Akulturatsioon

Akulturatsioon (inglise keeles acculturation) on kultuurimuutuse protsess, mis tekib eri kultuuritaustaga inimeste ja rühmade kokkupuutel. Muutuda võivad tavad, keel, väärtushinnangud, käitumisviisid, identiteet ja ühiskondlikud institutsioonid. Mõlemad osalised võivad muutuda, kuid muutuste suund ja ulatus ei pruugi olla võrdsed. Akulturatsioon võib kaasneda näiteks rände, eri rahvastikurühmade pikaajalise kooselu või kolonialismiga.

Akulturatsioon ei tähenda tingimata oma kultuurist loobumist: omaks võidakse võtta üksikuid kombeid, ühendada eri traditsioone või säilitada senised eripärad. Protsessi uuritakse kultuuriantropoloogias, sotsiaalpsühholoogias, sotsioloogias ja rändeuuringutes.

Mõiste kujunemine

Akulturatsiooni hakati teadusliku mõistena kasutama 19. sajandi lõpul kultuuriantropoloogias. Esialgu uuriti peamiselt kultuurielementide omaksvõttu ja levikut. 1930. aastatel pöördus tähelepanu üha enam käimasolevate kultuurikontaktide vahetule uurimisele, sealhulgas põlisrahvaste ja Euroopa päritolu elanikkonna suhetele Põhja-Ameerikas ja Aafrikas.

1936. aastal avaldasid Robert Redfield, Ralph Linton ja Melville J. Herskovits akulturatsiooni uurimise memorandumi. Nad määratlesid akulturatsiooni kui eri kultuuridega rühmade pideval ja vahetul kokkupuutel tekkiva muutuse ühe või mõlema rühma kultuurimustrites. Nad eristasid seda kultuurielementide levikust, mis ei eelda vahetut kokkupuudet, ning assimilatsioonist, mis võib olla akulturatsiooni üks tulemus. Käsitleti ka jõuvahekordi ja vastupanu kultuurimuutusele.

Praktikas kasutati akulturatsiooni mõistet sageli kitsamalt, domineeriva kultuuri omaksvõtu tähenduses. Lääne ühiskondadele keskendunud varaseid uuringuid on hiljem kritiseeritud etnotsentrilisuse pärast. Kuuba antropoloog Fernando Ortiz pakkus 1940. aastal välja mõiste transkulturatsioon (hispaania keeles transculturación), rõhutades kultuuride vastastikust mõju ja uute kultuurivormide kujunemist. Alates 20. sajandi teisest poolest laienes uurimine rühmadelt üksikisikutele: kultuuridevahelises psühholoogias hakati käsitlema sisserändajate, pagulaste ja vähemusrühmade identiteeti ning kohanemist. Mõjukaks kujunes John W. Berry akulturatsioonistrateegiate mudel.

Akulturatsiooni tasandid ja avaldumine

Rühma- ja üksikisikutasand

Rühmatasandil võivad muutuda tavad, normid, keelekasutus, usuelu ja ühiskondlikud institutsioonid; üksikisikul suhtlusviisid, kultuuriline enesemääratlus ja oskus eri keskkondades toime tulla. Sama rühma liikmed ei pruugi muutuda ühtmoodi. Näiteks võib inimene tööl kasutada uut keelt ja järgida teistsuguseid suhtlusnorme, kuid kodus säilitada päritolukultuuri tavad. Eri eluvaldkondades ei tarvitse muutused toimuda samas tempos.

Keele omandamine ei tähenda tingimata päritolukeele hülgamist. Keele-eelistused võivad sõltuda olukorrast ja vestluspartnerist ega pruugi kokku langeda etnilise või rahvusliku enesemääratlusega. Kultuuriline identiteet võib hõlmata korraga etnilist, riiklikku, piirkondlikku ja usulist kuuluvust. Seetõttu eristatakse uuringutes identiteeti kultuurilistest tavadest ja väärtushinnangutest.

Kultuurikontakti viisid ja kestus

Akulturatsioon ei piirdu sisserändega: see võib toimuda ka naaberkogukondade kooselus, segaabieludes ja haridusasutustes. Klassikaline määratlus eeldas pidevat ja vahetut kokkupuudet, kuid hiljem on uuritud ka kaudse kontakti mõju. Gail M. Ferguson ja Marc H. Bornstein kirjeldasid 2012. aastal Jamaica noorukite meedia vahendusel toimuvat kokkupuudet Ameerika Ühendriikide kultuuriga kui kaugelt vahendatud akulturatsiooni (inglise keeles remote acculturation).

