Aleksander Igonin (22. oktoober 1939 Leningrad – 3. november 2013 Tallinn) oli Eesti kunstnik
Ta elas 1945. aastast Tallinnas ja elu teisel poolel Kohtla-Järvel.
Ta lõpetas 1957. aastal Tallinna 19. Keskkooli. Aastatel 1957–1958 teenis Nõukogude armees Severomorskis. Aastatel 1961–1967 õppis ta Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis ühel kursusel Jüri Arraku ja Peeter Mudistiga; tema juhendaja oli Johannes Võerahansu.
Pärast instituudi lõpetamist 1967. aastal läks ta vabal tahtel tööle Kohtla-Järve Internaatkooli joonistusõpetajaks. 1970. aastal töötas ta Kohtla-Järve Laste Kunstikoolis. Aastatel 1985–1995 oli ta Kohtla-Järve linna peakunstnik. Alates 1997. aastast töötas ta Jõhvi ja Kohtla-Järve kunstikoolis.
2009. aastal diagnoositi kunstnikul glaukoom ning tehti neli operatsiooni. Elu lõpus ei näinud ta enam nii hästi, kuid suutis siiski joonistada.
Põhiliselt maalis ta loodust, portreid, lilli, natüürmorte ning akte õlis ja pastellis.
Tema teosed on olnud näitustel Venemaal, Lätis, Leedus, Soomes, Saksamaal ning paljudes Eesti linnades.
Tema isa oli kunstnik Ivan Igonin.