Tudulinna

Varasem ajalugu

Tudulinna esmamainimine pärineb 1583. aastast, mil nimekujuna on kirja pandud Tutinlinna. 1591. aasta revisjonis esineb nimi kujul Tudelinna ning sellest ajast pärineb ka vanim säilinud põhjalikum nimekiri kohalikest elanikest. Kaardile ilmus Tudulinna teadaolevalt 1630. aastal. 1688. aasta adramaa revisjonis oli külas kirjas 13 peremeest.

Tudulinna kuulus pikka aega Rakvere mõisa valduste hulka. 19. sajandi alguses eraldati sellest Tudulinna mõis, mille peahoone rajati Tagajõe äärde. Puidust mõisahäärber hävis 1900. aasta tulekahjus ja seda enam ei taastatud. Mõisaansambel on hiljem peaaegu täielikult kadunud; endisest kompleksist on säilinud eeskätt maakivist kõrvalhoonete varemeid.

Kirik, vennastekogudus ja 19. sajandi areng

Pärast Põhjasõda seati Tudulinnas ametisse köster. Kuna piirkond jäi kihelkonnakeskusest kaugele ja halvad teeolud raskendasid kirikus käimist, hakati 1766. aastal Linnamäele oma puukirikut ehitama. Ehitus toimus Rakvere mõisa omaniku von Tiesenhauseni eestkostel ning Viru praost Johann Georg Borge pühitses kiriku 25. veebruaril 1767.

Esialgu oli kirik väike tornita puithoone. 1768. aastal hangiti sellele kell ja 1796. aastal uuendati katust. 19. sajandi keskpaigaks oli kogudus kasvanud sedavõrd, et vana hoone jäi kitsaks. Umbes 1860. aastal võeti kirik osaliselt lahti ning ehitati suuremana uuesti üles. Uuendatud pühakoda pühitseti 1862. aasta mihklipäeval ja järgnevatel aastatel valmis läänetorn; tornikukel oli aastaarv 1864. Kirikusse paigutati 1645. aastal valatud pronkskell.

19. sajandi Tudulinna usuelule avaldas suurt mõju vennastekogudus ehk hernhuutlus. 1809. aastal peeti palvetunde köstrimajas ja 1820. aastal oli liikumine kasvanud nii suureks, et ehitati eraldi suur palvemaja. 19. sajandi teisel poolel kujunes Tudulinnast üks vennastekoguduse piirkondlikke keskusi Eestis ja Liivimaal. Siit korraldati muu hulgas Jõhvi, Iisaku, Vaivara, Torma, Lohusuu, Laekvere ja Laiuse palvemajade tegevust.

Palvemaja hoone on säilinud, kuigi selle välisilme on hilisemate ümberehitustega muutunud. Nõukogude ajal kasutati seda muu hulgas sovhoosi puutöökojana.

1866. aastal moodustati Tudulinna vald. Aasta hiljem eraldati Tudulinna koos mitme ümbruskonna külaga Viru-Jaagupi kogudusest ning liideti vastloodud Iisaku kihelkonnaga. Tudulinnast sai Iisaku abikogudus, kus õpetaja käis tavaliselt kord kuus; teistel pühapäevadel pidas teenistust kohalik köster.

1867. sajandi lõpul elavnes ka ilmalik seltsielu. Esimene kohalik laulukoor asutati 1865. aastal, Tudulinna Laulu ja Mängu Selts 1892. aastal ning 1896. aastal korraldati esimene Tudulinna laulupäev. 1898. aastal valmis seltsimaja, mida laiendati 1913. aastal.

Hariduse algus

Tudulinna kooli algusaastaks loetakse 1845. aastat, mil esimesed teadaolevad koolitunnid toimusid Altru talu vanas rehielamus. Esimeseks koolmeistriks oli köster Abel Mathiesen. 1868. aastaks oli kooliskäijaid 114 ja 1870. aastate keskel valmis eraldi puidust koolimaja.

Aastatel 1903–1904 asendati see ühekorruselise maakivist koolihoonega. 1932. aastal koostas Viru maavalitsuse ehitusinsener Georg Gutmann hoone laiendamise projekti ja sellele lisati puidust teine korrus. Sisetööd jätkusid 1935. aastani ning uuendatud koolimaja õnnistati sama aasta 27. oktoobril. 1960. aastal lisati mansardkorrus.

Esimene maailmasõda ja Vabadussõda

Esimese maailmasõja ajal mobiliseeriti Vene keisririigi sõjaväkke ka Tudulinna piirkonna mehi. Kohaliku ajalookäsitluse järgi värvati endise Tudulinna valla territooriumilt sõja eri etappidel kokku ligikaudu 150 meest, kuid arv on hinnanguline.

