Toila kujunes alevikuna välja 19. sajandil, mil see kujunes populaarseks suvituskohaks. Olles olnud president Konstantin Pätsi suveresidentsi asupaik ja mitmete eesti ja vene kultuuritegelaste suvituspaik, on Toila üks tuntum ja pikema ajalooga kuurortkoht Eestis.
Nimi
Toila (varasemas kohalikus pruugis ka Tõila) nime täpne päritolu pole kindel. Naabruses olnud Toila küla (ja mõisa) varasemad nimekujud on olnud Tulis (1428), Toils (1547) ja Thoila (1688). Aleviku vanemat põhjapoolset osa on ajalooliselt nimetatud ka Männikuks või Toila-Männikuks. Praegune nimekuju võeti kasutusse 19. sajandi lõpus. Paikkonda Toila aleviku ja Pühajõe küla piiril tuntakse Oru või Toila-Oru nime all.
Keeleteadlane Lauri Kettunen on Toila nime võrrelnud soome kohanimega Toivola ja isikunimedega Toivo ning Toivonen ja oletanud sarnast pärinemist. Nende oletatavav päritolu on soomekeelne sõna "toive" (soov, lootus). Teise Kettuneni teooria järgi võib Toila nimi pärineda tüvest Tõiv (olles algselt olnud Tõivla, seejärel Tõila).
Rahvastik
2026. aasta seisuga elab Toilas 797 inimest. Viimaste rahvaloenduste järgi on elanike arv alevikus püsinud stabiilne, kuid eestlaste osakaal on olnud languses. 2021. aasta rahvaloenduse järgi elas Toilas 803 elanikku, neist 546 eestlased. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel elas Toilas 780 inimest. Neist 628 (80,5%) olid eestlased. 2000. aastal elas Toilas 777 elanikku, neist 703 eestlased. 1976. aastal elas alevikus 770 elanikku. Enne teist maailmasõda elas piirkonnas umbes pooltuhat elanikku.
Aasta
1959
1970
1979
1989
2000
2011
2021
Rahvaarv
616
775
904
737
777
780
803
Asukoht
Toila asub Soome lahe ääres Põhja-Eesti rannikumadalikul ja Kirde-Eesti lavamaal. Merd eraldab maast Põhja-Eesti paekallas, Toila ümbruses täpsemalt Saka-Ontika-Toila paekallas. Toila asub suuresti mere ääres klindil ja kuigi Toila ümbruses meri klindini ei küündi, on osa alevikust klindi ääres olemise tõttu varisemise ohus. Piirkonna pinnaehitus on vormivaene ja kerge kallakuga lõunasse. Toila juures liigestab panka Pühajõe org ja klindi all pragudes kasvab valdavalt lehtpuudest koosnev taimestik, seehulgas mitmed haruldased taimed.
Toila kujunes välja ridakülana. Toila vanima osa moodustab aleviku põhjapoolne osa, mis kasvas välja Männiku külast. Vanimad Toila suvilad asuvad Pikal tänaval, mõned toodi sinna Orust. Alevikku läbib Saka–Ontika–Toila tee.
Pühajõe paremkaldal asub Oru park, mis on 1936. aastast kaitse all. Parki on kujundatud kahe hektari suurune kiviktaimla, mis (selle loomise hetkel) oli Euroopa suurim, ja rosaarium. Park on üks Põhja-Eesti liigirikkamaid piirkondi, 2010. aastatel kasvas seal üle 250 puu- ja põõsaliigi. Oru pargis Lõunasilla juures on kaitsealune Jelissejevi kivi (pikkus 10,8 meetrit, ümbermõõt 26,8 meetrit), mida on peetud eestlaste muistseks ohvrikiviks.
Toilast lõunas Martsa piiril asub Toila kalmistu, mis avati 1870. aastal. Kalmistu juures on tehtud mitmeid arheoloogilisi kaevamisi ja tuvastatud vana- ja keskaegsed asula jäljed. Toilas on ära märgistatud ka Eesti esimese maateatri asukoht.
Toila on kalastamiseks heas kohas ja alevik kujunes välja kalurikülast, mistõttu on kalandus Toilas alati olnud olulisel kohal. 1940. aastal rajasid Toila kalurid ühistu, 1945. aastal asutati Toila Kalakombinaat ja 1949. aastal kalurikolhoos "Virulane". 1976. aastal liideti Virulane kolhoosiga "Oktoober", mis tegeles kalapüügiga Vergist kuni Narva-Jõesuuni. 1991. aastal reorganiseeriti Oktoober osaühinguks “Viru Rand”.
