Ana Gomes

Ana Gomes
Ana Gomes
Ana Gomes (2014)
Euroopa Parlamendi liige
Ametiaeg
20. juuli 2004 – 1. juuli 2019
Portugali suursaadik Indoneesias
Ametiaeg
12. juuli 2000 – 14. aprill 2003
Eelnev Guilherme de Sousa Girão (k.t., asjur)
Järgnev José Manuel Santos Braga
Isikuandmed
Sünninimi Ana Maria Rosa Martins Gomes
Sünniaeg 9. veebruar 1954 (72-aastane)
Lissabon
Erakond Sotsialistlik Partei
Alma mater Lissaboni Ülikool
Autogramm

Ana Maria Rosa Martins Gomes (paremini tuntud kui Ana Gomes; sündinud 9. veebruaril 1954 Lissabonis) on Portugali endine diplomaat ja Sotsialistliku Partei (PS) poliitik.

Ta pälvis laialdast tunnustust oma rolli eest Ida-Timori, endise Portugali koloonia iseseisvusläbirääkimistel ning Portugali ja Indoneesia vaheliste diplomaatiliste suhete taastamisel. Hiljem peatas ta oma diplomaadikarjääri, et siseneda parteipoliitikasse, ning oli aastatel 2004–2019 Euroopa Parlamendi liige, kus ta oli avalik korruptsiooni ja inimõiguste eest võitleja.

10. septembril 2020 teatas ta ametlikult oma kandidatuurist 2021. aasta Portugali presidendivalimistel, ilma Sotsialistliku Partei ametliku toetuseta. Ta saavutas teise koha 13% häältega, mis on parim tulemus, mille naine on Portugali presidendivalimistel kunagi saavutanud.

Ta sündis aastal 1954 Lissabonis. Tema isa Jorge Pedro Martins Gomes oli kaubamereväe ohvitser ja ema Maria Alice Rosa Gomes koduperenaine. Mõlemad olid poliitiliselt meelestatud ja olid autoritaarse režiimi vastu. Teismeeas saatis ta oma isa opositsiooniliikumise Demokraatliku Ühtsuse Valimiskomisjoni (CEUD, Comissão Eleitoral de Unidade Democrática) ja Portugali Demokraatliku Liikumise/Demokraatlike Valimiskomisjonide (MDP/CDE, Movimento Democraticaisess/Demokraatliku Ühtsusõess/Cuguuticosõess) kogunemistele. opositsioonikandidaatide ulatusliku ahistamise ja valijatega manipuleerimise taustal 1969. aasta pettuslikel parlamendivalimistel edutult. Vanemad andsid talle ja ta õele vabaharidusliku hariduse, algul Parede internaatkoolis Colégio da Baforeiras ja seejärel São João do Estorili lütseumis ning hiljem veel Maria Amália Vaz de Carvalho lütseumis Lissabonis, kus temast sai Associative Movement of the Associative Movement of the Lisbon School, deMAvi EstudivoSL, deMAvi Estudivo. do Ensino Secundário de Lisboa), mida juhtis sel ajal Nuno Crato. Tema arvates "poliitiline tegu" taotles Gomes ametlikult kooli usuõpetuse tundidest vabastamist.

Ta asus õppima Lissaboni Ülikooli õigusteaduskonnas 1972. aastal, perioodi, mida iseloomustas režiimi kasvav akadeemiline repressiivsus pärast 1962. aasta akadeemilise kriisi ajal toimunud üliõpilaste opositsiooniliikumist, mida hiljem taaselustasid 1968. aasta rahvusvahelised revolutsioonilised liikumised. Tähelepanuväärselt mõrvasid poliitilise politsei agendid 1972. aastal õigusteaduse tudengikaaslase Ribeiro dos Santose ning järgmise aasta alguses paigutas haridusminister Veiga Simão teaduskonda "järelevalveametnikud" (vigilantes; neid tavaliselt nimetatakse ka "gorilladeks"), et tugevdada üliõpilaste üle politseikontrolli. Ana Gomes hakkas peagi aktiivselt osalema üliõpilaste poliitilises aktivismis režiimi vastu, osaledes põrandaalustes Koloniaalvastastes Võitluskomiteedes (CLAC; Comités de Luta Anti-Colonial), mis olid sidemed Proletariaadi Partei Reorganiseeritud Liikumisega (MRPP; Movimento Reorganizativo do Partido do Proletariado), mis oli salajane kommunistlik partei. Initsiatsioonina värvati ta maalima suuri seinamaalinguid koloniaalsõja vastu.

