Valentin von Meyer (1601, Riia – 9. märts 1674 (vkj), Jērkule mõis) oli baltisaksa päritolu Rootsi sõjaväelane ja riigiteenistuja, kes tõusis kindralmajori auastmeni ning oli mitme mõisa omanik Liivi- ja Eestimaal.
Märkus: kõik kuupäevad artiklis vana kalendri järgi (vkj); uue kalendri järgi (ukj) +10 päeva.
Valentin Meyer sündis 1601. aastal Riias kullassepa Eberhard (Ewert) Meyeri ja tema abikaasa Anna Mölleri pojana. Oma nime sai ta emapoolselt vanaisalt Valentin Möllerilt, kes oli samuti Riia kullassepp. Tema isa kuulus Riia kullasseppade tsunfti juhtkonda ning oli aastatel 1616–1625 selle vanem (sks Ältermann).
1625. aastal alustas Meyer teenistust reamehena Rootsi armees.
1. detsembril 1626 teenis ta ooberst Alexander von Esseni Pohjanmaa jalaväerügemendis (rts Österbottens infanteriregemente) kapten Nils Larssoni kompaniis fänrikuna (lipnik).
1. mail 1627 jätkus teenistus samas kompaniis samal ametikohal.
29. aprilliks 1628 oli Valentin Meyer ülendatud leitnandiks ning tema teenistus jätkus Pohjanmaa rügemendis kapten Joachim Schultzi kompaniis.
1626–1629 osales ta sama rügemendi ridades Rootsi-Poola sõjas.
1630. aastal esineb Meyer musterrollides (rts mönsterrullor, s.o ülevaatus- või nimekirjarullid) leitnandi auastmes ooberst Antoni Jörgen von Reichi a. Altenwoga († 1644 Riias; sõjaväes nimega Antoni Jörgenreich) Åbo (Turu) lääni jalaväerügemendis kapten Klaes Yxkulli kompaniis (4. IX 1630) ning sama aasta 14. detsembril Pohjanmaa rügemendis major Lydert Hendrikssoni (1601–1647; aadeldatuna Reuter) kompaniis.
1632. aastal tegutses Valentin Meyer Rootsi haldusametnikuna (sks Amtsverwalter) Halles.
1635. aastal teenis ta ooberstvahtmeistri ametikohal majori auastmes (ooberstvahtmeister vastas 17. sajandi Rootsi armees rügemendi staabis majori ametikohale, olles üks kõrgemaid staabiohvitsere, alludes vahetult ooberstile või tema puudumisel ooberstleitnandile) ning oli samal ajal kompanii ülem ooberstleitnant Antonius Twistersi eskadroni koosseisus. Augustis–septembris 1635 dislotseerus tema kompanii Pommerimaal ning jaanuaris 1636 Szczecinis.
7. juulil 1636 koostas Valentin Meyeri abikaasa Justina Meyer (sündinud Eben) Vanas Stettinis (Szczecin) testamendi, mis kinnitati notariaalselt tunnistajate juuresolekul testaatori nime ja pitsatiga. Testamendis sätestati, et juhul, kui testaator sureb ilma seaduslike järeltulijateta, määratakse tema abikaasa, Rootsi teenistuses olnud major Valentin Meyer, ainsaks pärijaks. Pärand hõlmas Sileesias asuvat vallas- ja kinnisvara, sealhulgas raha, hõbedat ning ehteid.
1638. aasta veebruaris esitas Velsi rügemendi major Meyer Stralsundi raele avalduse oma 1637. aasta 22. novembril surnud abikaasa testamendi avamiseks ja avalikustamiseks. Kuna testamendi koostamisel osalenud tunnistajad viibisid Kolmekümneaastase sõja tõttu eri paigus ning neid ei olnud võimalik kokku kutsuda, otsustas raad testamendi avada ja oma istungil ette lugeda. Pitsatid kontrolliti ning dokument tunnistati rikkumata kujul säilinuks. Pärast testamendi avamist ja ettelugemist väljastati Meyerile linna pitsatiga kinnitatud ärakiri. Sama aasta juunis andis ta kirjaliku kinnituse, et testamendi üleandmine ei kahjusta Stralsundi linna õigusi ega tavasid. 11. aprillil 1645 pöördus Meyer uuesti Stralsundi rae poole ja teatas, et talle varem üle antud testamendi originaal on kaduma läinud, tõenäoliselt sõjaoludes ning seejärel väljastas raad talle linnaarhiivis säilitatud ärakirja alusel uue, linna pitsatiga kinnitatud koopia.
