Soomusrongide divisjon formeeriti 10. veebruaril1919 seni Vabadussõjas eraldi tegutsenud laia- ja kitsarööpmeliste soomusrongide, soomusautode kolonni, soomusrongide divisjoni tagavarapataljoni ja remontrongide ning soomusrongide kuulipilduja kursusest. Ametlikult kinnitati Soomusrongide divisjoni ajutised koosseisud Sõjavägede ülemjuhatajaJohan Laidoneri poolt 10. märtsil 1919.
22. augustil 1919 nimetati Soomusrongide divisjon ümber Soomusrongide diviisiks.
Ajalugu
Laiarööpmeline soomusrong nr 2 Valgas, esiplaanil rongi kuulipildujavagun (2. veebruar 1919)Laiarööpmelise soomusrongi nr. 3 suurtükiplatvormSoomusrongide divisjoni juhtkond Vabadussõja ajal koos merejõudude juhataja Johan Pitkaga. Istuvad (vasakult): Eesti merejõudude juhataja Johan Pitka, Soomusrongide divisjoni ülema kohuseid täitev kapten Anton Irv ja haiglaravil viibiv kapten Karl Parts (1919. aasta kevad-talvel)
Vabadussõja alguses tegutsesid laiarööpmelised ja kitsarööpmelised soomusrongid eri suundadel, ega olnud allutatud ühtsele juhtimisele. Laiarööpmeliste soomusrongide tööd koordineeris kapten Karl Parts (pärast tema haavatasaamist kapten Anton Irv). Kitsarööpmeliste soomusrongide tööd koordineeris kapten Albert Peters.
Pärast Valga raudteesõlme vallutamist 1919. aasta veebruaris, kui soomusrongidele avanesid uued löögisuunad Pihkva-Irboska, Volmari (Valmiera) ja Hopa (Ape), tekkis vajadus hakata rongide tööd koordineerima. 10. veebruaril 1919 koondati kõik soomusrongid ja neid teenindavad remondirongid Soomusrongide divisjoniks, mille koosseisu lülitati ka soomusautode kolonn, soomusrongide divisjoni tagavarapataljon, soomusrongide kuulipildurikursus ja mõned väiksemad allüksused.
10. märtsil 1919 kinnitas sõjavägede ülemjuhatajaJohan Laidoner Soomusrongide divisjoni ajutise koosseisu, kusjuures divisjoni ülem sai diviisiülema õigused administratiiv- ja distsiplinaaralal. Operatiivselt allusid soomusrongid jalaväediviisi ülematele, kelle vastutusalas nad parasjagu asusid.
Pärast Karl Partsi haavatasaamist 23. jaanuaril 1919 asus soomusrongide juhi kohuseid täitma kapten Anton Irv, kes formeeris ka Soomusrongide divisjoni. Soomusrongide divisjoni staabi formeeris kapten Johannes Poopuu, divisjoni adjutandiks määrati alamleitnant Johannes Eisenberg ja varustusülemaks sõjaväeametnik Mihkel Piperal. Pärast Anton Irve surma sai Soomusrongide divisjoni ülemaks Karl Parts.
Soomusrongide divisjoni juhtkond Vabadussõja ajal Pihkvas. Vasakult: divisjoni ülem alampolkovnik Karl Parts, staabiülem kapten Johannes Poopuu, operatiivadjutant lipnik Aleksander Tilger (august 1919)
22. augustil 1919 nimetati Soomusrongide divisjon ümber Soomusrongide diviisiks. Muutus oli pigem vormiline. Diviisi ülemaks jäi edasi Karl Parts ja staabiülemaks Johannes Poopuu. Diviisiülema abiks nimetati Arnold Hinnom.
1919. aastal saadi Suurbritannialt 4 rasketanki Mk V, millele anti nimed: Päälik, Uku, Wahtula ja Waldaja.
Soomusrongide divisjoni koosseisu kuulunud tagavarapataljoni näol oli tegemist tavalise jalaväeüksusega. Pataljon formeeriti 1919. aasta märtsis Soomusrongide divisjoni ülema kt kapten Anton Irve korraldusel. Väeosa ülesanne oli valmistada ette täiendust soomusrongide meeskondadele. Pataljoni formeerija ja ülem oli staabikapten Emil Kursk. 23. aprillil 1919 sõitis pataljon Lõunarindele ja sai tuleristsed Mõniste juures.
Soomusrongide divisjon
Juhtkond ja organisatsioon
divisjoni ülema kt kapten, Anton Irv, 23. jaanuar – 27. aprillil 1919 (langes 27. aprillil 1919 Lätimaal Stakelni (Strenči) lähistel)
divisjoni ülem, kapten Karl Parts, 20. veebruar 1919 – Vabadussõja lõpuni
divisjoniülema abi, Albert Peters, 10. veebruar 1919 – 20. märts 1919,
divisjoniülema abi, Arnold Hinnom, 20. märts 1919 – 22. august 1919, siis divisjoniülema abi kt. 22. august 1919 – Vabadussõja lõpuni
Johan Pitka ("soomusrongide isa" ja "Vabadussõja hing") – üks kesksemaid tegelasi Eesti sõjaväe (muuhulgas ka Kaitseliidu, soomusrongide, soomusautode ja mereväe) organiseerimisel Vabadussõjas
Karl Parts – Soomusrongide divisjoni ja Soomusrongide diviisi ülem Vabadussõjas
Julius Kuperjanov – legendaarse endanimelise vabatahtlike väeosa formeerija ja ülem Vabadussõjas
Jaan Unt – Kuperjanovi partisanide pataljoni ülem Vabadussõjas (pärast Kuperjanovi surma)
"Eesti eest 2. osa. Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt. Vabadussõda 1918-1920" (2014). Tammerraamat. (I trükk 1930)
Karl Parts (1991). "Kas võit või surm: Mälestusi võitluspäevilt isamaa eest" I – III Tallinn: Aktsiaselts "Printest". (I trükk 1931–1932)
Arnold Hinnom (2010). "Suur heitlus. Mälestusi rahvusväeosade ajast ja Vabadussõjast" (I trükk 1955)
Einar Lundborg (2012). "Soomusautoga Eesti Vabadussõjas: minu rindeelamusi 1919-1920" Tallinn, Grenader Kirjastus. (I trükk 1968)
Edvin Reinvaldt, Tõnis Kint (1972). "Laiarööpmeline Soomusrong nr 2 Vabadussõjas. Soomusronglaste mälestused." Välis Eesti & EMP Stockholm.
Ilmar Raamot (1975). "Mälestused" [1914-1920. aastate ajaloosündmuste taustal], I köide, Stockholm, Vaba Eesti (II trükk 2013).
Paul Laamann (1993). "Tõde ei põle tuleski. Ühe Eesti ohvitseri elutee ja sõjamälestused. Paul Laamann: reserv-kapten Vabadussõjaaegse kitsarööpalise soomusrongi nr. 2 ülem" (koostanud Evy Laamann-Kalbus).
Uurimused ja ülevaated
Jüri Andreller, Eduard Laaman, Johannes Poopuu (2009). "Soomusrongide diviis Vabadussõjas. 1. osa, Punaväe sissetungimine ja väljatõrjumine. 2. osa, Võitlused piiridel" Tallinn: Grenader (I trükk: 1. osa 1923, 2. osa 1929).
Eesti