1974. aastal diktaatorliku režiimi kukutanud Nelgirevolutsiooni ajaks oli Ana Gomes õigusteaduskonnast „õõnestava tegevuse” eest kõrvaldatud; Ta oli koos kaasõpilastega 1973. aasta detsembris lühidalt agitaatorina arreteeritud ja järgmisel kuul peatati ametist. Umbes sel ajal töötas ta esmalt osalise tööajaga ettekandjana tolleaegse populaarse näitlejanna Maria José Curado Ribeiro restoranis Caldeiro (ta töötas seal koos Rita Ribeiro ja Guida Mariaga) ning seejärel Portugali külmutatud toiduainete ettevõtte (Companhia Portuguesa de Congelação) ekspordiosakonna tõlgina. Ta viibis revolutsioonipäeva, 25. aprilli 1974. aasta pärastlõunal Largo do Carmos, kui Salgueiro Maia juhitud relvajõudude liikumine ja rahvahulk tsiviiltoetajaid piirasid sisse Rahvusliku Vabariikliku Kaardiväe peakorteri, kus peaminister Marcelo Caetano oli varjupaika otsinud, nõudes temalt võimu loovutamist. Hiljem läks ta Caxiase kindlusse, et olla tunnistajaks poliitvangide vabastamisele. Ta valmistus abielluma oma õigusteaduse üliõpilase ja poliitilise aktivisti António Monteiro Cardosoga just revolutsiooni toimumise ajal, kuid abielu tuli edasi lükata järgmisesse kuusse.

Ta valiti 1974. aasta novembris MRPP toetatud valimisnimekirjas teaduskonna üliõpilasesindusse (koos Durão Barroso ja Garcia Pereiraga) ning teaduskonna juhatusse. Pärast tütre sündi 1975. aasta augustis katkestas ta õigusteaduskonna õpingud ja lahkus töölt ning keskendus tööle tõlgina MRPP keskkomitee pressiosakonnas.

1975. aasta "kuuma suve" poliitiliste pingete ajal, mil riik oli kodusõja äärel, mis kulmineerus 25. novembri kommunistliku riigipöördekatsega, toetas Ana Gomes demokraatlike jõudude poolel, toetades kindral Ramalho Eanesit ja Sotsialistlikku Parteid Portugali Kommunistliku Partei vastu. Varsti pärast seda, 1976. aasta jaanuaris, pettununa partei uskmatuses Portugali üleminekusse demokraatiale, loobus ta MRPP-st ja aktiivsest poliitikast. Ta naasis tööle impordi-/ekspordiettevõttes sekretärina ning jätkas pärast tööaega õigusteaduse õpinguid, lõpetades need lõpuks 1979. aastal. Ta töötas õigusteaduskonnas õppejõu assistendina ja õppis juristiks Manuel Figueira, rahvusvahelise avaliku õiguse ja mereõiguse spetsialisti käe all, kui sõbrad João Ramos Pinto ja José de Freitas Ferraz esitasid talle väljakutse kandideerida diplomaatilisele teenistusele. Ta saavutas välisministeeriumisse pääsemiseks korraldatud konkurssidel kõigi kandidaatide seast parima tulemuse.

Karjäär diplomaatilises teenistuses

1980. aastal sai temast karjääridiplomaat ja ta töötas välisministeeriumi osakonnas, mis tegeles Portugali Euroopa Majandusühendusega liitumise läbirääkimistega.

1980. aasta presidendivalimiste ajal kutsuti ta juristina president Eanese tagasivalimise toetamise riiklikusse komisjoni (CNARPE; Comissão Nacional de Apoio à Reeleição do Presidente Eanes). 1982. aastal valiti ta José Filipe Moraes Cabrali asemele president António Ramalho Eanesi diplomaatiliseks nõunikuks ning oli selles ametis kuni presidendi ametiaja lõpuni 1986. aastal. Lisaks tegutses ta presidendi isikliku tõlgina välisriikide kõrgete külalistega kohtumisel. Toimikute hulgas, millega ta sel ajal kokku puutus, oli Ida-Timori (endine Portugali koloniaalvaldus, mis hüljati pärast nelgirevolutsiooni ja hiljem Indoneesia poolt vallutati) dekoloniseerimise lõpetamata küsimus, millega ta töötas koos presidendi Ida-Timori erinõuniku, endise peaministri Maria de Lourdes Pintasilgoga.

Seejärel teenis ta Portugali esindustes ÜRO juures New Yorgis ning saatkondades Genfis, Tokyos ja Londonis.

Pärast Indoneesia presidendi Suharto kukutamist 1998. aastal osales ta Ida-Timori-teemalistel diplomaatilistel kõnelustel Jaime Gama juhitud Portugali ja Ali Alatase juhitud Indoneesia võimude vahel. Kui otsustati, et Portugal loob Jakartasse huvide osakonna (kusjuures Holland tegutseb kaitsva võimuna), valiti ta selle juhiks. Aastal 2000, kui kahepoolsed suhted Indoneesiaga taastati, sai Ana Gomesist esimene Portugali suursaadik Jakartas, mängides olulist rolli nii Ida-Timori iseseisvumisele viinud protsessis kui ka Portugali ja Indoneesia vaheliste diplomaatiliste suhete taastamisel. Suursaadik Fernando de Oliveira Nevesi sõnul, nagu on kirjeldatud tema teoses "O Negociador" (2019), näitas Gomes üles "ebatavalist professionaalsust" ja tal oli läbirääkimistel "erakordne roll" ning temast sai Ali Alatase sõber, kes hakkas teda imetlema.

Poliitiline karjäär