Nime kujunemise lugu
Nime Wailly päritolu pole kindlalt teada. 19. sajandil uuriti Prantsusmaa kohanimesid intensiivselt. Wailly ei pääsenud uurimisest. Siin on mõned hüpoteesid:
- Monsieur Harbaville: Wailly tuleb ladinakeelsest sõnast vallis, (prantsuse keeles: vallon, inglise keeles: little valley).
- R. Rodière pidas seda hüpoteesi küla geograafilist asukohta arvestades tõenäoliseks.
Walliacum on Galliacum, mis on põhjustatud W muutumisest G-ks. Gallus -> Gaullois, Wailly on Picardie ja seega ka Prantsusmaa piiriküla.
- L. Ricouart: Wailliacum on väike koolmekoht.
- Ajakirja Cueilloir de l'Hôtel-Dieu de Montreuil (15. sajandi käsikiri) artiklis "Wailly" on veider joonistus koerast, kes haugub "Wail, wail!".
Nime Wailly muutuv kirjapilt:
- 11.-12. sajand – Uali, Codex traditionum Sancti georgii Hisdiniensis.
- 1239 – Walliacum – Saint-Josse sur Meri valla osa.
- 1240 – Walli – nagu ülal.
- 1251 – Velleia – kohalik kaart.
- 1311 – Wailli – Maintenay lään.
- 1475 – Wailly – Cueilloir de l'Hôtel-Dieu de Montreuil.
- 1495 – Vuailly – Terrier de la commanderie de Loison.
- 15. sajand – Wally rahvaloendus, Carte de l'Artois de J. S. Montensi.
- 1656 – Ouailly.
- 1709 – Wailli – N. de Feri kaart: Les environs de Boulogne, d'Etaple, de Montreuil, de Montulin, de Rue, et d'Hêdin.
- 1750. aasta paiku – Vuailly, katoliku registris.
- 18. sajandi lõpp – Wailly, Cassini kaartidel
- 1901 – Waillyst sai Wailly-Beaucamp (Beaucamp, külgnev asundus)
Ajalugu
Keskaeg
Waillyt ei ole mainitud enne 1143. aastat. Keegi Wailly isand Wermon kirjutas 1144. aastal kaardi allosas alla tunnistajana. See oli küla esmamainimine nimega Wailly Montreuili lähedal.
18. sajand
8. mai 1783 : Adrien du Busi surm, kes müüs Cossette'i mõisahoone.
19. ja 20. sajand
Prantsuse revolutsiooni ajal jäi küla vägivallast puutumata, hoolimata sellest, et ühel Montreuili väljakul oli tapalava. Cossette'i perekond ei lahkunud lossist, kuid köster Waro pidas revolutsioonilisi jutlusi. Uute departemangude loomisega ei kuulunud Wailly enam Wabani kantonisse, vaid kolis Montreuili kantonisse. 19. sajandi jooksul ei toimunud Waillys ühtegi suure tähtsusega sündmust. 1871. aastal nägi Wailly mõne Preisi sõduri külastust. Viis aastat hiljem raputas linna tromb ja 1881. aastal saabus kuumaõhupall. Aastatel 1891–1955 läbis linna Berck – Aire-sur-la-Lysi raudteeliin. See rong, nimega Le Tortillard, ch'tacot või Ch'tiot' rong, peatus Waillys kaks korda päevas. Raudteest pole tänapäeval midagi järele jäänud, välja arvatud jaamahoone (praegu eramaja) ja jalakäijate jalgtee, mis ühendab Lombardi jalgteed teega N1. Kuna tekkisid eksikombel Wailly-les-Arrasi saadetud postiprobleemid, otsustati linn 1901. aastal ümber ristida. Sellest ajast peale on Beaucampi asundus oma nime kandnud Wailly kõrval ja nii sündis Wailly-Beaucamp.
Tütarlastekool ehitati 1908. aastal tee N1 äärde. Suure sõja ajal maksis linn oma 27 elaniku eluga. Nagu peaaegu kõikjal mujal Prantsusmaal, püstitati ka 1921. aastal kiriku veranda poole sõjamälestusmärk.
Imed ja legendid
- Autor Roger Rodière, ajaloolane ja küla elanik, 19. sajandi lõpus.
Ebausk ütleb, et Puit-Bérault' metsades viisid nõiad läbi oma saatanlikke riitusi kuni revolutsioonini, mis tundub mõnevõrra liialdatud. Nad hoidsid Waillys tohutuid altarikujulisi liivakiviplokke, mida kutsuti nõidade kaljudeks ja millel väidetavalt lõikasid Naudoid nende ohvrite kõri läbi. Need kivid asuvad erinevates kohtades: viis Wailly sissepääsul Aironi suunas; tohutu üks metsade alguses ja kolm või neli Boidini veinipoe vastas, kirikuga ristmikul. Tänaseks on need kivid kõik kadunud.
- Albéric de Calonne räägib meile St. Adrieni imest Waillys Montreuili kantonis.
"Märter püha Adrien, kelle säilmeid säilitati Haynaut's Grammonti linnas, oli Waillys erilise kummardamise objekt. Bollandistid räägivad järgmist: "3. oktoobril 1516 korjas Montreuili lähedal Waillys elanud Jacques du Bois' naine Joan Le Fèvre oma aias köögivilju, kui tema ema, kes oli viimased kolm aastat surnud olnud, ilmus tema ette ja ütles: "Joan, mu tüdruk, ole kindel, ma olen sinu ema. Kas mäletad, et ühe sinu haiguse ajal lubasime koos palverännaku Grammonti teha? Noh, kuna sa ei täitnud seda kohustust, kannatan ma nüüd puhastustules julmalt!" Nägemus kadus ja Joan ei rääkinud sellest kellelegi. Kaheksa päeva hiljem tegi ta köögis tuld, kui ootamatult ilmus jälle ema ja võttis temalt mõistuse: "Õppige seda, et te ei puhka enne, kui lähete austama püha Adrieni säilmeid Grammontis!" Õnnetu naine, oma mõistusest ilma jäänud, rääkis selgel hetkel juhtunust oma mehele. Jacques du Bois ei kõhelnud hetkegi ja viis ta koos suure hulga linnarahvaga Grammonti. Kohe pärast seda, kui ta oli kuulsusrikka märtri säilmeid suudelnud, avas Joan silmad ja hüüdis: "Kiitus ja õnnistus Jumalale ja pühale Adrienile, ma olen terveks saanud!" Järgmisel päeval, 18. oktoobril, püha Leu päeval, jutustas ta sündmusest Wailly kihelkonnakirikus kolmekümne tunnistaja juuresolekul. (Acta sanctorum, 8. september)" Püha Adrieni kummardamine on tänapäeval kadunud."
Wailly-Beaucampi üldvaade