Lisaks kalapüügile kasvatati Toila ümbruses rohkesti kartuleid ja kartulipõllud võtsid 20. sajandi alguses oma alla suurema osa aleviku ümbruses olnud põllumaast. Põllupind on piirkonnas sageli liivane. Alevikust seitse kilomeetrit läänes asus Toila mõis.
Toila aleviku üheks tekkepõhjuseks oli piirkonna ilu, mistõttu on suvitajad ja turism piirkonnas alati olulised olnud. Toila populaarsus suvituskohana hääbus Nõukogude ajal, mil alevik asus (kaevanduste tõttu) reostatud piiritsoonis. Sellest ajast on puhkajaid Toilas sageli vähem kui puhkamiskohti. 1981. aastal ehitati Toilasse sanatoorium, mis oli mõeldud Ida-Virumaa kaevuritele. Sellest sai Eesti iseseisvuse taastamise järel Toila SPA Hotell, mis on aleviku suurim tõmbenumber.
1911. aastal avati Toilas piimakoda ja registreeriti Toila Piimaühingu põhikiri. Ühing oli Kirde-Eesti esimene ühispiimatalitus. Esialgu võeti kojas päevas vastu 300-400 toopi piima. Hiljem suurenenud kogused tingisid uue meierei ehituse Jõhvi jaama lähedale ja 1930. aastal nimetati Toila ühing ümber Jõhvi Piimaühinguks.
Ajalugu
Muinasasula
Toilast pärit vanimad asustusmärgid pärinevad kiviajast. Arheoloogid on leidnud nöörkeraamika kildusid, mis vihjab sellele, et seal võidi elada juba kiviaja lõpus, 3. aastatuhandel eKr. Kohapealseid leidusid on võrreldud soome-ugri päritolu Djakovo kultuuri omadega.
Rauaajal asus Toila kalmistu idapiiril muinasasula. Arheoloogid on leidnud märke kahest eri asulast, millest vanem eksisteeris umbes 4.– 2. sajandil eKr, noorem 5.–6. sajandil pKr. Põletusmatuste jälgi on piirkonnast leitud ka asulate eksistentsi vahepealsest ajast. Asulates on leitud arheoloogilisi jälgi rauatöötlemisest ja põlluharimisest. Muinasasustuse olemasolule viitavad ka teated pühast hiiest merepangal, Pühajõe ohvriallikatest ja suurest ohvrikivist Toila pargis. Asula matmispaik võeti uuesti kasutusele 7. sajandil ja leidude kohaselt kasutati seda veel rauaaja viimastel sajanditel, vähemalt ohvriandide toomiseks.
Kuigi sellest on vähe kirjalikke allikaid, näitavad arheoloogilised leiud, et väike asula eksisteeris Toila aladel juba keskajal või varauusajal (13.–18. sajand pKr). 1547. aastal mainiti kirjalikes allikates Männiku kaluriküla, mis tänapäeval moodustab aleviku põhjapoolse ja vanima osa. Asula kuulus Jõhvi kihelkonda. Sealsed arheoloogilised leidu sarnanevad paljus Soome esemetega, mis vihjab virulaste ja soomlaste omavahelisele läbikäimisele.
19. sajandi keskel kujunes Toila suvituskohaks ja kultuurikeskuseks. Esimesed paarkümmend suvilat kerkisid Pühajõe paremale kaldale Nõimetsa alla 1870. aastail, suure osa neist ehitasid piirkonna kalurid ja Altküla talunikud. Areng hoogustus, kui valmis Tallinna–Peterburi raudtee, ja Toila kujunes mainekaks suvituskeskuseks. Kaluritele ja talupidajatele lisandusid kaupmehed ja teised teenuste pakkujad. Sajandi lõpus ehitas Grigori Jelissejev asulasse Oru lossi ja õigeusu kiriku ning 1901. aastal kolis ta lossi sisse. Toila kujunes armastatud suvituskohaks intelligentsi esindajate ja noorkirjanike seas. 1914. aastaks oli Toila suvitajate arv tõusnud juba tuhandeni.
Reisirong saabumas Toila jaama (tollal Jõhvi jaam, 1925)
Toila arengule aitas kaasa äratustegelane Abram Siimon, kes asutas Toilas laulukoori ja pasunakoori, tuletõrjeseltsi ja heakorraseltsi ja ehitas omal kulul 1882. aastal Toilasse Eesti esimese (maa-)teatrihoone. Samuti arendas Toilas kultuurielu Hans Glass, kes juhtis mitmeid seltse, näiteks muusikakoor, tuletõrje ühing ja laulukoor.
