Vikerforell
| Vikerforell | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Kiiruimsed Actinopterygil |
| Selts |
Lõhelised Salmoniformes |
| Sugukond |
Lõhelased Salmonidae |
| Perekond |
Idalõhe Oncorhynchus |
| Liik |
Vikerforell |
| Binaarne nimetus | |
|
Oncorhynchus mykiss (Walbaum, 1792) | |
| Sünonüümid | |
|
Sünonüümid:
| |
Vikerforell ehk vikerhõrnas (Oncorhynchus mykiss) on lõheliste seltsi idalõhede perekonda kuuluv kala.
Vikerforelli taksonoomiline käsitlus on aja jooksul muutunud. Veel 1971. aastal ilmunud ja 1979. aastal eesti keelde tõlgitud teose "Loomade elu" neljandas köites eristati tänapäevase vikerforelli asemel nelja liiki: kamtšatka lõhe (Salmo penshinensis), mükiss (Salmo mykiss), teraspea-lõhe (Salmo gairdneri) ja vikerforell (Salmo irideus). Samas märgiti juba tollal, et kamtšatka lõhed on väga lähedased või isegi identsed Ameerikas elavate sama perekonna kaladega.
Vikerforell on pärit Vaikse ookeani põhjaosast. Ta koeb Aasia ja Põhja-Ameerika jõgedes, mis suubuvad Vaiksesse ookeani.
Vikerforell ei ole Eestis pärismaine liik. Ta jõudis Eestisse alles 1897. aastal ning on tänapäeval Eesti arvukaim kunstlikult kasvatatav liik. Teda on püütud asustada ka looduslikesse veekogudesse, kuid on jäänud püsima vaid Pärnu jõe ülemjooksule.
Eestis kasvab vikerforell keskmiselt kolme kuni kuue detsimeetri pikkuseks, aga suurimad isendid võivad ulatuda kuni üheksa detsimeetri pikkuseni. Keskmine kaal on kolm kuni neli kilogrammi, Eesti rekord on 5,6 kilogrammi.
Vikerforell koeb jaanuari lõpust juuni alguseni. Emaskala koeb 700–7400 marjatera, mille läbimõõt on 3,6–5,7 millimeetrit. Mari vajub veekogu põhja ja areneb temperatuuril 1,5–14 kraadi, kusjuures soodsaim temperatuur on kuus kuni kaheksa kraadi. Vastsed kooruvad poolteist kuni kaks kuud pärast viljastumist ning võivad soodsates tingimustes kasvada kiiremini kui paljud teised lõhelased. Vikerforell saab suguküpseks kahe kuni nelja aasta vanuselt ja elab kuni kümneaastaseks.
Vastsed kooruvad rebukotiga ning toituvad esialgu selle sisust. Kui rebukott on ammendunud, tõusevad nad veepinnale, et otsida toitu ja õhku ujupõie esmakordseks täitmiseks.
Looduslikes veekogudes konkureerib vikerforell sageli jõeforelliga, kuid jääb talle enamasti alla. Vikerforell suudab jõeforelliga edukamalt võistelda sirgetes ja kanaliseeritud jõelõikudes, sest erinevalt jõeforellist ei sõltu ta nii palju kaldaurgaste ja teiste varjepaikade olemasolust.
Alamliigid
Kamtšatka lõhet ja mükissi ei käsitleta tänapäeval vikerforellist eraldi liikidena, vaid need kuuluvad vikerforelli alamliiki Oncorhynchus mykiss mykiss. Varem eristati neid selle järgi, et kamtšatka lõhe elab meres ja siirdub kudema jõgedesse, samal ajal kui mükiss veedab kogu elu magevees. Tänapäeval ei peeta seda erinevust piisavaks isegi eraldi alamliikide määratlemiseks, sest lõhelased on väga plastilised kalad.
Mükissi tundsid juba Kamtšatka loomastiku esmakirjeldajad S. P. Krašeninnikov ja G. W. Steller, kes eristasid teda teistest idalõhedest. Nende tähelepanekute põhjal kirjeldas liiki teaduslikult P. Pallas. Hiljem ei õnnestunud ihtüoloogidel kuni 1930. aastani mükissi kohata ning tema olemasolus hakati kahtlema. Seejärel kinnitati siiski liigi olemasolu.
Kamtšatka lõhe põhivärvus on hõbedane. Lõpusekaaned on roosakad, külgedel kulgeb roosakas vööt ning küljejoonest kõrgemal on tumedaid tähne. Kudemisajal muutuvad vöödid erepunaseks. Kamtšatka lõhe siirdub jõgedesse septembrist novembrini, talvitub seal, koeb kevadel ning laskub mais või juunis tagasi merre. Tema eluviisi meres on vähe uuritud. Kala võib kasvada kuni 96 sentimeetri pikkuseks.
Mükissi kehal ja uimedel on palju X-kujulisi ja ümaraid tumedaid tähne. Kõhuuimed on erepunased ning punakas pikivööt keha külgedel säilib ka väljaspool kudemisaega. Mükiss võib kasvada kuni 90 sentimeetri pikkuseks.
