Tibla

Tibla on eesti keeles kasutatav halvustav nimetus venelase kohta. Sõna on eri aegadel kasutatud nii vene rahvusest inimeste üldise sõimunimena kui ka enamlaste, Nõukogude Liidu võimuesindajate ja Nõukogude okupatsiooniga seostatud inimeste tähistamiseks.

Eesti Keele Instituudi ühendsõnastikus on sõna märgendatud halvustavaks ning selle tähenduseks antud venelane. Sõna ajaloolistest kasutusviisidest ja tähendusvarjunditest on kirjutanud teiste seas keeleteadlane Maire Raadik ning folklorist Liisi Laineste.

Mõnes kasutuskontekstis on sõnaga tähistatud eelkõige nõukogudemeelset või Eesti riigi suhtes vaenulikuks peetavat inimest, kuid selline tähendus ei kõrvalda sõna rahvuslikku ja halvustavat varjundit. Sõna kasutus on seetõttu tekitanud Eestis vaidlusi selle üle, kas tegemist on poliitilise või rahvusliku solvanguga.

Etümoloogia

Seos Vitebski kubermanguga

Sõna tibla päritolu on seostatud Vitebski linna ja Vitebski kubermanguga, kust saabus 19. sajandil ning 20. sajandi alguses Eestisse vene ja valgevene päritolu töölisi.

Eesti Keele Instituudi etümoloogiasõnaraamatu järgi on sõna tõenäoline laenuallikas venekeelne витеблянин (vitebljanin), mis tähendab Vitebski kubermangu elanikku. Sõnaveebi päritoluandmete järgi kujunes nimetus Tallinna kõnekeeles Esimese maailmasõja paiku, kui Vitebski kubermangust saabunud inimesed töötasid Tallinna tehastes ja kindlustustöödel.

1937. aastal ilmunud Eesti entsüklopeedias esitatud käsitlust on tutvustanud Jüri Estam 2003. aastal ilmunud artiklis „Tibla, neeger ja juut“. Selle käsitluse järgi nimetati Vitebski kubermangust pärit tänavasillutajaid algul tipskiteks, millest olevat hiljem kujunenud tiblad.

Sõnaveebi andmetel sai nimetus laialdaselt tuntuks Vabadussõja ajal.

Teised päritoluseletused

Sõna päritolu on püütud selgitada ka venekeelse vulgaarse väljendiga ты, блядь (tõ, bljad), mida on käsitletud võimaliku laenuallikana.

Liisi Laineste nimetas 2008. aastal ilmunud uurimuses „Vaenunimedest eesti internetis“ sõna venekeelsest vandefraasist pärinevaks tuletislaenuks, mis oli Eesti keelekeskkonnas omandanud uue tähenduse. Tema käsitluses seostus sõna halvustav tähendus Eesti okupeerimise ja kommunistliku võimuga.

Eesti etümoloogiasõnaraamat peab siiski usutavamaks Vitebski kohanimest lähtuvat seletust, tuues põhjenduseks 19. sajandil sealt Eestisse toimunud sisserände.

Tähendus ja kasutamine

Rahvuslik sõimunimi

Eesti keele seletavas sõnaraamatus ja õigekeelsussõnaraamatus on tibla märgitud venelase halvustavaks nimetuseks. Sama tähendust kajastab EKI ühendsõnastik, kus sõna sünonüümidena on esitatud muu hulgas vanka, rüssa, rüssä ja vasja.

Liisi Laineste käsitleb sõna etnilise vaenunimena, mille kasutamine võib väljendada negatiivseid hoiakuid selle rühma suhtes, keda nimetusega tähistatakse. Tema uurimuse järgi võivad vaenunimed toimida ühiskondlike vastanduste väljendajatena, rõhutades oma ja võõra eristamist.

Laineste on märkinud, et sõna tibla on kasutatud nii otsese solvanguna kui ka kommunismimeelsuse ja tagurlikkuse tähistamiseks. Tema käsitluse järgi võib sõna tähendusvarjund sõltuda sellest, kas kõneleja rõhutab rahvuslikku päritolu, poliitilisi vaateid või ajaloolisi vastuolusid.

Seos Nõukogude Liiduga

Sõna tähendus on ajalooliselt põimunud Eesti ja Venemaa poliitiliste suhete ning Nõukogude võimu kogemusega.

Maire Raadik kirjutas 2018. aasta artiklis „Homo soveticus“, et tema lapsepõlves tähistas tibla eelkõige venelast või venekeelset inimest, sõltumata selle inimese poliitilistest vaadetest. Raadiku järgi on uuemas keelekasutuses tugevnenud sõna seos nõukoguliku mõtteviisi ja Homo soveticus'e mõistega.

Selle kasutusviisi puhul võidakse nimetusega halvustavalt iseloomustada inimest, kellele omistatakse nõukogudemeelsust, nõukogudeaegset mõtteviisi või negatiivset suhtumist Eesti riiki. Tegemist on siiski sõna kasutamisel väljendatavate hinnangute ja stereotüüpidega, mitte kindlate omadustega, mida saaks omistada mingile rahvusrühmale.

