UDK ehk universaalne detsimaalklassifikatsioon ehk üldine kümnendliigitus on kümnendjaotusel põhinev rahvusvaheline liigitussüsteem, mida kasutatakse trükiste, kataloogikaartide jm dokumentide süstematiseerimiseks kataloogides, kartoteekides, bibliograafia- ja referaatväljaandeis, andmepankades.
UDK-s on kõik teadusalad jaotatud 10 pealiiki, mis igaüks omakorda jagunevad 10 alaliigiks, iga alaliik omakorda 10 alaliigiks jne. Liike tähistavad indeksid 0-9 ja nende kombinatsioonid, mille tulemusena kujuneb astmeline laiemalt mõistelt kitsamale. Mida kitsam mõiste, seda rohkem numbreid indeksis. Näiteks: 6 = rakendusteadused, 62 = tehnika, 621 = masinaehitus, 621.3 = elektrotehnika, 621.313 = elektrimasinad ja 621.313.3 = vahelduvvoolumasinad.
Ajalooline taust
Liigitamise ajalugu on pikk. Seda seostatakse inimmõtte kujunemise looga, seega peamiselt raamatukogude tekke ja arenguga. Esimeste raamatukogude tekkimisest alates on kasutusel olnud suur hulk liigitussüsteeme. Liigitussüsteemid on peegeldanud oma aja teadmiste taset.
Ninive raamatukogus olid kataloogid ja liigitussüsteem juba 7. sajandil eKr.
Keskajal oli domineeriv klassifikatsioon nn seitse vabakunsti, milles fikseeriti need oskused, mis olid vajalikud tol ajal elavale vabale mehele. Antud klassifikatsioon koosnes kahest osast:
1.Triivium
Grammatika
Dialektika
Retoorika
2.Kvadrivinum
Aritmeetika
Geomeetria
Astronoomia
Muusika
Keskajal asusid raamatukogud valdavalt kirikute ja kloostrite juures. Alates 11. sajandist, kui tekkisid esimesed ülikoolid, asutati nende juurde ka raamatukogud, kus võidi klassifitseerida raamatuid fakulteetide kaupa.
Fakulteedisüsteem
Fakulteedisüsteem muutus ka raamatukogudes kasutatavate liigituste aluseks.
Fakulteedisüsteemi kuulus 4 valdkonda:
Filosoofia ehk kunstide fakulteet
Meditsiinifakulteet
Õigusteaduse fakulteet
Usuteaduse fakulteet
Konrad Gesner
Renessansiaja õpetlane Konrad Gesner, keda kutsutakse Lääne-Euroopa bibliograafia isaks, lähtus liigitamisel "seitsme vabakunsti" ja fakulteedisüsteemist. Tema liigitussüsteemis oli 21 pealiiki, koos alaliikidega kokku üle 250 liigi.
Francis Bacon
Francis Baconi teaduste klassifikatsioon ilmus teoses "Teaduste väärtusest ja täiustamisest" (1623). Bacon jaotas kõik teadused inimese põhilistest tunnetusvõimetest lähtuvalt kolme suurde rühma:
Ajalugu – selle aluseks oli mälu ja siia alla kuulus kõik, mis puudutas looduse ja ühiskonna ajalugu.
Poeesia – selle aluseks kujutlusvõime.
Teadused ehk filosoofia.
Baconi süsteem oli esimene väljaarendatud teaduste süsteem, esimene spetsiaalselt koostatud teaduste klassifikatsioon. Baconi mõju võib kohata isegi 19. sajandi lõpul loodud raamatukogu liigitustes Melvil Deweyni välja.
Gottfried Leibnitz on samuti liigituste arengule olulist mõju avaldanud. Lõi raamatukogu liigituse pikemas ja lühemas variandis.
Prantsuse klassifikatsioon
17. sajandi lõpust alates hakkab raamatukogudes levima nn "prantsuse klassifikatsioon", mis kujunes lõplikult välja alles 19. sajandi keskel. Tänu prantsuse klassifikatsioonile hakkas välja kujunema ühtne ja rahvusvaheline raamatukogu ja bibliograafia liigitus. Prantsuse klassifikatsiooni on nimetatud ka raamatukaubanduslikuks klassifikatsiooniks, kuna seda kasutati raamatukauplustes ning nende juures asuvates raamatukogudes. Prantsuse klassifikatsiooni loojaks on Gabriel Naudé[küsitav], kes oma käsiraamatus "Nõuandeid raamatukogu korraldamiseks"(1627) avaldas suurt tähelepanu raamatukogu otstarbekale sisemisele töökorraldusele. Selleks soovitas kasutada süstemaatilist paigutust, mis järgis täpselt fakulteedisüsteemi.
