Tiina Sarapu (sündinud 16. novembril 1971 Kilingi-Nõmmes Pärnu rajoonis) on eesti klaasikunstnik.
Tiina Sarapu on õppinud Kilingi-Nõmme Keskkoolis, seejärel Tallinna Kunstiülikoolis klaasikunsti erialal, mille lõpetas 1996. aastal magistrikraadiga. Õpingute järel asus ta tööle Eesti Kunstiakadeemia klaasikunsti osakonna lepingulise õppejõuna ja meistrina, aastatel 2003–2017 töötas sealsamas dotsendina.
1997. aastal asutas ta koos Kalli Seinaga klaasistuudio Ideeklaas ja töötas seal kunstnikuna 2003. aastani.
2017. aastast on Sarapu vabakutseline kunstnik.
Tiina Sarapu kuulub Eesti Kunstnike Liitu (aastast 2007), Eesti Klaasikunstnike Ühendusse (aastast 2002) ja Tallinna Rakenduskunsti Triennaali Ühendusse (aastast 2003).
Tiina Sarapu on esinenud näitustel nii Eestis kui ka välismaal. Loomingulises eneseväljenduses kasutab ta enamasti lehtklaasi, mida koolutab, liivsöövitab, graveerib. Paljude tema teoste aines pärineb sünnikodust Kilingi-Nõmmest.
Sarapu on loonud kohaspetsiifilisi installatsioone ("Hääled" 2006, "Maestoso" 2007, "Elu kuldsed hetked" 2006, "Case Study 2" 2019 jne). Oma loomingus kasutab Sarapu palju ka peeglit, näiteks koostöös Eeva Käsperiga valminud installatsioonis "Näiline ruum" (2010), mis asub Frauenau klaasimuuseumi klaasskulptuuride pargis Saksamaal.
Ta on teinud klaasist väärikaid auhindu ja kingitusi nagu 2009 Tartu linnavalitsuse kingitus Umberto Ecole, 2010–2016 EAS-i ettevõtlusauhinnad (koos Maret Sarapuga), 2014–2015 Köler Prize'i auhinnad.
Kunstnikutöö kõrvalt on Sarapu kureerinud näitusi, osalenud sümpoosionitel ja konverentsidel.
Erakogud Austrias, Jaapanis, Saksamaal, Taanis, Lätis, Soomes, Venemaal, Ameerika Ühendriikides, Norras, Suurbritannias, Eestis jm.
ja skulptuurides on klaasi roll olla pigem selge korrastatud ruum või tühjus, mitte ainult materjal)
Klaasikunstnikud Tiina Sarapu ja Maret Sarapu on õed.