Raadik on juhtinud tähelepanu ka sellele, et sõna oli esitatud juba 1976. aasta õigekeelsussõnaraamatus, kus seda märgendati vananenud ja kõnekeelseks. Tema sõnul oli sõna lisamine toonasesse sõnaraamatusse koostajatevahelise kompromissi tulemus, sest venelasi halvustava nimetuse avaldamist peeti tundlikuks küsimuseks.

Ajalooline kasutus

1918. aasta Tallinna Päevaleht

Üks varasemaid ajakirjanduses dokumenteeritud sõna tibla kasutusnäiteid pärineb 18. juunil 1918 ilmunud Tallinna Päevalehest.

Pseudonüümi Ints Wilistaja kasutanud autor kirjeldas artiklis „Pudemed“ sõna kui Esimese maailmasõja ajal Tallinnas tuntuks saanud nimetust. Artiklis seostati seda eelkõige Tallinnas viibinud vene päritolu tööliste, sõjaväelaste ja enamlastega.

Autor käsitles sõna ka seoses 1917. aasta revolutsiooniliste sündmustega, kirjeldades selle abil bolševikke ning nende toetajaid. Kirjutises väljendatud hinnangud peegeldavad autori tollaseid poliitilisi hoiakuid.

Autor kirjutas muu hulgas järgmist (algupärases kirjaviisis):

„Iga uus ajajärk sünnitawat uusi mõisteid. Paljud neist mõistetest annawad järeltulewatele põlwedele weel pärast aimu selle ajajärgu iseloomu üle, mis neid mõisteid sünnitanud.

Ka praegune ajajärk, mis ajaloos ennenägemata, ja ühes sellega muidugi ka palju ennenägemata nähtusid pakub, on nii mõnegi omapärase mõiste sünnitanud. Kes näituseks ei tunneks Tallinnas sõna "tibla" ja kui mõne endisele meie linnas wiibijale aastakümnete järele seda sõna peaks meelde tuletama, siis äratab see küll kõige elawamaid mälestusi Tallinna elust suure ilmasõja aastatel, mil "tiblad" meie linna elanikkudest, eeskätt tema rohkearwulisest töölisteperest, ühe iseloomulikema osa moodustasid.

Iseäranis rewolutsioonipäewadel, mil "tibla" Eesti enamlaste armust ja reaalse jõu toel, mis kaaswendadest koosseiswate maa- ja merewäeosade näol tal käepärast oli, meil kõike tähendas: "tibla" rebis Eesti lippusid puruks, "tibla" määras Eesti rahwa saatust, "tibla" rekwireeris, sekwesteeris, aresteeris, "tibla" saatis maalt wälja ja pani türmi, "tibla" wõis ka eluküünla kustutada, kui ta seda soowis, sest keegi ei oleks julgenud temale se[d]a wäga pahaks panna: meie oma "tiblatsistidel" oli nende jaoks alati wabandusi, kõige sagedamini see, et kodanlus teda hukkamõistetawale tegudele prowotseeriwat.

Nüüd on "tibla" idasse kadunud ja wististi ei ole saatus enam nii karm, et ta meid temaga uuesti "wennastama" sunniks; seda enam, et ka kõige wendluse-jänulisemad meie eneste hulgast neile järele on läinud ja seal oma armastuse-karikat nendega põhjani wõiwad juua; kuni armastus kustub . . . "Tibla" mõiste aga jääb iseloomuliseks mõisteks meie ajaloolise kirjastiku leksikonis.“

– Ints Wilistaja, Tallinna Päevaleht, 18. juuni 1918

See ajalehekirjutis näitab, et sõna oli 1918. aastaks kasutusel nii rahvusliku kui ka poliitilise halvustusnimena. Nimetusega seostati kirjutises enamlaste tegevust, revolutsioonisündmusi ja Eesti iseseisvuspüüdlustele vastandumist.

Nõukogude aeg

Nõukogude okupatsiooni ajal kasutati sõna nii venelaste kui ka nõukoguliku võimukorraldusega seostatud inimeste kohta.

Maire Raadiku sõnul oli nimetus tema lapsepõlve keelekeskkonnas seotud ka Nõukogude sõjaväe linnakutega. Ta tõi näiteks sõna Tiblagorsk, millega tähistati tema kodukoha lähedal paiknenud sõjaväelinnakut.

Kuigi sõna kasutati kõnekeeles, jõudis see ka nõukogudeaegsetesse sõnaraamatutesse. 1976. aasta õigekeelsussõnaraamatus oli tibla esitatud vananenud ja kõnekeelse sõnana, kuid ilma otsese tähendusseletuseta.

Kasutamine kirjanduses ja avalikkuses

Andrus Kiviräha Ivan Orav

Sõna tibla on Eesti uuemas kirjanduses kasutanud Andrus Kivirähk, kelle satiirilises teoses „Ivan Orava mälestused“ seostub see Eesti ajaloo ja Nõukogude okupatsiooni kujutamisega.