Brunet' klassifikatsioon
18. sajandil andis Jacques-Charles Brunet (1780–1867) välja oma detailse klassifikatsiooni, millel oli ühiseid jooni Baconi klassifikatsiooniga. Brunet' klassifikatsioon muutus rahvusvaheliseks ning ilmus 1810 raamatus "Raamatukaupmehe ja raamatusõbra meelespea".
Kümnendliigitus
Kümnendliigituse idee väljamõtleja on Melvil Dewey (1851–1931). Dewey' kümnendliigitusest sai esimene ühtne rahvusvaheliselt kasutatav liigitussüsteem. Kümnendliigituse töötas Dewey välja siis, kui töötas Amhearsti raamatukogus. Teda ärritas see, et raamatuid polnud võimalik piisavalt kiiresti üles leida. Dewey jagas kõik teadused kümne põhivaldkonna vahel ja tähistas iga valdkonna araabianumbrilise tähise – indeksiga:
0 Üldteosed
1 Filosoofia
2 Religioon
3 Ühiskonnateadused
4 Keeleteadus
5 Loodusteadused
6 Rakendusteadused
7 Kunst
8 Kirjandus
9 Ajalugu
Esimesed Dewey' kümnendliigituse tabelid ilmusid väljaandes "Klassifikatsioon ja märksõnaloend ja raamatute paiknemine raamatukogus" (1867). Põhjalikum (314 lk) tabelite trükk ilmus väljaandes "Detsimaalklassifikatsioon ja aineregister" (1885).
UDK
UDK – universaalne detsimaalklassifikatsioon – on välja kasvanud Dewey´ kümnendliigitusest. See on iseseisev ja omanäoline Euroopa liigitussüsteem.
UDK väljatöötajad on juristid Paul Otlet ja Henri La Fontaine. Nad hakkasid registreerima ja vahendama alguses ühiskonnateaduste-alast kirjandust, hiljem nende haare laienes.
1897 hakkas vihikute kaupa ilmuma kümnendliigituse prantsuskeelne lühiväljaanne ning UDK sünniaastaks loetaksegi aastat 1905, kuna selleks ajaks olid välja antud kõik 35 vihikut.
Kordustrükk 1905. aastaks ilmunud vihikutest ilmus aastal 1907 ning 3. trükk aastatel 1927–1933 pealkirja all "Universaalne Detsimaalklassifikatsioon".
UDK arengus tuuakse välja 4 etappi:
1900–1933 – prantsuse periood – UDK sünd, areng enam-vähem tänapäevasele kujule. Sel perioodil koostati tabelite juurde määrajate süsteem.
1934–1953 – saksa periood – UDK ilmus saksa keeles, tabelid muutusid mahukamaks.
1954–1973 – inglise periood – UDK ilmus inglise keeles, tabelid said karmi kriitika osaliseks, tabeleid kohandati 64% ulatuses.
alates 1974 – rahvusvaheline periood – jätkub uuendamine, eriti loodus-, rakendus- ja ühiskonnateaduste alal.
UDK tabeleid on 4 tüüpi:
