 |
|
Suuline ehk suuraud on valjaste osa, mis koosneb enamasti suuosast ja suuliserõngastest ning aitab luua kontakti hobuse ja ratsaniku vahel. Suulised võivad olla suusisesed või suuvälised (hakamor).
Koos hobuse kodustamisega tekkis vajadus looma paremini kontrollida, et kasutada teda transpordis ja põllutöödel. Sellest sai alguse suuliste areng. Esimesed suulised valmistati käepärastest materjalidest, näiteks kanepiköiest, loomaluudest, sarvedest ja tugevast puidust. Vanimad tõendid metallist suuraudade kasutamisest pärinevad 26. sajandist eKr. Tol ajal kasutati hobustel ka ninarõngaid.
Tänapäevaste suuliste esimesteks arendajateks peetakse mongoleid ja hiinlasi, kes valmistasid pronksist suulisi kujul, mis on laialdaselt kasutusel tänapäevani: kaks metallosa, mis on ühest otsast ühendatud lüliga ning mille teises otsas on vabalt liikuv rõngas (kaheosaline liikuva rõngaga trenselsuuline).
Suusiseste suuliste õige asukoht on alalõualuu hammasteta kohal lõikehammaste ja purihammaste vahel. Kaugus hammastest peab olema piisav, et suulised ei puutuks nende vastu. Suuliste kõrgust tuleb hinnata konkreetse hobuse suu anatoomia järgi, mitte suunurkades olevate nahavoltide põhjal. Hea on, kui suulised asuvad võimalikult madalal, ilma et need hambaid puudutaksid, sest nii välditakse pingeid hobuse näos ning tagatakse suurem mugavus ja täpsemad märguanded. Üks võimalus sobiva kõrguse määramiseks on panna suulised hobusele täiesti lõdvalt suhu ja jälgida mõnda aega, millisel kõrgusel hobune neid ise hoiab. Seejärel saab põserihmasid selle kõrguse järgi reguleerida.
Suuvälised suulised ehk hakamorid paigutatakse umbes kaks sentimeetrit põsesarnaluust allapoole. Neid ei tohi asetada liiga madalale ninaluu õrna osa peale, sest see võib takistada hingamist, põhjustada hobusele valu ja järsemates olukordades isegi ninaluu murda. Õige asetus on samal kõrgusel nagu inglise või rootsi kapslil. Hakamorid ja muud suulisteta valjad võivad olla kasulikud hobustele, kes ratsutamise ajal vehivad palju peaga, sest õigel kasutamisel on need hobusele mugavamad.
Suulisi kasutatakse tavaliselt koos valjastega, mis hoiavad neid õiges asendis. Samas leidub ka ümber alalõualuu kinnituvaid suusiseseid suulisi, mille puhul valjaid ei ole vaja. Enamasti valmistatakse sellised suulised nahast, kuid kasutatakse ka nööri ja muid pehmeid materjale. Suuliserõngaste külge kinnitatakse ratsmed, mille abil antakse hobusele märguandeid.
Kui ratsmetele ei avaldata survet, peaksid suulised hobuse suus kergelt paiknema ega tohiks tekitada ebamugavust. Ratsmete kasutamisel avaldavad suulised survet keelele, igemetele ja mõnikord ka suulaele, edastades hobusele erinevaid juhiseid. Võimendiga suuraudade puhul kandub surve valjaste kaudu ka kuklale ning lõua alla kinnituva keti või rihma abil lõuaalusele.
Suuosa on see suuliste osa, mis paikneb hobuse suus. Seda leidub erineva suuruse ja kujuga. Kui suuosa mõlemal küljel on üks rõngas, nimetatakse seda trensel-suuliseks (snaffle). Suusisene osa võib olla näiteks keerdunud, kõver või sirge. Sellel võivad olla rullikud või pallid, millega hobune saab suus mängida, ning see võib olla valmistatud erinevatest materjalidest. Suuliserõngad asuvad hobuse suust väljaspool. Valjad kinnitatakse rõnga külge ülevalt ja ratsmed alt. Rõngaid on eri tüüpi, näiteks D-rõngad, oliivrõngad ja piikidega rõngad.
Trensel on kõige levinum suuline. See avaldab survet keelele, suunurkadele ning esi- ja tagahammaste vahelisele hambutule alale. Trensel-suuline ei võimenda ratsaniku käe jõudu, vaid avaldab hobuse suule täpselt nii palju survet, kui palju ratsanik ratsmetega annab. Selle poolest erineb see näiteks kang- ja gag-suulistest, mis survet võimendavad. Trensel-suulised on enamasti üsna leebed, kuigi mõju sõltub suuosast. Samas võimaldavad need head kontakti hobuse ja ratsaniku vahel. See on populaarne valik just noorhobuste jaoks.
Gag-suulisel on trensel-suulisega sarnane suuosa, kuid selle mõju on tugevam, sest põseosad avaldavad survet rohkematele hobuse pea piirkondadele. See tõmbab suunurki kõrvade poole, sundides hobust pead tõstma ja takistades tal suulisele toetumist. Samal ajal tekitab surve kuklale märguande pead langetada. Kuna hobune saab korraga nii „pea üles” kui ka „pea alla” signaali, võib see talle segadust tekitada. Gag-suulist kasutatakse tavaliselt hobustel, kes toetuvad liiga palju esiotsale või kipuvad tugevalt ratsme vastu tõmbama. Selline suuline annab ratsanikule rohkem kontrolli.
Kangsuulise toime sarnaneb gag-suulise omaga, kuid ilma suunurki venitava mõjuta. Peamised survepunktid on igemed, lõuaalune ja kukal ning olenevalt suuosa ehitusest ka keel. Mõni disain mõjutab rohkem ka kõrvadetagust piirkonda. Vahel on kangsuulistel suuosa keskel suur U-kujuline kaar (port), mis avaldab survet suulaele. Väiksema kaarega variandid jätavad keelele rohkem ruumi. Kangsuulised jagunevad tavaliselt kolmeks alatüübiks: Pelham, Kimberwick ja Weymouth. Kangsuulisi kasutatakse peamiselt kõrgema taseme koolisõidus ja näitustel, samal ajal kui Pelham ja Kimberwick on populaarsed suuremate ponide ning laste ratsutamisel.
Hakamor on kõige levinum suulisteta valjaste tüüp. Sisuliselt on see suuosata kangsuuline, mis mõjub surve kaudu hobuse ninale, lõuaalusele ja kuklale. Hobuse suus ei ole seejuures midagi. Kuigi hakamoril puudub suuosa, võib see valedes kätes hobusele vigastusi põhjustada, sest surve teistele pea piirkondadele võib olla tugev. Hakamore on eri tüüpi, näiteks saksa, inglise ja lilletüüpi hakamor. Ratsmed kinnitatakse metallvarraste külge, mis on ühendatud ninapaela ja lõuapaelaga. Surve kandub ninapaela ja lõuapaela kaudu nina esiosale, lõuaalusele ja kuklale.
Hakamorid on peamiselt mõeldud hobustele, kellel on suuvigastus või kes ei talu tavapäraseid suuraudu. Neid kasutavad sageli ka kestvusratsutajad, sest hobusel on nendega mugavam süüa ja juua.