12. aprillil 1638 dislotseerus major Valentin Meyeri kompanii ooberst von Velsi rügemendi koosseisus Stralsundis, 20. mail Greifswaldis, 26. juunil Szczecinis ning juba 3. juulist 1638 kuulus tema kompanii kindral Lennart Torstensoni brigaadi koosseisu, samuti Szczecinis.
1639–1640 viibis Meyer Rootsi vägede koosseisus Kesk-Saksamaal, kust on säilinud tema kirjavahetus riiginõunik Ture Nilsson Bielkega (1606–1648). Kirjad pärinevad 1639. aasta aprillist Osterwieckist, sama aasta juunist, juulist ja oktoobrist Halberstadtist ning 1640. aasta aprillist Lenge (tõenäoliselt Langensalza) linnast. Halberstadt kuulus sel ajal Rootsi kontrolli alla ning oli oluline sõjaline ja administratiivne tugipunkt. Samal ajal saavutasid Rootsi väed feldmarssal Johan Banéri (1596–1641, Halberstadt) juhtimisel võidu Chemnitzi lahingus ning jätkasid seejärel pealetungi Böömimaale.
23. oktoobril 1642 osales Meyer ooberstleitnandina Sinise rügemendi (rts Blå regementet) koosseisus Kolmekümneaastase sõja teises Breitenfeldi lahingus, kus ta oli üks viiest silmapaistvamast seal osalenud ohvitserist, keda ülemvägede juhataja feldmarssal Lennart Torstenson (1603–1651) oma lahingujärgses kirjas kuninganna Kristiinale isiklikult esile tõstis.
1644. aastaks oli Valentin Meyer edutatud ooberstiks ning ühe Saksamaal paiknenud rügemendi ülemaks. Rootsi arhiivides säilinud kirjavahetuse põhjal tegutses ooberst Meyer aastatel 1644–1649 Vestfaalis Vördeni komandandina (allikates ka Dreckvörde alates 19. VII 1645; Elgenstierna: Bröckwörden, 19. VII 1646).
19. juulil 1645 määras kuninganna Kristiina ooberst Valentin Meyerile feldmarssal Lennart Torstensoni hoolsal soovitusel tema sõjaliste teenete eest autasu, mis koosnes 3000 riigitaalrist ning ketist kuninganna medaljoniga (sks/rts eeskujul kontrefaadi ehk portreega medaljon) väärtuses 150 krooni. Sama kuupäevaga käskkirjas sätestati väljamaksete kord: esimene 1000 riigitaalrit kohe, teine 1000 1646. aasta jaanuari lõpuks ning kolmas 1000 järgmise aasta jooksul; kahe viimase tuhande riigitaalri kohta anti assignatsioon õukonnakantsler Johan Adler Salviusele. Kett tuli üle anda kuninglikus nõukojas ja kantseleis Meyeri lahkumisel.
7. augustil 1645 tõsteti ta Rootsi kuningriigi aadliseisusse nimega von Meyer; aadeldamine laienes tema seaduslikele järeltulijatele, nii mees- kui naissoost.
1647. aastal introdutseeriti Valentin von Meyeri suguvõsa Rootsi rüütelkonda nr 329 all.
1648. aastal määrati ta Mindeni komandandiks.
1651. aastal ostis Meyer Liivimaal riigisekretär Lars Grubbe (1601–1642) pärijatelt 10 000 taalri ja 100 tukati eest Lemsalu kihelkonnas Nabe mõisa. Pärast Miitavi kindluse loovutamisega seotud kohtuprotsessi, mille käigus kindralmajor Meyer 1660. aastal surma mõisteti, kuid 1661 armu sai, müüs ta mõisa Rootsi krooni sõjakomissarile Georg Grothile († u 1693).
16. augustil 1653 esitas Valentin von Meyer kuninganna Kristiinale taotluse Tirza kihelkonna Lizumsi ja Druviena ning Cesvaine kihelkonna Apeltiene mõisate läänistamiseks enda kasuks. Kuningas Karl X Gustav kinnitas läänistuse lõplikult 17. septembril 1657. Lizumsi mõis jõudis tema tegelikku valdusse alles 1661. aastal pärast Miitavi sündmustega seotud kohtuprotsessi ja sellele järgnenud armuandmist. 1670. aastal pantis ta Lizumsi kolmeks aastaks rittmeister Philip Franz Königile; pandilepingut pikendati 1673. aastal.
