Tavaline vesikakand

 See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Vesikakand (perekond).
Harilik vesikakand

Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Lülijalgsed Arthropoda
Klass Vähid Crustacea
Selts Kakandilised Isopoda
Sugukond Vesikakandlased Asellidae
Perekond Vesikakand Asellus
Liik Vesikakand
Binaarne nimetus
Asellus aquaticus
Vesiämblik ja tavaline vesikakand Rahaaugu hoiualal.

Tavaline vesikakand ehk vesikakand (Asellus aquaticus) on kakandiliste seltsi kuuluv kõrgem mageveevähk.

Nomenklatuur, taksonoomia ja süstemaatika

Liiki kirjeldas Carl Linnaeus (Systema naturae, 10. trükk, kd 1, 1758). Tema antud nimi on Oniscus aquaticus. Oniscus 'kilp' on kakanditele antud perekonnanimi, aquaticus tähendab 'vee-'. Algne kirjeldus "Oniscus cauda rotundata, stilis bifurcis" 'ümara sabaga Oniscus, sabaots kaheharuline' on ebaselge ja võiks käia ükskõik millise vee-elulise kakandilise kohta. Arvestades levilat (eeldatakse, et Linné kirjeldus käis Rootsist pärit isendite kohta) ning Emil Racoviță 1919. aasta uut kirjeldust, hakati seda nime üldiselt kasutama just selle liigi tähistamiseks. Et mõlema uurija holotüüp on kadunud ning teised teadlased on kirjeldanud arvukalt vorme ja morfe, määrati 2009. aastal neotüüp ning liik kirjeldati uuesti.

Geoffroy (1762) paigutas ta uue perekonna Asellus 'eeslike' alla. Sellesse perekonda paigutas ta vees elavad kakandid.

Tüüpilise värvusega isenditel saab liiki määrata pea mustri järgi: pealt vaadates on pea hall kahe suure valge laiguga, mida eraldab lai tumedam pikitriip. Ebatüüpilise või väga heleda värvusega isendeid (sageli põhjavees) saab samuti Euroopas elavast perekonnast Proasellus eristada liigile iseloomuliku teise tagakehajala kuju, maksilluli sisemise laba ning emaste ümmarguste, teineteist katvate teise paari tagakehajalgade järgi.

Alamliigid on:

Pinnavetes elavad vormid kuuluvad üheselt selle liigi hulka. Karsti platoo koopavetest on kirjeldatud arvukalt koopaelulisi ja põhjaveelisi vorme (troglobionte ja stügobionte), mille morfoloogia on mõnevõrra erinev ning millel pigmentatsioon ja mõnel juhul ka silmad on taandarenenud. Nende hulka kuuluvad ka alamliigid Asellus aquaticus cavernicolus Racovitza, 1925 ja Asellus aquaticus cyclobranchialis Sket, 1965. una liigi maa-aluseid vorme on eri autorid käsitlenud erinevate süstemaatikapõhimõtete alusel ning morfoloogiliselt ja geneetiliselt eristatud üksused ei kattu omavahel, on liigi määratlus ja alamliikide arv praegu ebaselge. 2009. aastal kirjeldati varem tavalise vesikakandi alla arvatud troglobiont piirijõest Reka/Timavo jõest uue liigina Asellus kosswigi. Selle populatsioone on teada ka teistest piirkondadest, sealhulgas Kesk-Euroopast; nad elavad põhjavees või koopavees ja on tavaliselt pinnaveepopulatsioonidest morfoloogiliselt eristamatud.

Perekond vesikakand umbes 20 liigiga on levinud peamiselt Ida-Aasia mandriosas ja Jaapanis, sealhulgas arvukate põhjavees elavate liikidega. Tavaline vesikakand on selle perekonna ainus liik, kes elab pinnavetes Euroopas ja Palearktise lääneosas.

Levik

Vesikakand on levinud põhjapoolkeral põhiliselt parasvöötmes, eriti Euroopas, kus ta on tavaline. Ta esineb peaaegu igal pool Euroopas, kuid mitte Pürenee poolsaarel. Norras on nad levinud üle riigi, kuid eriti tavaline Østlandetis.