1917.–1918. aasta revolutsioonide ja Vene riigivõimu lagunemise järel vahetusid piirkonnas kiiresti võimud. 1918. aasta lõpul ja 1919. aasta alguses jäi Tudulinna lühikeseks ajaks Eesti Töörahva Kommuuni kontrolli alla.

Vabadussõja suuremad lahingud Tudulinna asulasse ei jõudnud, kuid sõjas osalesid ka Tudulinna valla elanikud. Langenute mälestuseks püstitati Tudulinna kalmistule Tudulinna Vabadussõja mälestussammas, mis avati ja pühitseti 16. septembril 1923. Samba kujundas skulptor Voldemar Mellik.

Nõukogude võim hävitas mälestussamba 1940. aasta sügisel. Samba tükid maeti selle lähedusse. 1980. aastate lõpul kaevati säilinud osad välja; algne postament õnnestus uuesti kokku panna ning sõdurikuju rekonstrueeriti vanade fotode põhjal. Taastatud mälestussammas avati 6. oktoobril 1990.

Eesti Vabariigi aeg ja usutüli

1920.–1930. aastatel oli Tudulinna aktiivse seltsi- ja kultuurieluga maa-asula. Laulu ja Mängu Seltsi kõrval tegutsesid muu hulgas naisselts ja mitmed teised ühendused. 1930. aastal alustas ilmumist kohalik ajaleht Tudulinna Hääl. Ajalehe ilmumisest teatas ka üleriigiline ajakirjandus; väljaandja ja vastutava toimetajana nimetati Paul Haamerit. Kohaliku ajalooandmestiku järgi jõudis 1930.–1931. aastal ilmuda viis numbrit.

Tudulinna 20. sajandi usuelu kõige tuntum episood oli nn Tudulinna usutüli. 1923. aastal sai Iisaku ja Tudulinna õpetajaks Voldemar Kuljus, kelle liberaalteoloogilised seisukohad tekitasid osa koguduseliikmete vastuseisu. Kuljus tõlgendas piiblitekste teaduslikust ja moderniseerivast vaatenurgast ning tema pooldajate ja vastaste vaheline konflikt muutus järjest teravamaks.

Kuljuse vastased hakkasid koos käima endises vennastekoguduse palvemajas ja moodustasid 1927. aastal iseseisva Tudulinna koguduse. Vaidlused puudutasid nii õpetust kui ka vana kiriku kasutusõigust; 1934. aastal käis Tudulinnas osapooli lepitamas piiskop Hugo Bernhard Rahamägi, kuid kokkulepet ei saavutatud.

1936. aastal võeti iseseisev Tudulinna Rahu kogudus EELK koosseisu. Kuna vana kiriku kasutamise küsimuses kokkuleppele ei jõutud, otsustas Rahu kogudus 1938. aastal ehitada Linnamäele vana kiriku kõrvale uue pühakoja.

Uue kiriku projekteeris arhitekt Eugen Sacharias. Ehitust alustati 1939. aasta jaanuaris, nurgakivi pandi 21. mail ja augustiks oli hoone katuse all. Tudulinna Rahu kirik pühitseti 17. detsembril 1939.

Kiriku üks silmatorkavamaid eripärasid on tavapärase kirikuorientatsiooni ümberpööratus: torn asub idas ja altar läänes. Kohalikus pärimuses on seda seostatud koguduste vastasseisuga, kuid ehitise asendit on seletatud ka Linnamäe nõlvale sobitamisega. Seetõttu ei ole põhjust pidada protesti ainsaks kindlaks seletuseks.

Uue kiriku sisustuse erakordne osa on 525 glasuuritud 18. sajandi Hollandi kahhelplaati, millel on piiblilugude stseenid. Need kinkis kirikule meremees ja laevandusettevõtja Oskar Toomara.

Mõnda aega tegutses seega väikeses Tudulinnas korraga kaks luterlikku kogudust ja kaks teineteise lähedal asuvat kirikut.

Teine maailmasõda ja okupatsioonid

1940. aasta Nõukogude okupatsioon lõpetas suure osa Tudulinna senisest seltsielust ning tõi kaasa riigistamise ja repressioonid. Kohaliku ajalookoondise järgi küüditati 14. juunil 1941 endise Tudulinna valla territooriumilt 21 inimest. Seda arvu ei tohi samastada Tudulinna asula enda elanike arvuga, sest toonane vald hõlmas palju suurema ala ja mitmeid külasid.

Saksa-Nõukogude sõjategevus jõudis Tudulinna ümbrusse 1941. aasta augustis. Punaarmee oli võtnud kaitsepositsioonid Purtse jõe, Murakasoo ja Tagajõe üldjoonel. 11. augustil 1941 suutis Saksa Friedrichi lahingugrupp luua sillapead Rannapungerja ja Tudulinna juures. Tugevdatud Saksa 271. jalaväerügement jõudis umbes kilomeetri kaugusele Tudulinnast kirdesse.