Muutused võivad ilmneda ühe või mitme põlvkonna jooksul. Näiteks võivad sisserändajate laste keelekasutus ja kultuuriline kuuluvus erineda nende vanemate omast.

Kultuurikontakti tingimused ja võimusuhted

Kultuurikontakt võib olla vabatahtlik või pealesunnitud. Teise riiki õppima või tööle asunud inimese olukord erineb sõjapõgeniku või sunniviisiliselt ümberasustatud rühma omast. Võimusuhted mõjutavad muu hulgas seda, millist keelt kasutatakse koolis ja ametiasutustes ning kas vähemusrühm saab oma kultuuri avalikult säilitada.

Kuigi akulturatsioon võib muuta mõlema osalise kultuuri, on uurimistöö sageli keskendunud vähemusrühmade kohanemisele. Uuemates käsitlustes arvestatakse ka enamusrühma muutusi. Kohanemisvõimalused sõltuvad muu hulgas õiguslikust seisundist, haridusest, tööturust, diskrimineerimisest ja rühmadevahelistest suhetest, mistõttu ei saa neid seletada üksnes inimese eelistustega.

Akulturatsioonistrateegiad

Berry nelja strateegia mudel

Berry mudeli neli akulturatsioonistrateegiat.

Üks tuntumaid akulturatsiooni käsitlevaid mudeleid on John W. Berry nelja strateegia mudel. Selles eristatakse kahte küsimust: kui tähtis on inimesele päritolukultuuri ja identiteedi säilitamine ning kui tähtsad on suhted teiste kultuurirühmadega ja osalemine laiemas ühiskonnas. Mõõtmete ühendamisel saadakse neli teoreetilist strateegiat.

StrateegiaPäritolukultuuri säilitamineSuhted teiste rühmadegaPõhisisu
Integratsioon Oluline Olulised Säilitatakse seos päritolukultuuriga ja osaletakse samal ajal laiema ühiskonna elus.
Assimilatsioon Ei ole esmatähtis Olulised Eelistatakse omandada ümbritseva ühiskonna kultuur ning senine kultuuriline eripära taandub.
Eraldumine ehk separatsioon Oluline Ei ole esmatähtsad Eelistatakse säilitada päritolukultuuri ning piirata suhteid teiste kultuurirühmadega.
Marginaliseerumine Ei ole esmatähtis Ei ole esmatähtsad Side nii päritolukultuuri kui ka laiema ühiskonna kultuuriga on nõrk.

Nimetused tähistavad mudelis kultuurilisi suundumusi, mitte kindlaid arenguetappe. Marginaliseerumine ei ole tingimata teadlik valik, vaid võib olla seotud tõrjutuse või diskrimineerimisega. Ka integratsioon mudeli tähenduses ei võrdu automaatselt riikliku lõimumispoliitika ega ühiskondliku võrdsusega.

Eraldumist tuleb eristada segregatsioonist: Berry käsitluses kirjeldab eraldumine rühma enda eelistust, segregatsioon aga olukorda, kus lahusolekut nõuab domineeriv ühiskonnarühm. Samuti erineb vabatahtlik assimilatsioon pealesunnitud kultuurilisest kohanemisest. Integratsioon eeldab võimalust osaleda ühiskonnaelus ja säilitada kultuurilist eripära.

Mudeli rakendamise piirangud

Nelja strateegiat on kasutatud sisserände ja etniliste suhete uuringutes, kuid tegelikkuses ei pruugi need moodustada nelja selgelt eristatavat inimrühma. Sama inimese käitumine võib erineda sõltuvalt sellest, kas uuritakse keelt, usku, sõprussuhteid või rahvuslikku identiteeti, ning hoiakud võivad aja jooksul muutuda. Küsimustiku tulemustest järeldatud strateegiat ei saa seetõttu käsitada inimese kogu elu kirjeldusena.

Teised teoreetilised käsitlused

Richard Bourhisi ja kaasautorite interaktiivne akulturatsioonimudel arvestab nii vähemusrühma eelistusi kui ka enamusrühma hoiakuid ja riigi lõimumispoliitikat. Rühmadevahelised suhted sõltuvad muu hulgas sellest, kas pooled soosivad kultuurilise eripära säilitamist ja suhtlust või eelistavad erinevaid kohanemisviise.

