Sloka on Läti linna Jūrmala osa. Asub Krastciemsist läänes ja Kaugurist lõunas. 6013 elanikku (2008).
Kuni 1959. aastani oli Sloka iseseisev linn, mille osadeks olid nii mereäärne Kaugurciems kui ka Sloka kirikla maadele rajatud Krastciems. Lisaks kuulusid linna koosseisu veel tänapäevased Jūrmala osad Kauguri, Bāžciems ja Brankciems.
Slokat on esmamainitud 1255. aastal. Seda piirkonda asus arendama Jakob Kettler, kes rajas sinna klaasitootmise ja kavandas Lielupest mereni kulgeva kanali.
Kuramaa hertsog Peter von Biron loovutas Sloka 1783. aastal Venemaale ja 1785. aastal andis Katariina II Slokale Riia asehaldurkonna Riia kreisis aleviõigused. Sloka alevisse asusid elama Riiast välja saadetud juudid, kes asutasid alevisse käsitööettevõtted ja muutsid piirkondlikuks ärikeskuseks.
Kui rajati Ventspilsi viiv Moskva–Ventspilsi raudtee, siis rajati 1877. aastal ka Sloka raudteejaam. 1896. aastal rajati Slokasse tselluloosivabrik. Aastail 1878–1959 oli Sloka iseseisev linn.
Muinsusmälestistest on kohaliku kaitse all Sloka ajalooline keskus, elumajad Dzirnavu iela 37, Daugavpils iela 4 ja Kārsas iela 9.
Regionaalse kaitse all on Sloka kalmistu kabel, Sloka luteri kirik ja luteri kiriku altar.
Linnaosa jääb Ķemeri rahvusparki. Looduskaitse all on Sloka internaatkooli tamm, Kooli teine tamm,ja harilik robiinia ümbermõõduga 1.95 m..
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Sloka |