Anatoomia ja füsioloogia

Isased kasvavad 12–20 mm pikkuseks, emased 8–15 mm pikkuseks. Nagu teistelgi kakandilistel, on vesikakandi keha dorsoventraalselt (ülalt alla) lamenenud. Kehakuju on ovaalne, pikkuse ja laiuse suhe umbes 2,8 korda pikem kui laius. Keha jaotus segmentideks on selgelt näha ka pealtpoolt, sest tal puudub kilp, nagu teistelgi kakandilistel. Pealt vaadates on eristatavad kolm kehaosa (tagmat): peale (kefalonile) järgneb seitse eraldiseisvat rindmiku segmenti (pereon), millele järgneb tagakeha (pleoni) ja otslüli (telsoni) liitumisel ja kokkukasvamisel tekkinud pleotelson – ühtne ümardunud ristküliku kujuline plaat. Tagakeha esimene lüli on kitsas ja vaba, ülejäänud on kokku kasvanud. Keha on rohekashall või hallikaspruun kuni hall, hajusate heledamate laikudega. Pigment on mustjaspruun, varieeruva tihedusega. Tagakülje keskel on tume pikitriip. Rindmikulülidel on pikitriibu lähedal ebakorrapäraseid heledaid laike. Sabaplaat (pleotelson) on ligikaudu ühevärviline. Peas on vastavas kohas ainult üks hele laik. Jalad ja tundlad on pigmenteerunud. Pea on ligikaudu ristkülikukujuline. Pea laius on veidi rohkem kui kaks korda suurem kui pikkus. Peas on kaks väikest tumedat liitsilma, mis koosnevad kolmest või neljast ommatiidist. Peas on kaks paari tundlaid (nagu vähilaadsetele iseloomulik); neist esimene on umbes kolmandiku keha pikkune ja teine peaaegu sama pikk kui keha. Seljal on igal lülil kühmud. Pea, rindmiku ja tagakeha servadel on võrdlemisi pikad harjased.

Altpoolt vaadates on näha, et rindmiku esimese lüli jäsemete paar on kinnitunud pea külge maksillipeedina ega täida kulgemisfunktsiooni, vaid selle funktsioon on toidu haaramine. Seitse paari käimajalgu (rindmikujalgu ehk pereopoode) on pikad ja nende pikkus suureneb eest tahapoole. Esimene rindmikujalg on ehitatud "näpitsaks", mille liikuv lõpuosa ("sõrm", daktül) saab sulguda vastu liikumatut lüli (propood); sarnaselt on näpitsa liikuv osa daktülopodiit ja liikumatu osa protopodiit. Ülejäänud jalapaaride lõpus on tugev küünis (küünisekujuline daktül).

Sugusid saab eristada tagakeha jäsemete ehk tagakehajalgade kuju järgi. Isaste tagakehajalad on ainus tunnus, mis võimaldab liiki kindlalt määrata. Mõlemal sugupoolel on kolmanda tagakehajala eksopodiit suurenenud ja moodustab suure operkulumi, mis kaitseb lõpuseid. Selle ees on isasel kaks väikest tagakehajalga, emasel aga ainult üks paar (esimene paar on tal taandarenenud). Teisel tagakehajalal on eksopodiidi viimane lüli laialt ümardunud ja lühem kui endopodiit, mille sisemisel serval on selgelt väljendunud jätke. Tagakehajalgade kuju on võimalik eristada ainult tugeva luubi või stereomikroskoobi abil. Keha tagumises otsas ulatuvad kaugele tahapoole kaks kaheharulist jäset – sabajalad ehk uropoodid, mis ulatuvad peaaegu kolmandikuni keha pikkusest.

Hingamiseks on tal tagakehajalgades paiknevad lameljad lõpused.

Elupaik

Teda leidub jõgedes, ojades ja seisuvees, eriti seal, kus on palju kive, mille alla ta peitub, kuid teda ei esine väga happelises vees. Nad elutsevad seisuveekogude ja aeglase vooluga vooluveekogude kaldavööndi põhjas. Vesikakandid asustavad kõiki vooluveekogude tüüpe alates ojadest (ritraal) kuni suurte jõgedeni (potamaal). Nad ei ole voolukiiruse suhtes kuigi tundlikud, kuid vooluveekogudes eelistavad nad mikroelupaikadena vaikseid soppe või aeglase vooluga alasid. Vetes voolukiirusega üle 5 cm sekundis nad püsivalt ei ela.Nad eelistavad madalaid veekogusid, kus elavad veetaimede vahel, orgaanilisel detriidil või surnud puidul, harvemini ka mudasel või liivasel põhjal. Asustavad nii külmi kui ka sooje veekogusid (taluvad suurt temperatuurivahemikku), kuid väldivad ilmselgelt happelisi vesi. Nad võivad elada ka riimvees. Nad suudavad mõnda aega ellu jääda väga madala hapnikusisaldusega vees või isegi anaeroobsetes tingimustes. Kui nende elupaik kuivab, kaevuvad nad mudasse. Vesikakandid esinevad aastaringselt, isegi jäätunud veekogude põhjas.

Nad on arvukad taimedega kaetud aladel järvedes, veehoidlates ja jõgedes. Seisuvees on mõnikord üle 7000 isendi 1 m² põhja kohta.

