Viapori pommitamine

Viapori pommitamine, tuntud ka kui Viapori lahing, oli 9.–11. augustil (28–30. juulil vkj) 1855 ühelt poolt Vene valduses oleva Viapori kindluse rannikukindlustuste ja Vene sõjalaevade ning teiselt poolt Briti–Prantsuse ühendlaevastiku vahel Krimmi sõja ajal Läänemerel. Liitlaste ühendlaevastik pommitas Viapori kindlust kaitsjate suurtükkide laskekaugusest väljastpoolt. Pärast pea kahte ööpäeva (46 tundi) kestnud pommitamist lõpetati tulistamine ja ründajad taandusid pärast paari päeva reidil olekut. Dessandi maandamist ei olnudki liitlastel kavas.

Eellugu

18. sajandi keskel Rootsi valitsusajal Soome hertsogkonnas ehitatud Viapori kindlus (alates 1918. aastast Suomenlinna) oli 19. sajandi keskel oluline kindlus, mis aitas tagada Vene keisririigi pealinna Peterburi kaitset. Viapori kindlus ei kuulunud kunagi Soome suurvürstiriiki, vaid oli otse Vene keskvõimu halduse all. Kui Soome suurvürstiriigi pealinn toodi 1812. aastal Turust üle Helsingisse, kasvas Viapori sõjaline tähtsus veelgi. Krimmi sõjaks olid kindluse suurtükid aga võrreldes liitlaste suurtükkidega juba vananenud.

Pärast 1854. aasta mereväe sõdimishooaja lahinguid Läänemerel venelased juba ootasid 1855. aastal rünnakut Viaporile. Vene ja Briti–Prantsuse vägede vahel 1855. aasta varasuvel rannikul toimunud väikesed kokkupõrked süvendasid seda ootust, samal ajal kui suurem osa Vene laevastikust oli blokeeritud Peterburi lähedal asuvas Kroonlinna sõjasadamas ja osa oli blokeeritud ka Tallinna sõjasadamas.

Pommitamine

77 laevast koosnev Briti ja Prantsuse ühendlaevastik võttis 25. juulil (vkj)/ 6. augustil 1855 lahingurivvi enam kui 3 km kaugusel rannikust, kaitsjate vananenud suurtükiväe laskekaugusest eemal. 28. juulil (vkj)/ 9. augustil algas pommitamine. See kestis 46 tundi, mille jooksul tulistati 18 500 lasku. Kogu selle aja oli ründaja kaitsjate relvade laskekaugusest väljas. Britid ja prantslased pommitasid ainult Viapori kindlust ja vältisid otse Helsingi linna tulistamist. Pommitamine lõppes 30. juuli (vkj)/ 11. augusti varahommikul, sest liitlased olid praktiliselt ammendanud oma laskemoonavarud.

Kuigi pommitamine kahjustas kindluse maapealseid ehitisi, sealhulgas mitut püssirohuladu, jäi suurem osa kaitsjatest vigastusteta ja nende relvastus terveks. Seega tekkis olukord, kus ründajate tuli ei suutnud kaitsjat alistada ja laskemoon lõppes ning kaitsjate tuli ei jõudnud ründajani.

Kui pommitamine oli lõppenud, jäid liitlaste laevad reidile, mis tekitas venelastes hirmu dessandi maabumise ees. Briti ja Prantsuse laevadel polnud aga merejalaväge ning ei Viaporis ega ka Helsingis võetud ette ühtegi maabumiskatset. Lõpuks liitlased taandusid avamerele.

Poolte kaotused

Vene sõjalaevad kaotasid 11 meest surnutena ja 89 meest haavatutena. Viapori kindlus kaotas 42 meest surnutena ja 110 meest haavatutena. Haavadesse suri hiljem veel 9 meest. Kokku olid venelaste kaotused 62 langenut.

Britid kaotasid 33 meest (tõenäoliselt laskeõnnetustes), prantslastel väidetavalt kaotusi polnud.

Vene sõjaväelastele püstitati 1860. aastal mälestusmärk (kujur Peter Clodt von Jürgensburg) Helsingi linnas Santahaminas, mis on säilinud tänapäevani. Mälestusmärgil on kirjas, et see on pühendatud 63 hukkunud Vene sõjaväelasele.

Viited

Kirjandus

• Hanno Ojalo, Mati Õun. "Suomenlinna kindluse tulistamine". // "Krimmi sõda Läänemerel 1854–1856". Raamatus: "Aur ja püssirohi. Võitlused Läänemerel 19. sajandil". Toimetanud Tiiu Viirand. Kunst. Tallinn 2011. Lk 113–117

Välislingid

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Viapori pommitamine