying Objections and Constraints. arXiv, 2025.
  15. 1 2 Baars, B. J. A Cognitive Theory of Consciousness. Cambridge University Press, 1988.
  16. ↑ Dehaene, S., Naccache, L. Towards a cognitive neuroscience of consciousness: basic evidence and a workspace framework. Cognition, 79(1–2), 2001, lk 1–37.
  17. ↑ Vaata ka: On the link between conscious function and general intelligence in humans and machines. arXiv, 2022.
  18. ↑ Vt nt: The sensus communis and its Subjective Aspects: From Aristotle through Kant. lu.lv (Läti Ülikool).
  19. ↑ Gregoric, P. Aristotle on the Common Sense. Oxford Aristotle Studies. Oxford: Oxford University Press, 2007.
  20. ↑ Shields, C. Review of Pavel Gregoric, Aristotle on the Common Sense. Notre Dame Philosophical Reviews, 2009.
  21. ↑ Caston, V. Aristotle on Consciousness. Mind, 111(444), 2002, lk 751–815.
  22. ↑ Modrak, D. K. W. Aristotle: The Power of Perception. Chicago: University of Chicago Press, 1987.
  23. ↑ Clark, A. Whatever Next? Predictive Brains, Situated Agents, and the Future of Cognitive Science. Behavioral and Brain Sciences, 36(3), 2013, lk 181–204.
  24. ↑ Vt nt arutelu Aristotelese ühismeele ja teadvuseteooriate seoste üle: The sensus communis and its Subjective Aspects: From Aristotle through Kant. lu.lv (Läti Ülikool).
  25. ↑ οἱ Στωϊκοὶ τὴν κοινὴν αἴσθησιν ἔνδον ἁφὴν προσαγορεύουσι, καθ’ ἣν καὶ ἡμῶν αὐτῶν ἀντιλαμβανόμεθα. Stobaios. Eclogae, I, 50; Florilegium, IV, 237.
  26. 1 2 3 4 5 6
  27. ↑ Rocca, J. Galen on the Brain: Anatomical Knowledge and Physiological Speculation in the Second Century AD. Leiden: Brill 2003.
  28. ↑ Pearce, J. M. S. The Cerebral Ventricles, the Animal Spirits and the Dawn of Brain Localization of Function. –Journal of the History of the Neurosciences, 1998.
  29. ↑ Descartes and the Pineal Gland. Stanford Encyclopedia of Philosophy, 2005 (parandatud 2024).
  30. ↑ Pearce, J. M. S., op. cit.
  31. ↑ De libero arbitro II, 4.
  32. ↑ Tsit: Albert Stöckl. Geschichte der Philosophie des Mittelalters, II, lk 37.
  33. ↑ Francisco Suárez. De anima, III, 30.
  34. ↑ Teoloogia summa, q. 78, a. 4.
  35. ↑ Philipp Melanchthon. Liber de anima, Vitemb. 1540, fol. 174.
  36. ↑ Principia philosophiae, IV, 90.
  37. ↑ Daniel Heller-Roazen. Der innere Sinn. Archäologie eines Gefühls, Frankfurt am Main 2012.
  38. ↑ Thomas Reid. An Inquiry into the Human Mind, I, 4.
  39. ↑ Immanuel Kant. Otsustusvõime kriitika, § 20, § 21, § 22.
  40. ↑ Samas, § 22.
  41. ↑ Anthropologie, 2. trükk, Göttingen 1819, lk 34.
  42. ↑ Wundt. Grundlagen der physiologischen Psychologie, § 6, lk 56–58.
  43. ↑ Karl August Eschenmayer. Psychologie, lk 38.

Kirjandus