Vaaliklaas

Vaaliklaas on sile ja ümar tumedast läbipaistmatust klaasist ketas, mis mahub peopessa. Vaaliklaase kasutati 2.–20. sajandini tekstiilide töötlemisel – nendega triigiti kangaservi ja õmblusi ning rõivaid.

Ajalugu

Vaaliklaasid Euroopas

Vaaliklaase kasutati pea 1800 aasta jooksul peamiselt Lääne-Euroopas ja Skandinaavias. Vanimad vaaliklaasid on leitud Inglismaalt, Šveitsist ja Hollandist ning need on pärit 2.–3. sajandist pKr ehk rooma rauaajast. Nende levik laienes viikingiajal ning kõige enam kasutati neid 9.–14. sajandil. Kokku on vaaliklaase leitud nendelt aladelt 600 ringis. Viikingiaegsed vaaliklaasid olid tilgakujulised ja neid leitakse mõnikord vaalaluust silumislaudadega, mis on vaalikurikate sarnased.

Kesk- ja varauusaegsed vaaliklaasid olid ümmargused nagu Pirita kloostrist leitud vaaliklaas. Nende diameeter jäi 4–8,5 cm vahele ning nad olid 2,5–6 cm kõrged. Klaasi üks pind oli kumer ja teine nõgus. Nõgusa poole keskele jäi enamasti klaasipiibu eemaldamisel naabli ehk piibu jälg. Vaaliklaasid olid valmistatud metsaklaasist, mis on tumeroheline, must või rohekaspruun.

Uusaja jooksul vaaliklaaside kasutus vähenes ning muutus ka nende kuju. Lihtsamaks kasutamiseks lisandus 16. sajandil nõgusale küljele vars, millest sai kinni hoida ning vaaliklaase hakati valmistama ka värvitust klaasist.

Alates 17. sajandist tõrjusid pressrauad vaaliklaasid kõrvale ning 18. sajandist tehti sama tööd kuumade rullikutega kalandri abil kalandreerimisega. Taludes jätkus puidust vaalikaika ja -kurika kasutamine vähemalt 20. sajandi I pooleni.

Vaaliklaasid Eestis

Eestist on arheoloogiliste leidudena saadud neli vaaliklaasi või selle katket. Nii Pirita kloostrist, Viljandi ordulinnusest kui Toompealt leitud vaaliklaasid on kesk- või varauusaegsetest kontekstidest. Kõik nimetatud leiud on avastatud koos tekstiilitööga seotud esemetega (käärid, värtnakedrad, linakraasid, nööpnõelad, nõelad ja kudumisvardad). Võimalik, et üks vaaliklaasi katke on leitud ka Pärnust.

Kasutus

Vaaliklaasidega viimistleti niiskeid tekstiile neid klaasiga siludes, triikides, viikides või vaalides. Eesmärgiks on rõivast või tekstiilist ülemääraste lina- või villakiudude eemaldamine, mis muudab kanga tihedamaks ja jäigemaks. See tegi kanga läikivaks ning mustusele vastupidavamaks. Silumislaudadega oli võimalik kangaid vaaliklaasiga ka vormi pressida.

Väiksemõõtmelised vaaliklaasid ei sobinud suurte linade ja kangaste vaalimiseks nagu vaalikaikad ja -kurikad. Vaaliklaase kasutati servade ja õmbluste töötlemiseks, kuid ka kaeluste, kätiste, sukkade, pluuside, tanude ja peapaelte silumiseks. Kasutusjälgede põhjal on järeldatud, et vaaliklaasi liigutati edasi-tagasi, mitte ringikujuliselt. Sedasi kasutatakse ka vaalikaigast ja -kurikat.

Kuuma vaaliklaasiga võidi ka vaalida vaha või kummiaraabikuga töödeldud kangaid, et muuta kangast veekindlaks.

Vaaliklaasi nimetusest

Euroopa keeltes viitab vaaliklaasi nimetus silumisele (saksa Glättstein), selle libedusele (hollandi lekstein; inglise slickstone), linasele kangale (inglise linen smoother) ja triikimisele (läti gludināmstikls). Samuti näitavad nende nimetused, et esialgu võidi kasutada klaasi asemel lihtsalt kive. Sel põhjusel on omakeelse termini määramisel soovitatud täpsustada kohe ka materjali.

Vaaliklaas on saanud eestikeelse nimetuse puidust vaalikaika ja -kurika eeskujul. Selle mõtlesid välja arheoloogid Monika Reppo ja Küllike Tint.

Viited

1 2 3 4 5 6 Steppuhn 1999, 114–115.
↑ Bartels 2009, 104.
↑ Bartels 2009, 95.
1 2 3 Reppo & Tint 2023a, ilmumas.
↑ Taylor & Hill 2015.
↑ Paulaharju, Samuli. "Hakalan emäntä kaulaa vaatteita, 1930". Finna.fi. Vaadatud 16. detsembril 2022.^{[alaline kõdulink]}
1 2 Reppo & Tint 2023b, ilmumas.
↑ Andersson 1995, 33.
↑ Bartels 2009, 97.
↑ "vaaliklaas". Sõnaveeb. Eesti Keele Instituut. 22. november 2022. Originaali arhiivikoopia seisuga 12. jaanuar 2022. Vaadatud 13. detsembril 2022.

Kirjandus

Andersson, E. (1995). Tools for Textile Production from Birka and Hedeby: Excavations in the Black Earth 1990–1995. Birka studies, 8. Stockholm: Birka Project for Riksantikvarieämbetet.
Bartels, M. H. (2009). "Early medieval glass linen smoothers from the emporium of Deventer. A comparative study of the context and use of glass linen smoothers in Deventer, the Low Countries and north-western Europe (AD 700–1200)". H. Clevis (Toim.). Medieval Material Culture. Studies in Honour of Jan Thijssen, 95–113.
Reppo, M.; Küllike Tint. (2023a). "Riided sirgu – vaaliklaasid Eesti arheoloogilises materjalis". V. Lang, H. Luik, Ü. Tamla (Toim.). Ilusad asjad, põnevad lood. Tallinn: Tartu Ülikooli kirjastus. (Muinasaja Teadus) [ilmumas].
Reppo, M.; Küllike Tint. (2023b). "Unustatud vaaliklaasid". Tutulus: Eesti arheoloogia aastakiri 2022 [ilmumas].
Steppuhn, P. (1999). "Der mittelalterliche Gniedelstein: Glättglas oder Glasbarren? Zu Primärfunktion und Kontinuität eines Glasobjektes vom Frühmittelalter bis zur Neuzeit." Nachrichten aus Niedersachsens Urgeschichte, 68, 113–139.
Taylor, M.; Hill. D. (2015). "Linen Smoothers (a summary by Roman Glassmakers)".

Välislingid

[:0-1] 1 2 3 4 5 6 Steppuhn 1999, 114–115.

[2] Bartels 2009, 104.

[3] Bartels 2009, 95.

[:1-4] 1 2 3 Reppo & Tint 2023a, ilmumas.

[5] Taylor & Hill 2015.

[6] Paulaharju, Samuli. "Hakalan emäntä kaulaa vaatteita, 1930". Finna.fi. Vaadatud 16. detsembril 2022.^{[alaline kõdulink]}

[:2-7] 1 2 Reppo & Tint 2023b, ilmumas.

[8] Andersson 1995, 33.

[9] Bartels 2009, 97.

[10] "vaaliklaas". Sõnaveeb. Eesti Keele Instituut. 22. november 2022. Originaali arhiivikoopia seisuga 12. jaanuar 2022. Vaadatud 13. detsembril 2022.