Toila 20. sajandil
Vabadussõjas vabastasid 1919. aasta jaanuaris asula enamlaste käest kalevlased. Pärast sõda käis asulas suviti sadakond suvitajat, peamiselt eesti intelligentsi esindajad, sealhulgas näiteks Marie Under ja Henrik Visnapuu. 1929. aastal oli Toilas 171 elumaja 500 elanikuga, aastatel 1918–1935 elas seal ka Igor Severjanin. 1920. aastate Toilat iseloomustati kui kohati lagunevat ja tugeva vene mõjuga alevikku. Suure osa 20. sajandist kuulus Toila aleviku koosseisu ka Altküla (tollal Toila-Altküla), kuni see 1977. aastal Toilast eraldati.
1935. aastal ostsid Eesti tööstusringkonnad välismaale kolinud Jelissejevilt Oru lossi koos selle juurde kuuluvate maa-aladega 100000 krooni eest ära ja kinkisid valitsusele, kes kujundas sinna presidendi suveresidentsi. President Konstantin Päts veetis seal oma perega suvepuhkuseid ja võttis vastu väliskülalisi. Presidendi kohalolu muutis aleviku populaarsemaks ja sellest sai taas tuntum sihtkoht. 1930. aastate lõpuks oli alevikus rannahoone, apteek (avatud 1908), kauplused, postimaja (avatud 1913) ja arst.
Teises maailmasõjas okupeeris Toila kõigepealt 1940. aastal Nõukogude Liit, seejärel 1941. aastal Saksamaa. Lahingutegevuse ajal olid sõdurid kaevamas Toila kalmistu kõrval asuvale liivasele seljandikule kuulipildujapositsiooni, kui avastasid esimesed piirkonna arheoloogilised leiud, mis ajendasid arheolooge piirkonnas kaevamisi korraldama. Taanduv Punaarmee pani põlema ka Oru lossi, selle varemed lasi 1944. aastal õhku SS-erikomando.
1944. aastal okupeeris aleviku taas Nõukogude Liit. 1950. aastatel ehitati suur osa Toila hoonestusest. Nõukogude aja lõpuks oli alevik Toila külanõukogu keskus ja seal asusid kalurikolhoos "Virulane", Toila metskonna keskus, kalakombinaat, sidejaoskond, raamatukogu, pioneerilaager, kultuurimaja, ambulatoorium ja apteek. Alevik kujunes Kohtla-Järve elanike seas üheks populaarseks suvituskohaks. Toila gümnaasium kolis Oru pargi kõrvale 1956. aastal ja kandis tollal Anveldi nime. Okupatsiooni ajal kadus Toila staatus puhkekohana, sest alevik asus saastatud piirkonnas ja piiritsoonis. 1960. aastal valmis Toila laululava, mis muutis aleviku üheks piirkondlikuks laulupidude keskuseks.
Toila vallavanemad on proovinud taaskäivitada Toilat suvituskohana, kuid suuremat edu pole see siiani toonud. 1995. aastal ehitati Toilasse uus laululava. 2001. aastal loodi Toila külaraja projekt, mille käigus kaardistati tuntud inimestega seotud majad. 2002. aastal taastati teises maailmasõjas langenud Saksa sõdurite kalmistu. Samas on mitmeid olulisi asutusi suletud. Postkontor suleti 2015. aastal. Kohalik lasteaed Naerumeri suleti 2023. aasta oktoobris.
Haridusreformini oli Toila Gümnaasium ainus Ida-Virumaa gümnaasium, kus õpiti täielikult eesti keeles 1.–12. klassini. Õpilaste arv on olnud aeglases langustrendis, 2002.–2003. õppeaastal õppis koolis 341 õpilast, 2009.–2010. õppeaastal 256 õpilast ja 2023.–2024. õppeaastal 259 õpilast. Vallavõim otsustas 2024. aastal sulgeda linna kooli gümnaasiumiosa, kuid selle otsuse tühistas kohus 2026. aasta märtsis.
1234Kriiska, Aivar; Khrustaleva, Irina; Lang, Valter; Niinesalu, Maris (2026). Asjade ilu, uurimise võlu. Viisteist uurimust ilusatest asjadest Ülle Tamla auks (inglise). Tartu Ülikool. Roosimägi – an Iron Age settlement, iron smithing and burial site in Toila, north-eastern Estonia.
.jpg)
_jaama.jpg)
/NENE8_page_0015.jpg){kind=link}