Lisaks Liivimaa valdustele kuulusid Meyerile ka Eestimaal Vaivara kihelkonnas asunud Suur- ja Väike-Soldina mõis (tänapäeval Narva linna Soldina linnaosa), mis olid talle Rootsi krooni poolt sõjateenete eest läänistatud; mõisad läksid tema omandisse 30. juulil 1657, olles algselt kuninganna Kristiina poolt kingitud ning hiljem kuningas Karl X Gustavi poolt kinnitatud.
1656. aastal oli ta Birseni ja Kaueni lossi komandant; mõlemad kindlused olid Rootsi vägede poolt vallutatud eelneval aastal. Sama aasta Riia piiramise ajaks Vene vägede poolt Aleksei I Mihhailovitši juhtimisel oli Meyer juba Riia linna komandant ning püsis selles ametis kuni 29. aprillini 1659.
1658. aastal ülendati Valentin von Meyer kindralmajoriks.
1659. aastal määrati ta Miitavi ülemkomandandiks.
31. detsembril 1659 andis Rootsi garnison pärast piiramist ja läbirääkimisi Miitavi kindluse üle Poola–Leedu vägedele, mida juhtis Leedu väepealik Aleksander Hilary Połubiński (1626–1679). Kapituleerumine toimus sõjalise surve all; garnison lahkus kokkulepitud tingimustel, mille kohaselt kindluse raskerelvastus ja varud jäid vastaspoole kätte. Kindluse loovutamine tekitas Rootsi militaarvõimudes tõsiseid kahtlusi garnisoni juhtkonna otsuste suhtes. Riigi sõjaseaduse järgi võis kindluse loovutamist enne kaitsevõimekuse ammendumist käsitleda ühe tõsiseima distsiplinaarsüüteona, mille eest võidi määrata isegi surmanuhtlus.
Sündmus leidis aset Rootsi-Poola sõja lõppfaasis ning vahetult enne Oliva rahu sõlmimist, mil Rootsi positsioonid Kuramaal ja Liivimaal olid nõrgenenud. Miitavi kindlus oli läinud Rootsi valdusse 1658. aastal, mil feldmarssal Robert Douglase juhitud väed vallutasid linna kavalusega ning võtsid Kuramaa ja Zemgale hertsogi Jacob Kettleri vangi. Pärast rahulepingu jõustumist 23. aprillil 1660, mille kohaselt pidi Miitavi kindlus antama kohe üle endisele valitsejale, venis Poola-Leedu garnisoni lahkumine oma positsioonidelt. Alles sama aasta suve lõpuks tagastati kindlus Kettlerile.
Miitavi kindluse loovutamise eest mõistis Rootsi sõjakohus kindralmajor Valentin von Meyeri ja veel mitu ohvitseri 1660. aastal surma, ent 1661 anti talle siiski armu; enne armuandmist pöördus Riia raekogu tema toetuseks Rootsi võimude poole. Seejärel tagastati kogu konfiskeeritud vara ning talle jäeti alles nii aadliseisus, varasemad õigused kui ka sõjaväeline auaste.
Kuigi Meyer mõisteti 1660 surma ning talle anti järgmisel aastal armu, ei katkenud tema tegevus linnaelus. Näiteks osales ta 29. novembril 1660 Riia Toomkirikus ristimistalitusel, olles vaderiks Wilhelm Wieberi tütrele Sophiale.
Rootsi Riigiarhiivis (rts Riksarkivet) on säilinud arvukalt Valentin von Meyeri kirju ning temaga seotud dokumente, mis kuuluvad erinevatesse arhiivifondidesse ja kajastavad kindralmajori tegevust Rootsi riigi sõjalises ja administratiivses teenistuses ning hilisemat elu Liivi- ja Eestimaa mõisnikuna.
Selle näiteks on kiri Rootsi diplomaadile Bartolomeus Wulfrath von Wolfsbergile († 1684) aastast 1649, kirjutatud Vördenis Vestfaalis. Samuti on talletatud Meyeri kirju mitmetele Rootsi riigi juhtivatele sõjalis-poliitilistele tegelastele, sealhulgas kroonprints Karl Gustavile (hilisemale kuningale Karl X Gustavile) ja kuninganna Kristiinale. Arhiivis leidub ka tema 1660. aasta kirju riiginõunikele Per Brahele ning Magnus Gabriel de la Gardiele, mis käsitlevad Miitavi sündmusi ja tema tegevust Kuramaal.
