stabiilne siserõhk. See võib olla tavalisest õhurõhust tunduvalt madalam, kuna inimkeha tööks ei ole vaja lämmastikku, mille sisaldus õhus on 78%. Madal rõhk võimaldab astronaudil kergemini end liigutada, kuid siiski on vaja 100% hapnikku, mis aga teeb skafandri seestpoolt väga tuleohtlikuks.
hapnikuvarustus mitmeks tunniks. Enamikul skafandritel asub hapnikuvaru seljal paiknevates balloonides.
Jahutussüsteemiga alusskafanderjahutussüsteem, mis kaitseb astronauti ülekuumenemise eest. Olgugi et varjus on kosmosetemperatuur vaid −270 °C (2,7 kelvinit), on seal siiski vaakum, millel puudub võime osakeste liikumise teel soojust ära kanda.
kaitse ultraviolettkiirte ja mikrometeoriitide eest.
manööverdamissüsteem, mis peamiselt toimib väikeste gaasitõukuritega, ja kommunikatsioonisüsteem, mis toimib raadio teel ning võimaldab astronautidel omavahel sidet pidada.
Kosmose mõju ilma skafandrita
Inimene saab avakosmoses skafandrita ellu jääda vaid lühikeseks ajaks. Rõhuta keskkonnas lahkub hapnik vereringest ja inimene kaotab umbes 15 sekundi jooksul teadvuse. Lahtised kehavedelikud (sülg) hakkavad keema, kuid keha sees paiknevad mitte, sest rakud ja nahk on piisavalt tugevad, et seista tekkivale aururõhule vastu. Loomkatsed on näidanud, et elu on võimalik päästa umbes 90 sekundi jooksul, kui ohver ei hoia hinge kinni, mis vaakumis võib lõppeda eluohtliku kopsutraumaga.
Tulevikuvisioonid
Tänapäeval on peamiseks probleemiks skafandrite juures asjaolu, et sees paikneva ülerõhu tõttu on astronautidel end raske liigutada. Selle lahendamiseks on välja pakutud uute (Bio-suit) skafandrite versioone, millel oleks ainult gaasiga täidetud kiiver, kuid ülejäänud kehale tagaks rõhu venivast materjalist liibuv kest. Selline skafander oleks praegustest palju kergem, võimaldaks astronautidel teha kiiremaid liigutusi ning tulevastel Marsi missioonidel keerukal maastikul töötada.
