Ajukelmeks ehk ajukestaks (ladina ains meninx; mitm meninges) nimetatakse paljude kesknärvisüsteemiga selgroogsete aju ümbritsevaid sidekoelisi kestasid, mille vahele jäävad aju-seljaaju vedelikuga (ajuvedelikuga) täidetud pilujad ruumid.
Ajukestade täpne piiritlus pole tänapäeval selge, kuna eristatakse peaaju kestasid ja seljaaju kestasid. Peaaju kestad lähevad kuklaluu suurmulgu piirkonnas üle seljaaju kestadeks.
Roomajatel koosneb ajukelme endomeninx 'ist (koosnedes pehmekestast ja ämblikuvõrkkestast) ja ectomeninx 'ist, mis ümbritsevad pea- ja seljaaju.
Koduloomadel koosnevad peaaju kestad :
Seljaaju ümbritseb kolm ajukesta: seljaaju-kõvakest (dura mater spinalis), seljaaju-ämblikuvõrkkest (arachnoidea spinalis) ja seljaaju-pehmekest (pia mater spinalis).
Ajukelme esmakirjeldus arvatakse leiduvat Edwin Smithi (1862) omandatud papüüruserullidel, mis on dateeritud aastaga 1534 e.m.a, kuid pärinevad tõenäoliselt tunduvalt varasemast ajast.
Vanakreeka filosoof Aristoteles kirjeldas oma töödes loomade kesknärvisüsteemi struktuure, tema arvates katsid aju kaks membraani.
Termini võttis kasutusele vanakreeka anatoom Erasistratus.
Ajukelmepõletik on meningiit. Ajukelmekasvaja on suuraju- või seljaajukelmest lähtuv kasvaja ehk meningeoom.