Punaarmee 125. laskurdiviis tõrjus Tudulinna juures esialgu umbes pataljonisuuruse Saksa rünnaku, mida toetasid soomukid ja ründesuurtükid. Sama päeva teises pooles õnnestus Saksa üksustel Tudulinnast põhja pool läbi murda ning Punaarmee 749. laskurpolk jättis Tagajõe kaitseliini maha.

12. augusti hommikul ründas Punaarmee Tudulinna ja Rannapungerja sillapäid, kuid rünnakud tõrjuti. Tudulinnast kirdesse liikunud Saksa üksuste edenemist takistasid Roostoja–Iisaku teele rajatud raidtõkked ning osa jõude suunati Sälliku poole. Saksa 403. jalgrattapataljoni staap paiknes sel ajal Tudulinnas. Seega oli Tudulinna 1941. aasta augustilahingutes nii otsese lahingutegevuse piirkond kui ka Saksa vägede sillapea ja juhtimispunkt.

EELK ajalookäsitluse järgi ei saanud kumbki Tudulinna kirik Teises maailmasõjas olulisi sõjakahjustusi.

1944. aasta septembris, Saksa vägede Eestist taandumisel, jäi Tudulinna üheks Narva rindelt lõunasse ja läände taganevate üksuste liikumisteeks. 19. septembri pärastlõunaks jõudsid Tudulinna Saksa 113. julgestusrügement ja Harald Riipalu lahingugrupp; seal kavatseti üksused autodele paigutada ja Rakke piirkonda viia. Eesti piirikaitserügemendid pidid sama päeva õhtuks jõudma Rannapungerja–Tudulinna teele. Järgmisel päeval kujunes suurem lahing juba Avinurme juures.

Nõukogude aeg

Pärast sõda vähenes kirikuliste arv ja 1947. aastal ühendati Tudulinna kaks luterlikku kogudust. Vana kirik suleti ning selle orel, pingid ja 1645. aasta kell viidi Rahu kirikusse. Viimane jumalateenistus vanas kirikus toimus 1947. aasta septembris.

1951. aastal anti vana puukirik sovhoosi kasutusse viljaaidana ning 1960. aastatel rajati sinna veski. Selleks lammutati orelirõdu, endise altari kohale tehti veoautode jaoks suur ukseava ja kirikutorn tõmmati linttraktoriga maha. Kuigi kasutus muutis hoonet tugevalt, aitas põllumajanduslik otstarve ühtlasi kaasa selle säilimisele.

1952. aasta märtsiküüditamine puudutas Tudulinna piirkonda märksa ulatuslikumalt kui 1941. aasta repressioon. Kohaliku ajalooandmestiku järgi küüditati kogu endise Tudulinna valla territooriumilt 129 inimest.

1953. aastal muudeti Tudulinna vald külanõukoguks. Aastatel 1954–1963 tegutses kohalik kool keskkoolina. Keskkooli loomise ajal õppis seal 151 õpilast ja töötas 14 õpetajat; pärast viimase keskkoolilennu lõpetamist jätkus tegevus põhikooli eelkäijana.

1954. aastal ehitatud vana seltsimaja hävis 1957. aasta tulekahjus. 1959. aastal valmis küla keskusse Ago-Liivius Kerge projekti järgi uus kultuurimaja, mis jäi kohaliku kultuurielu üheks keskuseks.

1955. aastatel elavnes koduloo uurimine. 1983. aastal tähistati suure laulupäevaga Tudulinna kirjaliku esmamainimise 400. aastapäeva.

1956. aastate lõpul taastati mitmeid iseseisvuseelseid sümboleid ja traditsioone. 1990. aastal taasavati Vabadussõja mälestussammas ning 1991. aastal taastati Tudulinna valla staatus.

21. sajand

2017. aasta haldusreformiga ühines Tudulinna vald Alajõe, Iisaku, Illuka ja Mäetaguse vallaga ning moodustati Alutaguse vald. Tudulinna jäi uue valla üheks piirkondlikuks keskuseks.

2018. aasta kevadel lõpetas tegevuse Tudulinna põhikool. Kooli lõpetamise ajal õppis seal alla 20 õpilase. Endine koolihoone on renoveeritud ja kasutusel Tudulinna kogukonnamajana. Samas kompleksis ja selle ümbruses toimivad mitmed kohalikud teenused; Tudulinnas tegutseb ka lasteaed.

2019. aastal asutatud MTÜ Tudulinna Kultuurikants on tegelenud vana kiriku säilitamise, taastamise ja kohaliku kultuuripärandi tutvustamisega. Vana kiriku taastamisprojekt valmis 2019. aastal ning hoonet on etapiviisiliselt konserveeritud.

