Sturlungite ajastu

Mees annab Norra kuningale vasallitruuduse vande. Skarðsbóki käsikirjast

Sturlungite ajastu ehk Sturlungite aeg (islandi keeles Sturlungaöld) oli Islandi sisetülide periood aastatel umbes 1220 – 1262/1264. See algas Snorri Sturlusoni tulekuga Norrast Islandile ja lõppes islandlaste minekuga Norra kuninga võimu alla. Sel ajal toimusid ühed Islandi ajaloo kõige verisemad konfliktid, mistõttu mõned autorid nimetavad seda kodusõjaks. Seda ajajärku kirjeldatakse "Sturlungite saagas" ("Sturlunga saga").

Konfliktid toimusid vägevate pealike ehk goði '​de vahel, kes koondasid enda ümber toetajaid ja pidasid omavahel lahinguid. Ajastu on saanud nime Sturlungite järgi, kes olid selle perioodi üks võimsamaid Islandi pealikesuguvõsasid. Ajastu lõpus lakkas Islandi vaba riik eksisteerimast ja Island allutati Norra kuninga võimule.

Ajaloolased peavad üldiselt Sturlungite ajastu alguseks aastat 1220, ehkki mõned paigutavad selle alguse varasemaks, et hõlmata ka 1208. aastal toimunud Víðinesi lahingut. 13. sajandi alguseks olid mitmed pealikesuguvõsad koondanud enda kätte suuri võimupiirkondi, nende seas Árnesþingi Haukdælir, Rangárþingi Oddaverjar, Skagafjörðuri Ásbirningar, Ísafjörðuri piirkonna Vatnsfirðingar, Austurlandi Svínfellingar ja Sturlungid (Sturlungar).

Samal ajal püüdis Norra kuningas Håkon IV Håkonsson laiendada oma mõju Islandil. Mitmed Islandi pealikud astusid Norra kuninga teenistusse ja said tema hirðmaðr '​iteks. Vastutasuks said nad kuningalt toetust, kingitusi ja prestiiži ning said kuninga toel oma positsiooni Islandil tugevdada. Norra kuninga mõju kasvas järk-järgult ja 1262–1264 tunnustasid islandlased tema ülemvõimu.

Goðorð '​id ja goði '​d

Islandi vabas riigis oli poliitiline võim peamiselt kohalike pealike ehk goði '​de käes. Umbes 930. aastal oli Islandil 36 goðorð '​i. Pärast umbes 965. aastal toimunud maa jagamist neljaks veerandkonnaks (fjórðungur, mitmuses fjórðungar) lisandus Põhja-Islandil kolm goðorð '​i, nii et nende koguarv kasvas 39-ni. Goðorð '​id ei olnud üldjuhul kindlate territoriaalsete piiridega haldusüksused, vaid põhinesid eelkõige goði ja tema järgijate ehk þingmaður '​ite vahelisel isiklikul suhtel.

Goði ülesannete hulka kuulus oma þingmaður '​ite õiguste kaitsmine, nende toetamine kohtuasjades ja nende huvide esindamine Alþingil. Vajaduse korral pidi goði ka kaitsma oma järgijaid nende vastaste eest. Vastutasuks pidid þingmaður '​id goði '​t toetama, sealhulgas osalema tema algatatud kohtuasjades ja järgnema talle Alþingil. Goðorð '​i kuulumine ei olnud algselt rangelt seotud elukohaga. Talupojad võisid oma goði '​t valida ja vajaduse korral tema juurest teise goði juurde üle minna.

Goðorð '​ide ja goði '​de süsteem muutus aja jooksul. Goðorð '​id kujunesid avalik-õiguslikeks võimupositsioonideks, mida võidi pärida, müüa ja kinkida. 11. sajandist alates hakkasid vägevamad pealikud koondama enda kätte mitut goðorð '​i. Nende võim ja rikkus kasvasid. 12. ja 13. sajandil koondus suurem osa kontrollist goðorð '​ide üle väheste võimsate suguvõsade kätte. See võimu koondumine oli üks tegureid, mis aitas kaasa Islandi sisetülide ja lõpuks Sturlungite ajastu kujunemisele.

Sündmuste käik

Ajastu algus ja Snorri Sturluson

Sturlungite ajastu alguseks peetakse tavaliselt aastat 1220, mil Sturlungite suguvõsa pealik Snorri Sturluson sai Norra kuninga Håkon IV vasalliks. Mõned ajaloolased paigutavad ajastu alguse varasemaks, 1208. aastasse, et hõlmata ka Víðinesi lahingut. Håkon IV soovis, et Snorri aitaks Islandit Norra kuningavõimule allutada. Snorri tuli 1220. aastal tagasi Islandile ja temast sai peagi üks maa vägevamaid pealikke, kuid kuninga eesmärgi täitmiseks ei teinud ta kuigi palju. Ei ole teada, kas tema tegevusetus tulenes vastuseisust või sellest, et ta pidas ülesannet lootusetuks.