Valentin von Meyeri tegevust kajastavate säilikutega on võimalik tutvuda ka teiste Euroopa riikide arhiivides. Saksamaal Stralsundi linnaarhiivis on arhiveeritud mitu akti, mis puudutavad tema esimest abielu ja perekondlikke küsimusi. Läti Rahvusarhiivis on säilinud andmeid tema ja ta perekonna kohta, sealhulgas kolmanda abikaasa surmakirje Krimulda kiriku meetrikast, noorima tütre sünni- ja surmakirje ning teateid ristimistel osalemise kohta nii Riia Püha Peetri kirikus kui ka Riia Toomkirikus. Samuti leidub dokumente Eesti Rahvusarhiivis, mis käsitlevad talle kuulunud mõisate omandamist ning nende pärimisõiguse ja haldamisega seotud küsimusi.
Need arhiiviallikad annavad täiendavat teavet Meyeri tegevuse kohta nii Rootsi sõjaväelasena, komandandina Vestfaalis kui ka kohaliku eliidi liikmena Rootsi võimu all olnud Liivi- ja Eestimaal. Tema elukäik peegeldab ühtaegu Kolmekümneaastase sõja lahinguvälju, Rootsi suurvõimuperioodi sõjalist ja administratiivset teenistust ning Miitavi juhtumiga seotud poliitilist kriisi.
Valentin von Meyer pärines Riia kullasseppade suguvõsast. Tema isa Eberhard (Ewert) Meyer (u 1572 – 1643, Riia) oli Riia kullassepp, keda mainitakse meistrina juba 1600. aastal; aastatel 1616–1625 oli ta kullasseppade tsunfti vanem (sks Ältermann). Meyeri ema Anna Möller pärines samuti Riia kullasseppade perekonnast, kelle isa Valentin Möller oli tsunfti kaasistuja (sks Beisitzer). Valentini noorem vend Heinrich Meyer (1623–1694) jätkas perekonna ametitraditsioone ning tõusis hiljem, nagu ta isagi, Riia kullasseppade tsunfti vanemaks (1679−1688). Niisugune päritolu paigutas Meyerite perekonna Riia linna käsitööliste ja kaupmeeste jõukamasse kihti, kust pärines märkimisväärne osa Rootsi riigi teenistusse tõusnud harituid ja ambitsioonikaid baltisakslasi.
Valentin abiellus 9. juulil 1635 Justina (ka Justine) Eben von Brunneniga (1616–1637, Stralsund), kes kasvas Breslau kaupmehe ja raehärra Niklas von Eben und Brunneni (1571–1624) ja Dorothea Schäffer von Schaffenbergi (1581–1624) paljulapselises aadliperekonnas, kus oli kokku 13 last, kellest neli ei jõudnud täiskasvanuikka. Justina suri sünnitusel ning maeti Stralsundi Püha Jakobi kirikusse.
Teine abielu sõlmiti Cornelia von Knuseniga († 1645; allikates ka von Kuusen, ekslikult von Kruse), tõenäoliselt Saksamaal.
Kolmas abielu (u 1652) Anna Wolffensköldiga (suri Jērkule mõisas, maeti 21. novembril 1675 Krimulda luteri kirikusse), kes oli Riia müntmeisteri Heinrich Wolffi (u 1590–1659, aadeldatuna Wolffensköld) ja Apollonia Rigemanni (1597–1656, aadeldatuna Löwenstern) tütar ning Riia admiraliteedifaktori Peter Heltscheri († 1651, aadeldatuna Rosenbom) lesk.
Riia Toomkirikus paiknes põhjapoolse kooritrepi juures vana matmispaik, mille varaseim teadaolev seos ulatub keskaega, mil sinna sängitati kiriku kellamees Conrad [.....] (ladina k campanarius). 1659. aastal läks see koht pärimisõiguse alusel Valentin von Meyeri omandisse. 1705. aastal kinnitasid kadunud kindralmajori lapsed ja teised pärijad Stockholmist oma õigust sellele matmispaigale, mida tähistas kindrali nimelühend V. v. M. Samal ajal oli tal ka eraldi hauaõigus Riia Püha Peetri kirikus, mis oli Riia rae kingitus teenete eest linna kaitsmisel 1656. aasta piiramise ajal. Tema poeg major Gustav von Meyer maeti 21. jaanuaril 1729 Riia Püha Jakobi kirikusse, kus asus perekonnale pärandatud hauakoht (sks Erbgrab, tsoon nr 11).
Valentin von Meyer suri 9. märtsil 1674 (vkj) Jērkule mõisas ning maeti 23. veebruaril 1675 (vkj) Riia Püha Peetri kirikusse.
Tema portreemaal on eksponeeritud Rundāle lossis.