Tudulinna vana kirik

Tudulinna vana kirik on Tudulinna üks vanemaid säilinud hooneid. Esimene kirik valmis sellel kohal 1766. aastal ja pühitseti järgmisel aastal, kuid praeguse kuju sai hoone peamiselt 1860. aastate ümberehituse käigus.

Pärast sulgemist 1947. aastal kasutati kirikut viljaaidana ja veskina. Nõukogude ajal kaotas hoone torni ja suure osa kiriklikust sisustusest. 2004. aastal alustati esmaseid konserveerimistöid ning hiljem on hoone taastamist vedanud MTÜ Tudulinna Kultuurikants.

Kiriku vana tornikukk leiti 21. sajandil Roiu talu lauda lakast, kus see oli säilinud aastakümneid pärast torni lammutamist.

Tudulinna Rahu kirik

Rahu kirik valmis Eugen Sachariase projekti järgi 1939. aastal ning on otseselt seotud Tudulinna 1920.–1930. aastate kirikutüliga. Kirik asub vanast puukirikust vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel.

Hoone olulisimad eripärad on idas paiknev torn ja läänes paiknev altar ning 525 18. sajandi Hollandi glasuuritud piiblistseenidega kahhelplaati.

Alates 1999. aastast on altariruumi akendel Renee Aua ja Laas Särglepa klaasimaalid. Kiriku orel rekonstrueeriti orelimeister Ago Tindi juhtimisel, kasutades Soomest saadud doonororeli osi ja säilitades kolm registrit Gustav Normanni vanast orelist. Kahe manuaali, pedaali ja 11 registriga pill pühitseti 27. augustil 2022.

Möldri talu tuuleveski

Linnamäel paiknev Möldri talu puidust Hollandi tüüpi tuuleveski pärineb 1890. aastatest. Kohaliku koduloo järgi ehitati see 1892. aastal. Tudulinna mail on teada vähemalt üheksa kunagist tuuleveskit, kuid Möldri tuulik on neist ainsana säilinud.

Veski töötas tuulejõul Teise maailmasõjani. Nõukogude ajal kohandati see elektrijõul töötavaks ning seda kasutati veel 1970. aastatel. Säilinud on osa veski ajaloolisest mehhanismistikust. Tuulikut on 21. sajandil remonditud ja konserveeritud. Koos vana ja uue kirikuga moodustab see Linnamäe ümbruses silmapaistva ajaloolise hoonete rühma.

Kalmistu ja Vabadussõja mälestussammas

Praegune Tudulinna kalmistu võeti kasutusele 19. sajandi keskpaigas. Kalmistule on iseloomulik arvukate ajalooliste sepistatud ja valatud raudristide säilimine ning seal asub väike kabel.

Kalmistu keskseim mälestis on 1923. aastal avatud Tudulinna Vabadussõja mälestussammas. 1940. aastal purustatud monument taastati säilinud algsete osade ja ajalooliste fotode järgi ning avati uuesti 1990. aastal.

Vennastekoguduse palvemaja

Tagajõe kõrgel kaldal asuv endine vennastekoguduse palvemaja meenutab Tudulinna kunagist tähtsust hernhuutluse piirkondliku keskusena. EELK ajalookäsitluse järgi valmis suur palvemaja 1820. aastal. Hoone oli usutüli ajal ka Rahu koguduse kooskäimiskoht enne uue kiriku valmimist. Hiljem kasutati seda sovhoosi puutöökojana ning algne välisilme on tugevasti muutunud.

Endine koolimaja

Endine Tudulinna koolimaja kujunes kolmes peamises ehitusetapis: maakivist esimene korrus valmis 1903.–1904. aastal, puidust teine korrus 1930. aastatel ja mansardkorrus 1960. aastal. Pärast kooli sulgemist 2019. aastal on hoone kasutusel kogukonnamajana.

Mälestuste park

1898. aastal ehitatud ja 1957. aastal hävinud Tudulinna seltsimaja kohal kujundati 2000. aastate alguses Mälestuste park. Sinna on paigutatud kohaliku ajalooga seotud inimeste ja suguvõsade mälestuskive ning nimelisi pinke, muu hulgas meenutatakse Tudulinna koolmeistrite Mathiesenite suguvõsa.

Tudulinna mõisa jäänused

Endise Tudulinna mõisa puidust peahoone hävis 1900. aastal ja mõisapark ei ole säilinud. Kunagisest kompleksist on alles üksikuid maakivist majandushoonete varemeid. Mõisakoht on seetõttu tänapäeval eelkõige ajalooline, mitte terviklikult säilinud mõisaansambel.