Sturla Sighvatssoni võimupüüdlus

1235. aastal sai ka Snorri vennapoeg Sturla Sighvatsson Norra kuninga vasalliks. Erinevalt Snorrist püüdis Sturla aktiivselt täita kuninga eesmärki ja allutada Island Norra kuningavõimule. Ta saatis Snorri Islandilt Norrasse ja alustas sõjategevust teiste pealike vastu.

1238. aastal puhkes Sturla ja tema liitlaste ning Gissur Þorvaldssoni ja Kolbeinn ungi juhitud vägede vahel otsustav konflikt. Örlygsstaðiri lahingus Skagafjörðuris said Sturla ja tema isa Sighvatur raskelt lüüa. Lahingus langes 56 meest. Seda peetakse Islandi ajaloo suurimaks pealikevaheliseks relvastatud konfliktiks. Skagafjörðuris Sauðárkrókuris tegutseb sellele lahingule pühendatud interaktiivne muuseum "1238: The Battle of Iceland". Pärast Sturlungite lüüasaamist said Gissur ja Kolbeinn Islandi kõige võimsamateks pealikeks.

Snorri viibis sel ajal Norras. Ta oli langenud Norra kuninga ebasoosingusse, sest oli toetanud jarl Skúli võitlust Håkon IV vastu. Pärast Sturla Sighvatssoni ja tema lähisugulaste hukkumist läks Snorri tagasi Islandile, kuigi kuningas oli selle vastu. Håkon andis oma vasallile Gissur Þorvaldssonile korralduse Snorri kinni võtta või tappa. 1241. aastal läks Gissur koos meestega Snorri elupaika Reykholtis ja tappis ta.

Þórður kakali tõus

Norra kuningas Håkon IV ja Skule Bårdsson. Joonistus "Flateyjarbókist"

1242. aastal tuli Norrast Islandile tagasi Þórður kakali Sighvatsson, Sturla Sighvatssoni vend. Tema isa Sighvatur ja vennad olid Örlygsstaðiri lahingus surma saanud. Þórður alustas võitlust Ásbirningite võimu vastu ning osutus võimekaks väejuhiks ja juhiks.

1244. aastal toimus Húnaflói lahing, mis oli Islandi ajaloo ainus merelahing, milles islandlased võitlesid mõlemal poolel. 1246. aastal toimunud Haugsnesi lahing oli Islandi ajaloo ohvriterohkeim lahing: selles langes veidi üle saja inimese. Pärast neid võitlusi varises Ásbirningite võim suuresti kokku.

Þórður kakali ja Gissur Þorvaldsson omavahel otseselt sõtta ei läinud. Mõlemad olid Norra kuninga vasallid ja nad viisid oma tüli kuninga lahendada. Håkon IV otsus langes Þórðuri kasuks. Aastatel 1247–1250 oli Þórður Islandi kõige mõjukam pealik. Seejärel kutsus kuningas ta Norrasse. Þórður ei saanud enam Islandile tagasi minna ja ta suri Norras 1256. aastal.

Gissur Þorvaldsson ja võimuvõitluse jätkumine

1252. aastal saatis Norra kuningas Gissur Þorvaldssoni Islandile tagasi, et ta jätkaks kuninga mõju tugevdamist Islandil. Þórður kakali toetajad olid Gissuri tagasituleku vastu. 1253. aastal püüdsid nad teda Flugumýris Skagafjörðuris tappa, pannes tema elukoha põlema. Seda sündmust tuntakse Flugumýrarbrenna 'Flugumýri põletamise' nime all. Gissur jäi ellu, kuid tema naine ja mitu tema meest hukkusid.

Gissur ei suutnud kõiki põletamise korraldajaid välja selgitada. 1254. aastal kutsus kuningas ta Norrasse tagasi, olles rahulolematu tema suutmatusega Islandi allutamist lõpule viia. Islandil jätkusid seejärel väiksemad relvastatud konfliktid.

Islandi vaba riigi lõpp

1258. aastal sai Gissur Þorvaldsson Norra kuningalt jarli tiitli ja läks seejärel Islandile tagasi. Kuningavõimu mõju Islandil kasvas järk-järgult. Aastatel 1262–1264 tunnustasid Islandi eri piirkonnad Norra kuninga ülemvõimu. Sellega lõppes Islandi vaba riigi ajajärk ja Island läks Norra kuninga võimu alla.

Neid aastatel 1262–1264 sõlmitud kokkuleppeid hakati hiljem tähistama koondnimetusega Gamli sáttmáli 'Vana leping'.

Viited

  1. ↑ Karlsson 2000: 80.

Kirjandus

Välislingid