Teda leidub muuhulgas joogiveetrassides ja -allikates.

Eluviis ja toitumine

Vesikakandid liiguvad roomates mööda veekogu põhja kuue paari käimisjalgade abil. Tugeva mehaanilise ärrituse korral võivad nad ka ujuda. Nad elavad põhjas või ronivad veetaimedele. Nad näivad aeglased, kuid ohu korral võivad olla väga väledad. Nad taluvat tugevat voolu ja suudavad vastuvoolu rännata. Vetes voolukiirusega üle 5 cm sekundis nad püsivalt ei ela, kuid see tuleneb eeskätt sellest, et sel juhul ei kogune piisavalt surnud taimeosi, mis oleksid neile toiduallikaks.

Nad on detritivoorid: nad toituvad detriidist (loomade ja taimede jäänustest), elusatest ja surnud veetaimedest ning veekogusse kukkunud kõdunevatest lehtedest. Nad kraabivad kividelt ja muudelt kõvadelt substraatidelt maha orgaanilist kattu (perifüütonit ehk biokilet), mis koosneb vetikatest ja bakteritest.

Areng ja paljunemine

Vesikakandid on lahksoolised.

Vesikakand võib sigida aasta läbi, kui temperatuur on piisavalt kõrge (vähemalt 12-kraadises vees). Suguküpsus võib sooja suve ajal saabuda mõne kuuga, kuid alaliselt külmades veekogudes (näiteks kõrgetel laiuskraadi ja mägedes) võib küpsemine võtta aega kaks aastat. Kliimasoojenemine soodustab tema arvukust, sest ta paljuneb tavapärase kahe korra aastas asemel kolm korda. Ta muneb 20–40 muna, millest kooruvad vastsed. Esimest korda paljuneb ta tavaliselt kevadel.

Eluiga varieerub 9 kuust Lõuna-Aafrikas 20 kuuni Põhja-Euroopas. Tüüpiline eluiga on üks aasta.

Emased kannavad mune keha all rindmikujalgade alusel paiknevates haudetaskutes (marsupium). Mune on kuni 100. Noored vesikakandid kooruvad 3–6 nädala pärast ja on juba täiskasvanutega sarnased.

Ökoloogia

Vesikakandid puhastavad veekogusid. Nagu teisedki makrozoobentose organismid, on nad toiduahelas suuremate kalade toiduks. Seejuures võivad vesikakandid kaladele edasi anda akantotsefaloosi, kui nad on kidakärssusside vaheperemehed.

Vesikakand talub suhteliselt hästi mitmesuguseid saasteaineid ning teda on kasutatud vee kvaliteedi näitajana. Tema saproobsusindeks 2,8, ta on tugevasti saastunud, III kvaliteediklassi vee iseloomulik indikaatororganism. Teda leidub siiski ka mägede puhta veega veekogudes.

Ohustatus

Mitut alamliiki peetakse ohustatuks, sealhulgas:

Tähtsus inimesele

Vesikakandid võivad asustada veevärgi, eriti seal, kus joogivee allikas on toitaineterikas pinnavesi. Nad toituvad torustikku kanduvast orgaanilisest ainest ja lagundavad biokilesid, mis võivad tekkida torude siseseintele. Tema väljaheited ja surnud isendid suurendavad looduslike ainete sisaldust joogivees. Seetõttu on vesikakandite suur arvukus suurenenud veereostuse indikaator. Vesikakandid ise ei kujuta endast terviseriski; eeskätt ei kanna nad torustikku kolibaktereid, kuigi nad võivad levitada patogeenseid mikroorganisme.

Vesikakandite arvukuse vähendamiseks joogiveetrasse loputatakse, sealhulgas tehakse jääpesu. Vastumeetmete võtmisel tuleb jälgida, et pärast vesikakandite väljauhtumist ei hakkaks biokiledes elavad bakterid, seened ja ainuraksed paljunema kiiremini kui enne. Peale vesikakandite endi satuvad joogivette ka nende väljaheited. Tõrjet tehakse torustike läbipesemise abil, kuigi tavaliselt ei õnnestu kõiki isendeid välja uhtuda, sest vooluhulga suurenemise korral nad varjuvad.

Saksamaal on vesikakandid probleemiks eelkõige Põhja-Saksamaa joogiveevõrkudes. Vesikakandlaste perekonna Proasellus liigid, eriti Proasellus cavaticus, keda Lõuna-Saksamaal üha sagedamini esineb, on märksa vähem probleemsed, sest nad on tüüpilised põhjaveeloomad, kelle sigimissagedus on palju väiksem ja kes ei suuda moodustada suuri populatsioone.