Kiviräha loodud tegelane Ivan Orav kujutab tiblasi väikeste roosade olevustena, kes olevat saabunud Eestisse 1940. aasta juunis. Sellise kujutamisviisiga eristatakse satiirilises võtmes venelasi kui rahvust ning Nõukogude okupatsiooniga seotud tegelasi.

2002. aasta detsembris avaldas Kivirähk Eesti Päevalehes kirjutise „Tiblad on väikesed ja roosad“, milles käsitles sõna kasutamist ning selle seost oma kirjandusliku tegelaskujuga.

Maire Raadik on samuti arutlenud, kas sõna uuemat tähendusvarjundit on mõjutanud Kiviräha Ivan Orava lood. Raadiku käsitluses võis kirjanduslik kasutus tugevdada sõna seost nõukoguliku mõtteviisiga.

Eesti Päevalehe reklaamivaidlus 2002. aastal

2002. aasta detsembris põhjustas avaliku vaidluse Eesti Päevalehe reklaam, milles kasutati lauset „Ei loe Eesti Päevalehte? Järelikult tibla!“.

Riigikogu liikmed Viktor Andrejev, Jevgeni Tomberg ja Valentina Võssotskaja esitasid Avaliku Sõna Nõukogule kaebuse, väites, et reklaam õhutab rahvuslikku vaenu, sest sõna tibla on venelasi halvustav.

Avaliku Sõna Nõukogu ei nõustunud hinnanguga, et reklaam oleks rahvuslikku vaenu õhutanud, kuid pidas seda siiski hea tavaga vastuolus olevaks. Nõukogu hinnangut mõjutas reklaamis kasutatud teine lause „Ole õige eestlane, loe kindlasti!“, mille kaudu loodi solvav vastandus.

Filosoof Indrek Reiland käsitles seda juhtumit 2010. aastal ERR Novaatoris ilmunud artiklis „Keskmine sõrm, ☺ ja „tibla““. Reiland tõi esile, et 2006. aasta õigekeelsussõnaraamat määratles sõna tibla venelase halvustava nimetusena.

Reilandi käsitluse keskmes oli küsimus, kuidas sõnade tähendus väljendab lisaks nimetatavale objektile ka kõneleja suhtumist sellesse objekti või inimrühma. Ta kasutas tibla näidet arutlemiseks selle üle, kuidas solvanguid ja halvustavaid väljendeid keelefilosoofiliselt kirjeldada.

Kasutamine internetis

Folklorist Liisi Laineste uuris 2008. aastal ajakirjas „Mäetagused“ avaldatud artiklis „Vaenunimedest eesti internetis“ aastatel 2000–2007 Delfi uudiste kommentaarides kasutatud vaenunimesid.

Uurimus käsitles nimetuste kasutamist ühiskondlike ja etniliste vastanduste väljendamisel ning nende rolli internetisuhtluses.

Laineste leidis, et venelaste kohta kasutatud halvustavate nimetuste seas esines arvukalt sõna tibla teisendeid ja tuletisi. Uurimuses esinesid muu hulgas vormid tiblaraibe, tiblasõdur, tiblunn, tiblahakatis ja tiblanolk.

Tema järgi kasutati sõna nii üldise rahvusliku halvustusnimena kui ka kommunismimeelsuse või tagurlikkuse tähistamiseks. Laineste rõhutas, et vaenunimede kasutamisel on oluline nende sotsiaalne ja poliitiline kontekst, sest nimetused võivad väljendada nii rahvustevahelisi vastuolusid kui ka ajaloolisi hoiakuid.

Laineste hinnangul on vaenunimede kaudu võimalik jälgida ka ühiskondlike suhete ja hoiakute muutumist, sest nende tähendus ning kasutussagedus sõltuvad muu hulgas immigratsioonist, ajaloolistest konfliktidest ja avaliku arutelu teemadest.

Võrdlus teiste nimetustega

Sõnaga tibla on tähenduslikult võrreldavad mitmed teised venelasi tähistavad halvustavad nimetused, näiteks vanka, rüssa ja rüssä. Eesti Keele Instituudi sõnastikes käsitletakse neid nimetusi venelase kohta kasutatavate halvustavate või kõnekeelsete sõnadena.

Soome keeles on osaliselt võrreldav sõna ryssä, millel on samuti venelase halvustav tähendus.

Mõisteline, kuid mitte otsene keeleline vaste on Homo sovieticus ehk nõukogude inimene, mida kasutatakse nõukogude ühiskonnakorralduses kujunenud hoiakute ja käitumisviiside kirjeldamiseks. Maire Raadik on seda mõistet kasutanud sõna tibla uuemate tähendusvarjundite selgitamisel.

Erinevalt Homo sovieticus'e mõistest on tibla eesti sõnaraamatutes otseselt määratletud venelase halvustava nimetusena.

Vaata ka