Shinkansen

Shinkansen (新幹線, "uus pealiin"), tuntud ka kui "kuulrong", on Jaapani riiklik kiirrongisüsteem. See avati maailma esimese kiirrongisüsteemina 1. oktoobril 1964.

Jaapani mägise maastiku tõttu on enamus riigi raudteid 1067 mm kitsarööpmelised, mida on raske ümber ehitada kiirraudteeks – näiteks 1435 mm standardlaiusega raudteel 145 km/h läbitav kurv tuleks 1067 mm laiusega raudteel piirata 130 km/h-le. Seega oli Jaapanil palju enam vajadust ehitada täiesti uus raudteesüsteem algusest peale.

Kiirraudteesid hakati Jaapanis projekteerima juba 1939.–1940. aastal – plaanitud oli raudtee Tokyost Shimonosekisse, lisaks ka merealuse tunneli kaudu Koreasse (Jaapani asumaa 1910–1945) ja edasi Pekingisse ja Singapuri. Kui aga sõjaline olukord teises maailmasõjas pöördus Jaapani kahjuks, pandi plaanid 1943. aastal ootele, kuigi toimunud olid mõned algsed ehitustööd. Teise maailmasõja järel algselt Jaapani taasülesehitamisega kiirraudtee unustati, kuid reisijate- ja transiitliiklus Tokaido pealiinil Tokyo ja Osaka vahel kasvas kiirelt. 1950. aastate keskel, kui raudteeliiklus oli juba väga tihe, otsustas Jaapani riiklik raudteefirma JNR (Nihon Kokuyu Tetsudo) (日本国有鉄道) kiirraudtee projekti uuesti arutada. 1957. aastal esitles eraraudteefirma Odakyu Electric Railway uut rongi 3000 Super Express, mis suutis juba saavutada kiiruse 145 km/h, mis oli kitsarööpmeliste rongide rekord, mispeale JNR otsustas ühe rongi liisida, arvates, et saab seda veel kiiremaks teha. Kuigi toonane avalik arvamus rääkis raudteede kahjuks USA eeskujul, kus ehitati kiirteid (Interstate) ja kasvas lennuliiklus, siis JNR toonane peadirektor Shinji Sogo veenis, et kiirraudteel on tulevikku ja suutis saavutada projektile poliitilise toetuse. Tehnilist arendustööd juhtis JNR toonane peainsener Hideo Shima koos JNR uuringuosakonna inseneride Tadanao Miki, Tadashi Matsudaira ja Hajime Kawanabega, kellel kõigil kolmel oli kogemus teise maailmasõja ajast lennukite disainist.

Detsembris 1958 sai Shinkansen Jaapani valitsuse heakskiidu, esimesed ehitustööd algasid Tokyo-Osaka liinil aprillis 1959. Algseteks ehituskuludeks hinnati ligi 200 miljardit jeeni, mida rahastati valitsuse laenust, raudtee võlakirjadest ja 80 miljoni dollarilisest Maailmapanga laenust, kuid lõpuks osutus kogukulu ligi kahekordseks – umbest 380 miljardit jeeni. Kui 1963. aastal tuli puudujääk ilmsiks, võttis Sogo vastutuse enda peale ja astus JNR peadirektori kohalt tagasi.

Esimene Shinkanseni liin (Tokaido) avati liiklusele 1. oktoobril 1964, vahetult enne Tokyo olümpiamänge. Ühendades kolme suurlinnaala – Tokyo, Nagoya ja Osaka-Kyoto, suutis Shinkansen, maksimumkiirusega ligi 210 km/h, läbida 553 km Tokyo ja Osaka vahel nelja tunniga, senistel ekspressliinidel kulus selleks umbes 6 tundi ja 40 minutit. Sellega muutus päevane reis Tokyo ja Osaka – Jaapani kahe suurima suurlinnaala vahel võimalikuks. Shinkansen osutus vägagi edukaks, kõigest kolme aastaga (13. juuliks 1967) teenidati 100 miljonit reisijat, miljardini jõuti 1976.

Edu põhjal kiideti kohe heaks ka laiendused: 9. septembril 1965 andis valitsus heakskiidu Sanyo liini ehitamiseks Osakast Fukuokasse, mille ehitustööd algasid 16. märtsil 1967, see valmis 10. märtsil 1975. Lisaks hakati kavandama Shinkanseneid ka põhjasuunal: Tohoku Shinkansen Tokyost Moriokasse ja Joetsu Tokyost Niigatasse – mida toetas peaminister Kakuei Tanaka, kes oli ise pärit Niigata provintsist. Teised liinid lükati edasi või jäid ehitamata naftakriisi tõttu. 1982. aastal valmisid esimesed põhjasuuna Shinkansenid: Tohoku Omiyast (Saitama) Moriokasse 23. juunil ja Joetsu Omiya-Niigata 15. novembril. Tokyo-Omiya osa valmis 20. juunil 1991.

Järgmiste liinidena avati: 1. oktoobril 1997 Nagano olümpiamängude eel Nagano (täna Hokuriku) Shinkansen Takasakist Naganosse, mida Tokyoga ühendab Joetsu Shinkansen; 13. märtsil 2004 Kyushu Shinkanseni esimene lõik Yatsushirost Kagoshimasse; 26. märtsil 2016 Hokkaido Shinkansen Aomorist Hakodatesse Seikani tunneli kaudu; 23. septembril 2022 Nisho Kyushu Shinkanseni esimene lõik Takeost Nagasakisse.

Eksisteerivad ka kaks "mini-Shinkansenit" – need liinid ei ole ehitatud algusest, vaid algupärase 1067 mm raudtee ümbernaelutamisega 1435 mm-le. Nendel liinidel sõidavad rongid maksimumkiirusega 130 km/h: 1. juulil 1992 avati Yamagata Shinkansen Fukushimast Yamagatasse; 22. märtsil 1997 Akita Shinkansen Moriokast Akitasse.

Kiire sõidu tagamiseks on Shinkansenid ehitatud tavalistest raudteedest teisiti: Shinkansenid sõidavad eraldi 1435 mm laiusega rööbastel, erinevalt 1067 mm tavaraudteedest. Shinkanseni raudteed on pidevalt keevitatud rööbaste ja pöördeninaga ristmikega, et ei tekiks lünki harurööbaste ja ristmike juures, lisaks kasutatakse pikki rööpaid, mis on ühendatud paisumisliigenditega, et minimeerida soojuspaisumise ja kokkutõmbumise tõttu tekkivaid rööpmelaiuse kõikumisi. Valdav enamus Shinkanseni raudteid ei ristu kunagi aeglasemate kitsarööpmeliste raudteedega, nendel käimine on rangelt keelatud; ristumised maanteedega on alati mitmetasandilised, kasutatakse palju tunneleid ja viadukte.

Shikanseni rongid on 25 kV ülaliiniga vahelduvvool-toitega, erinevalt kitsarööpmelistest, mis on 1500 V alalisvoolutoitega; lisaks kasutavad automaatset juhtsüsteemi ATC (Automatic Train Control).

Viited