Seth J. Schwartz ja kaasautorid rõhutasid, et päritolukultuuriga seotust ja teise kultuuri omaksvõttu tuleb käsitleda eraldi mõõtmetena. Lisaks tasub eristada kultuurilisi praktikaid, väärtusi ja identiteeti, sest need ei pruugi ühtmoodi muutuda. Sellised käsitlused täiendavad Berry nelja strateegia jaotust.

Kohanemine ja akulturatsioonistress

Akulturatsiooniga kaasnev kohanemine hõlmab nii inimese psühholoogilist heaolu kui ka tema toimetulekut uues kultuurikeskkonnas. Colleen Ward eristas psühholoogilist ja sotsiokultuurilist kohanemist, mis ei pruugi kulgeda samas tempos. Esimene puudutab heaolu ja emotsionaalset seisundit, teine uues kultuurikeskkonnas toime tulemiseks vajalikke oskusi. Näiteks võib inimene õppida kiiresti uue keele ja tulla tööl hästi toime, kuid tunda end samal ajal üksildasena.

Akulturatsioonistress on kultuurikontakti ja kohanemisnõuetega seotud psühholoogiline pinge, mida võivad soodustada keelebarjäär, diskrimineerimine, lahusolek lähedastest või majanduslik ebakindlus. See ei ole akulturatsiooni vältimatu tagajärg: selle ulatus sõltub ka tugivõrgustikest, võimalustest ja ühiskonna suhtumisest.

Kultuurišokk tähistab eeskätt võõrasse kultuurikeskkonda sattumisel kogetavat segadust või ärevust, kui senised harjumuspärased suhtlusnormid ei toimi. Akulturatsioonistress on laiem mõiste, mis hõlmab ka pikaajalisi kohanemispingeid. Mõisted osaliselt kattuvad, kuid kumbki ei eelda kõigile inimestele omaseid kindlaid kohanemisetappe.

Kohanemisel võidakse omandada uusi suhtlemisoskusi ja luua sidemeid eri kogukondadega. Mitme kultuurilise kuuluvuse ühendamine võib olla oluline ressurss, ent mõne inimese jaoks sobivad kuuluvused kokku, teised võivad tajuda nende vahel vastuolu.

Teooriate kriitika ja uurimisprobleemid

Akulturatsiooniuuringute üks keskseid vaidlusi puudutab integratsioonihüpoteesi: oletust, et päritolukultuuri säilitamine koos laiemas ühiskonnas osalemisega on keskmiselt seotud parema kohanemisega. Paljudes uuringutes on leitud integratsiooni ja heaolu vahel positiivne seos, kuid see ei tõenda iseenesest põhjuslikku mõju: heaolu või soodsad ühiskondlikud tingimused võivad omakorda hõlbustada osalemist eri kultuurikeskkondades.

Kinga Bierwiaczoneki ja Jonas R. Kunsti 2021. aasta metaanalüüsis osutus seos akulturatsioonistrateegiate ja kohanemise vahel varem eeldatust nõrgemaks ning pikisuunalised uuringud pakkusid põhjuslikkuse kohta vähe tõendeid. Dmitry Grigoryev ja kaasautorid leidsid aga 2023. aastal kolme rahvusvahelise andmestiku põhjal integratsiooni ja kohanemise vahel positiivse seose, eriti eluga rahulolu ja enesehinnangu puhul. Uurijad vaidlevad eeskätt mõju suuruse, mõõtmise ja põhjuslike järelduste üle.

Akulturatsiooni mõõdetakse uuringutes keeleoskuse, identiteedi, suhtlusvõrgustike ja kultuuriliste eelistuste kaudu. Eri mõõtmete koondamine üheks näitajaks võib varjata erinevusi; uuemad käsitlused rõhutavad mõistete täpsustamist ning muutuste jälgimist ajas.

Seosed teiste mõistetega

Akulturatsiooni tuleb eristada enkulturatsioonist, mille käigus omandatakse kasvades oma kultuuri tavad, normid ja väärtused, ning laiemast sotsialiseerumisest. Akulturatsioon ei eelda assimilatsiooni, sest teise kultuuriga kokkupuutel võib säilida ka päritolukultuur. Integratsioon tähistab Berry mudelis üht akulturatsioonistrateegiat, kuid ühiskonna- ja poliitikakäsitlustes kasutatakse seda mõistet laiemalt.

