
Ulsteri asundus (inglise keeles Plantation of Ulster; iiri keeles Plandáil Uladh; Ulsteri šoti keeles Plantin o Ulstèr) oli Suurbritannia saarelt sisserännanute asunduskoloonia Iiri saarel Ulsteri provintsis. Asumaa loodi 17. sajandi alguses Inglise kuninga James I ajal. See oli Iiri asundustest suurim, enamus kasutatud maast võeti ära kohalikelt iirlastelt.
Jõukad maaomanikud lõid Iirimaale oma asundused aastal 1606, kolm aastat hiljem algas asustamine riigi initsiatiivil. Suur osa maast konfiskeeriti Iiri aadlikelt, kellest paljud olid pärast üheksa-aastast sõda saarelt põgenenud. Asundusel oli umbes 2000 km2 haritavat maad Armaghi, Cavani, Fermanaghi, Tyrone'i, Donegali ja Londonderry krahvkondades. Eraviisiliselt loodi asundusi ka Antrimi, Downi ja Monaghani krahvkondadesse.
Ulsteri asundust vedasid eest kuningas James I, Iirimaa aselord Arthur Chichester ja Iirimaa kohtuminister John Davies. Nende eesmärk oli saada Ulsteri üle kontroll ning ala anglitseerida ja "tsiviliseerida". Ulsteri maarahvas oli katoliiklastest gaelid, kes olid Inglise võimule eriti vastu olnud. Kolonistid pidid olema ingliskeelsed protestandid. Enamus neist oli pärit Šoti Madalmaadelt ja Põhja-Inglismaalt. Erandjuhtudel anti maad ka inglastega koostööd teinud kohalikele ning asunikeks lubati katoliiklasi. Kohalikud olid inglaste asumaadele vastu.
Ulsteri asunduse tagajärjel tekkis mitu uut linna ja omanäoline Ulsteri protestantide kogukond. Järgnes sajandeid kestnud (ja kestev) rahvastevaheline vastasseis, mis läks korduvalt vägivaldseks (nt 1641. aasta iiri mäss ja Põhja-Iirimaa konflikt).