Teraspea-lõhe (Oncorhynchus mykiss gairdneri) on vikerforelli Põhja-Ameerikas elav ja merre laskuv alamliik. Noorkalad siirduvad Vaiksesse ookeani esimesel või teisel eluaastal ning veedavad seal mitu aastat. Selle aja jooksul võivad nad rännata pikki vahemaid ning toituda koorikloomadest, kalmaaridest ja väikekaladest. Kolmanda kuni viienda eluaasta vahel naasevad nad Põhja-Ameerika lääneranniku jõgedesse kudema. Koetakse tavaliselt talve lõpus või kevadel. Ka teraspea-lõhel esineb paikseid vorme. Nende suur mitmekesisus on viinud selleni, et osa neist on varem kirjeldatud eraldi liikide või alamliikidena.
Teraspea-lõhe võib kasvada kuni 115 sentimeetri pikkuseks. Tema küljed on hõbedased, selg metallsinine ning küljejoonest kõrgemal on tumedad tähnid. Kudemisajal tekib isastel kaladel külgedele punane vööt.
Minevikus vikerforelliks nimetatud kala peetakse tänapäeval teraspea-lõhe paikseks vormiks.
Kasvatamine
Vikerforell on külmaveelise tiigikalakasvatuse tähtsaim liik, sest ta kasvab kiiresti ja tema liha on maitsev. Liha süüakse peamiselt soolatuna.
Euroopasse toodi vikerforell USA läänerannikult 19. sajandi lõpus.
Vikerforelli kasvatatakse sumpades nii mere- kui ka magevees. Tema kasvatamiseks sobib kõige paremini temperatuur 12–16 kraadi. Ta ei talu kuumemat vett kui 22 kraadi. Hapnikuvaegust talub ta üksnes lühikest aega ja ta on tundlik vee happesuse suhtes.
Vikerforell sööb kirpvähilisi, väikeseid limuseid ja putukavastseid, röövtoidulised isendid söövad ka väiksemaid kalu. Kasvandustes antakse neile spetsiaalset kalasööta, kuid noorte kalade söötmisel on tähtis roll põrnal.
Titicacas, mis asub 3812 meetri kõrgusel merepinnast ja on Lõuna-Ameerika suurim järv, puudusid töönduskalad peaaegu täielikult kuni 1939. aastani. Siis asustati järve mitu liiki lõhelasi, kes hakkasid seal erakordselt hästi kasvama. Vikerforell saavutas koguni 122-sentimeetrise pikkuse ja 22,7-kilogrammise kaalu.
Peamised vikerforellitootjad maailmas on Tšiili, Norra, Türgi, Iraan ja USA. Euroopa Liidus kuuluvad suurimate tootjate hulka Itaalia, Prantsusmaa, Taani, Hispaania ja Saksamaa. 2007. aasta seisuga tootis Euroopa Liit 204 745 tonni vikerforelli, mis moodustas 31% maailma kogutoodangust ja maksis 539 miljonit eurot.
Vikerforelli looduslikku paljunemist raskendab see, et kalad ei koe sügisel. Marja puuduse vältimiseks hoiavad vesiviljelusettevõtted suurt hulka sugukalu. Varem tuli Euroopa kalakasvandustel marja ka sisse vedada. Emaskalu kasutatakse paljundamiseks tavaliselt alles kolme- või nelja-aastaselt.
Kõige sagedamini kasutatakse kuivviljastamise meetodit. Mari ja niisk eraldatakse käsitsi pressides ning mitme isaskala niisk segatakse marjaga. Sel viisil viljastatud marja saab transportida 20 minuti kuni 48 tunni jooksul pärast viljastamist.
Vikerforelli vastseid kasvatatakse ümmargustes klaaskiust või betoonist paakides. Selline kuju tagab ühtlase veevoolu ja kalade ühtlase jaotuse. Vastseid toidetakse väga peene söödaga, mis sisaldab valke, vitamiine ja õlisid. Graanulsööta antakse seni, kuni kalad on kasvanud kaheksa kuni kümne sentimeetri pikkuseks ja kaaluvad umbes 50 grammi. Seejärel viiakse noorkalad kasvuüksustesse, näiteks järvede ujuvpuuridesse või jõgede ääres asuvatesse basseinidesse.
Viited
- ↑ Hammerson, G. A. & Bogutskaya, N. (2020). Oncorhynchus mykiss. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2024.
- 1 2 3 4 5 6 7 8 9 bio.edu.ee Vikerforell Vaadatud 13. jaanuaril 2013
- 1 2 3 4 5 6 7 8 9 "Loomade elu", 4. kd., lk. 130–131, joon. 75, tahvel 6.6
- 1 2 3 4 5 6 7 8 bio.edu.ee Vikerforell Vaadatud 13. jaanuaril 2013
- 1 2 3 4 5 6 Põllumajandusministeerium. Vesiviljelus Vaadatud 13. jaanuaril 2013
Välislingid
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Vikerforell |
- Vikerforell andmebaasis eElurikkus
