Thuni palee

Thuni palee
Thunovský palác
Üldandmed
Asukoht Malá Strana, Praha, Tšehhi
Stiil Algselt barokkstiilis, praegune peafassaad uusklassitsistlik
Ehituse algus 1695
Ehituse lõpp umbes 1720
Aadress Sněmovní 176/4, Malá Strana, Praha
Koordinaadid 50° 5′ 21,1″ N, 14° 24′ 14″ E
Thuni palee ajal, mil seal kogunes Böömimaa maapäev

Thuni palee (tšehhi keeles Thunovský palác, saksa keeles Palais Thun) on ajalooline hoone Tšehhi pealinnas Prahas. Seal töötab Tšehhi Saadikutekoda, Tšehhi Vabariigi parlamendi alamkoda.

Ajalugu

Umbes 1490. aastal omandas Böömi aadlik Jan z Roupova kolm gooti stiilis maja ning ühendas need üheks suureks residentsiks, mida hakati nimetama Roupovi majaks (tšehhi keeles Roupovský dům). Selle ostis 1650. aastal krahvinna Margaretha Anna von Oettingen-Baldern, krahv Johann Sigismund von Thuni lesk. Aastal 1662 omandasid Thunid veel ühe naabruses asunud hoone ja 1694. aastal ostis krahv Maximilian von Thun kolmanda maja. Nende kinnistute ühendamise ja ümberkujundamise tulemusena kujunes järk-järgult praegune palee. Ehitustööd algasid 1695. aastal. 1701. aastaks oli hoone suuresti valmis, kuid viimistlustööd jätkusid 18. sajandi esimesel veerandil. Selle hulka kuulus ka praeguse istungitesaali eelkäija väljaehitamine. Ehitust juhtis töödejuhataja Achtizinger, arhitekt ei ole teada. Hoone meenutab Jan Blažej Santini-Aicheli loomingut. Palee vanemates osades on säilinud varasemate keskaegsete hoonete gooti stiilis portaalidega keldreid ja renessansiajast pärinevaid võlve esimesel korrusel.

Aastal 1779 kohandati palee teatriks. Seal hakkas tegutsema Itaalia ooperi trupp. Seda juhtis Pasquale Bondini, kes palkas teatri avamiseks kastraat Pietro Gherardi. Mitmel hooajal etendati seal arvukalt Itaalia oopereid. Bondini umbes kahekümnest nimekast lauljast koosnenud trupp, kellest paljud olid osalenud ooperite algupärastes esiettekannetes, tõi seal välja vähemalt 33 lavastust, peamiselt opera buffa '​sid, kuid ka opera seria '​id kõrgseltskonnale. Seal etendati muu hulgas Joseph Schusteri, Antonio Salieri, Giovanni Paisiello, Pasquale Anfossi, Domenico Cimarosa ja Wolfgang Amadeus Mozarti oopereid. Teatrit külastas ka keiser Joseph II, kes eelistas seda teistele Praha teatritele. 1794. aastal nimetati teatri direktoriks helilooja Václav Josef Bartoloměj Praupner. Sama aasta 27. augustil hävis teater tulekahjus.

Aastal 1801 müüs Thun-Hohensteini krahvinna Anna Marie palee Böömimaa seisustele, kes kavatsesid sinna rajada Böömimaa maapäeva istungitesaali, kantseleid ja seisuste arhiivi. Sinna paigutati Böömimaa maapäev, mis oli varem kogunenud Praha linnuses. Seega on Thuni palee üks vanimaid tänini kasutusel olevaid parlamendihooneid.

Aastatel 1801–1802 ehitati palee Ignác Alois Palliardi projekti järgi klassitsistlikus laadis ümber. Fassaadile lisati klassitsistlik kolmnurkfrontoon. Sellel on kujutatud ovaalne vapikilp Böömi lõviga, mida kroonib Püha Václavi kroon. Vapikilbi külgedel on kaks küllusesarve. Vappi raamivad Apollon ja Athena. Sellest ümberehitusest pärineb ka hoone praegune uusklassitsistlik peafassaad.

Enne Tšehhoslovakkia vabariigi rajamist 1918. aastal oli palee frontoonil tunnuslause "FRANCISCO II. AVSPICE REBVS PATRIAE AGVNDIS BOHEMIAE ORDINES MDCCCI" 'Franz II eestvõttel isamaa asjade korraldamisel 1801". See asendati praeguse tunnuslausega "SALVUS REI PUBLICAE SVPREMA LEX ESTO" 'riigi heaolu olgu kõrgeim seadus'.

Aastal 1861, pärast valitava maapäeva taastamist, tuli istungitesaali suurendada. Rajati uus, 241-kohaline istungitesaal koos pealtvaatajate rõduga. Selle ilme on sellest ajast peale püsinud suuresti muutumatuna. 1895. aastal hoone elektrifitseeriti. Ruumipuuduse tõttu kasutati ametiruumidena ka ümbruskonna hooneid.

Aastal 1903 ühendati Thuni palee kõrval asuva Smiřický paleega, mida kasutas samuti parlament.

14. novembril 1918 toimus Thuni palees Revolutsioonilise Rahvuskogu esimene istung. Sellel kuulutati välja Tšehhoslovakkia vabariik ja Tomáš Garrigue Masaryk valiti ühehäälselt Tšehhoslovakkia presidendiks. Esialgu oli Rahvuskogu ühekojaline. 1920. aasta põhiseadusega loodud kahekojalisse parlamenti kuulusid Esindajatekodaja Senat. Senat hakkas istungeid pidama Thuni palees, Esindajatekoda Rudolfinumis. Aastatel 1935–1940 ehitati paleed taas ümber. Ümberehitustööd andsid hoonele suuresti praeguse ilme, kuid Senat ei jõudnud uuendatud ruume enam kasutusele võtta, sest 1939. aastal Senat kaotati. Pärast Teist maailmasõda Tšehhoslovakkia Senatit ei taastatud.

1950ndatel ja 1960ndatel töötasid hoones vaheldumisi mitmesugused asutused ja ministeeriumid, sealhulgas Tšehhoslovakkia tervishoiuministeerium ja rahvuskaitseministeerium. Seoses Tšehhoslovakkia föderaliseerimisega asus 1. jaanuaril 1969 paleesse Tšehhi Rahvusnõukogu, mis tegutses seal 1992. aastani.

Pärast Tšehhoslovakkia lagunemist, alates 1993. aastast, peab palees istungeid Tšehhi Saadikutekoda.

Thunovský palác kanti 3. mail 1958 kultuurimälestiste nimekirja. 15. oktoobril 1992 jõustunud seadusega kuulutati kogu Tšehhi Rahvusnõukogu (praeguse Saadikutekoja) hoonetekompleks, sealhulgas Thunovský palác, rahvuslikuks kultuurimälestiseks.

Viited

  1. 1 2 3 "Thunovský palác". Památkový katalog. Vaadatud 14. septembril 2026.
  2. 1 2 Průvodce Poslaneckou sněmovnou, Esindajatekoda, psp.cz.
  3. ↑ Marc Niubo. Italská opera v Thunovském divadle a její osvícenské motivy. – Post tenebras spero lucem. Duchovní tvář českého a moravského osvícenství, Praha 2008, lk 341–356.
  4. ↑ Karel Schwarzenberg. Obrazy českého státu, Melantrich: Praha 1939, lk 122.

Kirjandus