Villem Reiman

 See artikkel räägib eesti vaimulikust; Eesti ajaloolase kohta vaata artiklit Vilhelm Reiman
Villem Reiman

Villem Reiman (ka Willem Kreimann; 9. märts (vana kalendri järgi 25. veebruar) 1861 Tipu küla, Suure-Kõpu vald, Viljandimaa – 25. mai (12. mai) 1917 Kolga-Jaanis) oli eesti vaimulik (kirikuõpetaja) ja eesti rahvusliku liikumise üks olulisemaid juhte 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses.

Elulugu

Villem Reiman sündis Pauna ehk Paunhada renditaluniku religioosses perekonnas ning õppis Viljandi Poeglaste Elementaarkoolis ja seejärel Viljandi kreiskoolis aastatel 1872–1877. 1878–1882 omandas ta haridust Pärnu gümnaasiumis ning seejärel astus Tartu Ülikooli usuteaduskonda.

1883. aastal oli Reiman üks Eesti Üliõpilaste Seltsi asutajaliikmeid, ta osales ka seltsi sinimustvalge lipu sissepühitsemisel 1884. aasta 4. juunil Otepää kirikus. 1886. aastal sai temast EÜS-i esimees.

1887. aastal lõpetas Reiman Tartu Ülikooli usuteaduste kandidaadina, 1888–1889 oli adjunktpastor Peterburis, Peterburi Läti Jeesuse kirikus ning asus 1889. aastal tööle Kolga-Jaani vaimulikuna, esialgu pastori asetäitjana 1889–1890, siis Valga-Luke koguduse asetäitja-õpetajana 1890 ja alates 1890. aasta lõpust Viljandi kreisi Kolga-Jaani kihelkonna Kolga-Jaani Johannese koguduse pastorina. Tema ametissenimetamise vastu olid kohalikud Kolga-Jaani kihelkonna mõisnikud ja patroraadiõigusega Võisiku mõisnik Leo von Zur Mühlen, sest Reiman oli varem juba korduvalt näidanud oma kompromissitut rahvuslikkust ning vastuseisu nii venestamisele kui ka baltisaksa ülemvõimule Baltikumis. Samas oli ta kirikuõpetajale kohaselt igasuguse vägivalla vastane ja uskus, et eestlaste positsiooni parandamine peab toimuma rahumeelsel teel. Oma põhimõtetele jäi ta truuks kuni elu lõpuni.

1890. aastate alguses oli eesti rahvuslik liikumine madalseisus, sest endisaegsed juhid olid kas surnud või avalikust elust tagasi tõmbunud ning venestusaeg oli oma haripunktil. Ka eesti ajakirjandus oli rahvusliku joone hoidmisest peaaegu loobunud. Reiman koos oma aatekaaslastega (Oskar Kallas, Heinrich (Henrik) Koppel) suutis seda 1896. aastal muuta, kui nad ostsid Karl August Hermannilt ajalehe Postimees ning kutsusid selle peatoimetajaks Jaan Tõnissoni. Seda loetakse "Tartu renessansi" alguseks.

1890. aastatel oli Reimanil ka pidevalt probleeme Venemaa keisririigi riigivõimuga. Ta anti mitu korda kohtu alla ning viibis 1891–1893 korduvalt koduarestis. Sellele vaatamata jätkas ta rahvusideede aktiivset levitamist.

Alates 1900. aastast oli Reiman Eesti Karskusseltside Kesktoimkonna juht.

Reimanil oli oluline roll ka harrastusajaloolasena, sest ta kirjutas esimese vähegi teaduslikuma ülevaate Eesti ajaloost. Samas on osutatud, et Reiman populariseeris ka mitmeid siiani kestnud ajaloomüüte (näiteks "vana hea Rootsi aja" kuvand). Samuti tegeles ta perekonnaloo uurimisega, viies sellegi (koos Martin Lipuga) teaduslikule tasemele, ning kirjutas mitme ärkamisaegse tegelase eluloo.

1905. aastal oli Reiman üks Eesti Rahvameelse Eduerakonna asutajatest.

1907–1914 oli Reiman Eesti Kirjanduse Seltsi ja 1908–1913 Viljandi Eesti Haridusseltsi esimees. 1914. aastal pidi ta aga tervise järsu halvenemise tõttu avalikust elust kõrvale tõmbuma.

Aastal 1917, veidi enne oma surma, esitas Reiman Eesti autonoomia idee.

Isiklikku

Villem Reiman oli abielus Paula Reimaniga (sünd. Norman, 26.04.1869–4.07.1945). Paaril oli kuus last: Helmi (1892–1920), Ilmari (1897–1984), Linda (1898–1942), Aino (1899–1986), Hella (1902–1968) ja Mai (s. 1907).

Mälestuse jäädvustamine

1922–1932 tegutses Villem Reimani mälestamise komitee, mille eestvõttel rajati 1931. aastal Tartusse Toomemäele Villem Reimani monument.

29. mail 1988 avati Villem Reimani monument Kolga-Jaani kiriku juures.

Tallinnas on Villem Reimani tänav.

2002 asutati Kolga-Jaani pastoraadis Villem Reimani Kolleegium, mille eesmärk on muu hulgas hoida ja levitada Reimani vaimset pärandit.

Teoseid

Kirjandus

Välislingid

  1. ↑ Vello Paatsi, "Kuidas Villem Reimanist sai Kolga-Jaani kirikuõpetaja" – Akadeemia 2007, nr 5, lk 969