Akvaarium

Akvaristid üle maailma tunnevad üha suuremat huvi vesikakandi kui vähest hoolt nõudva akvaariumilooma ja akvaariumipuhastaja vastu. Kuigi teda müüakse sageli kalade elussöödana, on mõned kasvatajad Ameerika Ühendriikides ja Saksamaal hakanud vesikakandeid aretama, et müüa neid lemmikloomadena, tavaliselt veebiplatvormidel, nagu eBay.

Viited

  1. 1 2 Verovnik, Prevorčnik, Jugovic 2009.
  2. ↑ Prevorčnik, Jugovic, Sket 2009.
  3. ↑ Dmitry A. Sidorov, Simona Prevorčnik. A review of the genus Asellus E.L. Geoffroy, 1762 Crustacea: Isopoda: Asellidae) from the Asian part of Russia, with description of plesiomorphic A. turanaicus sp.n. – Arthropoda Selecta, 2016, 25(2): 157–169.
  4. ↑ Rudi Verovnik, Simona Prevorčnik, Jure Jugovic. Description of a neotype for Asellus aquaticus Linne, 1758 (Crustacea: Isopoda: Asellidae), with description of a new subterranean Asellus species from Europe. – Zoologischer Anzeiger, 2009, 248: 101–118. Resümee ja sissejuhatus.
  5. ↑ Brian A. Whitton. Rivers, Lakes and Marshes, Hodder & Stoughton: London 1982, lk 131, ISBN, 0-340-23155-6}}
  6. 1 2 Mommertz 1993.
  7. 1 2 3 Schmidt-Kloiber A. & Hering D. (toim). www.freshwaterecology.info - the taxa and autecology database for freshwater organisms, version 7.0.
  8. ↑ Frédéric Hervant, J. Mathieu, D. Garin, A. Freminet. Behavioral, ventilatory and metabolic responses of the hypogean Niphargus virei (Crustacea: Amphipoda) and the epigean Asellus aquaticus (Crustacea: Isopoda) to severe hypoxia and subsequent recovery. – Physiological Zoology, 1996, 69 (6), lk 1277–1300.
  9. ↑ Hans-Eckhard Gruner. Krebstiere oder Crustacea: V. Isopoda. – Maria Dahl, Fritz Peus. Die Tierwelt Deutsehlands und der angrenzenden Meeresteile nach ihren Merkmalen und nach ihrer Lebensweise Jena: VEB Gustav Fischer Verlag 1965. kd 51, lk 149.
  10. 1 2 3 4 "Peidetud saladus. Eestlaste joogiveetorudes elavad vesikakandid". Eesti Ekspress. Vaadatud 14. jaanuaril 2026.
  11. ↑ Karen Anna Økland. Life history and growth of Asellus aquaticus (L.) in relation to environment in a eutrophic lake in Norway. – Hydrobiologia, 1978, kd 59, nr 3, lk 243–259. Resümee.
  12. ↑ P. Sterry. Complete British Wildlife, Collins 1997, lk 212, ISBN 0-583-33638-8.
  13. ↑ Maltby 1991.
  14. ↑ B. Sket. Asellus aquaticus ssp. carniolicus, iucnredlist.org, 1996.
  15. 1 2 B. Sket. Asellus aquaticus ssp. cavernicolus, iucnredlist.org, 1996.
  16. ↑ Asellus aquaticus ssp. cyclobranchialis, iucnredlist.org, 1996.
  17. ↑ Sarah C. B. Christensen, Erik Arvin, Erling Nissen, Hans-Jørgen Albrechtsen. Asellus aquaticus as a Potential Carrier of Escherichia coli and Other Coliform Bacteria into Drinking Water Distribution Systems. – International Journal of Environmental Research and Public Health, 2013, 10(3): 845–855. [https://www.mdpi.com/1660-4601/10/3/845 Täistekst.]
  18. ↑ Ute Michels, Jessica Polak, Michael Scheideler, Günter Gunkel. Repräsentative Beprobung von Trinkwasserverteilungssystemen. – U. Michels, G. Gunkel, M. Scheideler, K. Ripl (toim). Invertebraten im Trinkwasser – Probenahme, Analytik und Bewertung, Universitätsverlag der Technischen Universität Berlin 2013, ISBN 978-3-7983-2575-3.
  19. ↑ Hans Jürgen Hahn, Norbert Klein. Tiere in der Trinkwasserverteilung, altes Thema – neue Sichtweise. – Der Hygieneinspektor 8 (2013), Sonderheft Trinkwasserhygiene: 20-24.
  20. ↑ List of online distributors of freshwater isopods worldwide, shrimpkeep.com.

Kirjandus

Välislingid