Kultuurilevik ehk kultuuridifusioon tähendab kultuurielementide levimist ka ilma kestva vahetu kontaktita. Kultuuriline põimumine ja sünkretism tähistavad eri traditsioonide elementide ühendamist uuteks vormideks. Keelevahetus võib olla akulturatsiooni üks ilming, kuid mitte selle vältimatu tagajärg.

Akulturatsioon Eestis

Eestis on akulturatsiooni uuritud muu hulgas venekeelse elanikkonna lõimumise ja setode kultuurilise identiteedi näitel. Jüri Kruusvall, Raivo Vetik ja John W. Berry eristasid 2005. aasta lõimumismonitooringu põhjal Eesti venekeelse elanikkonna seas neli kohanemissuundumust. Need sarnanesid osaliselt Berry mudeli strateegiatega, kuid ei kattunud nendega täielikult. Uurijate hinnangul piirasid tollased ühiskondlikud olud integratsioonivõimalusi ka nende puhul, kes soovisid Eesti ühiskonnaelus rohkem osaleda.

Gerli Nimmerfeldti, Jennie Schulze ja Marti Taru uuringus seostus parem eesti keele oskus sagedasemate eestlastest sõprussuhete ja tugevama Eestisse kuulumise tundega, kuid lõimumise mõõtmed ei liikunud alati koos. Aune Valk ja Taive Särg uurisid setode kultuurilist identiteeti ning tõid esile võimaluse säilitada mitu kultuurilist kuuluvust kõrvuti. Need uurimistulemused iseloomustavad uuringute tegemise aega.

Viited

  1. 1 2 Redfield, Linton ja Herskovits 1936, lk 149.
  2. 1 2 3 4 Sam ja Berry 2010, kokkuvõte.
  3. ↑ Berry 1997, lk 6–8.
  4. ↑ Schwartz jt 2010, kokkuvõte.
  5. 1 2 Spicer 1968, veebiversioon.
  6. ↑ Redfield, Linton ja Herskovits 1936, lk 150.
  7. ↑ Redfield, Linton ja Herskovits 1936, lk 149–151.
  8. ↑ Bernasconi 2024, lk 162–164.
  9. ↑ Berry 1997, lk 7–8.
  10. 1 2 Sam 2024, kokkuvõte.
  11. 1 2 Schwartz jt 2010, lk 237–240.
  12. 1 2 3 4 5 6 Ward ja Szabó 2023, kokkuvõte.
  13. 1 2 Schwartz jt 2010, lk 241–244.
  14. 1 2 Ferguson ja Bornstein 2012, kokkuvõte.
  15. 1 2 Berry 1997, lk 12, 23–24.
  16. ↑ Berry 1997, lk 8–11.
  17. 1 2 Bourhis jt 1997, lk 369–373.
  18. ↑ Kunst 2026, lk 381–382.
  19. 1 2 Berry 1997, lk 9–11.
  20. 1 2 Schwartz jt 2010, lk 239–241.
  21. ↑ Berry 1997, lk 10–11.
  22. ↑ Bourhis jt 1997, lk 380–381.
  23. ↑ Kreienkamp jt 2024, lk 81–83.
  24. ↑ Bourhis jt 1997, lk 369, 378–383.
  25. ↑ Ward 1997, kokkuvõte.
  26. ↑ Berry 1997, lk 13–14, 20–21.
  27. 1 2 Berry 1997, lk 13, 18–19.
  28. ↑ Oberg 1960, lk 179, tsiteeritud Furnhami 2019 kaudu.
  29. ↑ Furnham 2019, lk 1832–1834.
  30. ↑ Schwartz jt 2010, lk 243–246.
  31. ↑ Berry 1997, lk 24–25.
  32. ↑ Bierwiaczonek ja Kunst 2021, lk 1476–1478.
  33. ↑ Bierwiaczonek ja Kunst 2021, lk 1476–1478, 1489–1491.
  34. ↑ Grigoryev jt 2023, PDF-i lk 1, 10–11.
  35. ↑ Kreienkamp jt 2024, lk 81–83, 93–97.
  36. ↑ Schwartz jt 2010, lk 239–240.
  37. ↑ Berry 1997, lk 7, 10–12.
  38. ↑ Bourhis jt 1997, lk 369–370.
  39. ↑ Redfield, Linton ja Herskovits 1936, lk 149–150.
  40. ↑ Kruusvall, Vetik ja Berry 2009, lk 3, 15–16.
  41. ↑ Nimmerfeldt, Schulze ja Taru 2011, lk 76, 85–88.
  42. ↑ Valk ja Särg 2015, kokkuvõte.

Kirjandus