I. Rahvusvahelised ehk täielikud tabelid; nende maht on 25 000 jaotist, tõlgitud 15 keelde;
II. Keskmised tabelid; maht 30% täielikust tabelist;
III. Lühitabelid; maht 10% täielikust tabelist;
IV. Erialatabelid; sisaldavad üht teadus- või rakendusala ja selle piirala.
Et UDK tabelid oleksid praktiliselt kasutatavad, tuleb neid pidevalt täiendada ja parandada. Õigused selleks on UDK Arengunõukogul, kes suhtleb UDK kasutajamaadega. UDK uuendamiseks analüüsitakse liikide sisu pidevalt, detailiseeritakse seda, võetakse kasutusele uusi, detailsemaid jaotisi, tehakse väiksemaid ja suuremaid struktuurimuutusi, metoodilisi parandusi. Muudatuste tegemisel kehtib nn "10 aasta reegel" – kui mingit indeksit otsustatakse mitte kasutada, siis seda ei tohi taas kasutusele võtta enne kümne aasta möödumist. Muudatustest UDK-s informeeritakse läbi kahe väljaande:
"P-Notes"
"Extensions and corrections to the UDC"
Esmalt antakse muudatusettepanekutest kasutajatele teada väljaande "P-Notes" kaudu, siis antakse 4 kuud aega nende üle diskuteerida ja vastuvõetud muudatustest informeeritakse väljaande "Extensions and corrections to the UDC" kaudu.
UDK Eestis
1911. aastal toimus Peterburis 1. Ülemaailmne Raamatukogunduse Kongress, kus oli kohal ka Eesti 6-liikmeline esindus. Kongressil tutvustati muuhulgas ka UDK-d.
Eestis võeti UDK kasutusele 1921. aastal Tartus. 1923. aastal võeti vastu otsus kasutada UDK-d avalikes raamatukogudes, 1925 tehti see otsus kohustuslikuks. 1924. aastal Eesti Vabariigi Riigiraamatukogus.
Nõukogude ajal oli UDK kasutusel Eesti teadusraamatukogudes: praeguses Eesti Rahvusraamatukogus, Tartu Ülikooli Raamatukogus, praeguses Tallinna Ülikooli, tollal Eesti Teaduste Akadeemia Raamatukogus, Tallinna Tehnikaülikooli Raamatukogus. Pärast Eesti taasiseseisvumist kasutatakse UDK rahvusvahelise etalonväljaande "UDC Master Reference File" alusel koostatud UDK eestikeelset väljaannet("UDK. Universaalne Detsimaalklassifikatsioon. Liigitustabelid." Tallinn,1999. 1084 lk), mis hõlmab üle 60 000 jaotise. Sama väljaande alusel liigitatakse ka rahvaraamatukogudes. UDK indeksiga on varustatud ka koondkataloogi ESTER kirjed.
UDK pealiigid:
0 Üldteosed
1 Filosoofia. Psühholoogia
2 Religioon. Teoloogia
3 Ühiskonnateadused
4 vaba (kuni aastani 1964 Keeleteadus, mis on viidud pealiiki 8)
5 Matemaatika. Loodusteadused
6 Rakendusteadused. Meditsiin. Tehnika
7 Kunst. Dekoratiiv- ja tarbekunst. Fotograafia. Muusika. Mängud. Sport
Sünteetilise klassifikatsioonina on UDK struktuurilt väga paindlik. See annab võimaluse kasutada teda mitmeks otstarbeks, valides vajaliku detailsuse astme ning sünteesiviisi. Sõltumatus keelest ja süstemaatiline ülesehitus soodustavad rahvusvahelist infovahetust.
Indeksi võib teavikule omistada kahel viisil:
märkides selle teavikule endale;
lisades indeksi teaviku kohta koostatud kirjele. Esimesel juhul määratakse indekseerimisega peale teaviku sisu ja vormi sageli ka selle füüsiline asukoht, kui UDK on võetud paigutussüsteemiks.
Enamikus maailma raamatukogudes ongi liigitussüsteemid kogude paigutuse aluseks. UDK on levinud rohkem reaalteaduslikes ja tehnikaraamatukogudes. Suur universaalkogu on UDK järgi paigutatud näiteks Pompidou Keskuse raamatukogus Pariisis ning Tsukuba teaduskeskuse raamatukogunduse ja infoteaduse ülikoolis Jaapanis. Paigutuseks tavaliselt UDK süsteemi lihtsustatakse.
Kui suurem osa kogusid paikneb kinnistes hoidlates, on raamatukogu teatmestu tähtsaks osaks süstemaatiline kataloog. UDK on ainuke üldtunnustatud liigitussüsteem, mis on loodud just süstemaatilise kataloogi vajadusi silmas pidades (teised on kujundatud eelkõige paigutusskeemidena). Bibliograafilistes kirjetes kasutatakse detailsemaid indekseid, kuid ka siin saab liigitustaset varieerida vastavalt kogude suurusele ja liigitatavate teavikute iseloomule. Süstemaatiline kataloog on eelkõige Euroopa nähtus.