Autožiiro

ELA 07S lennul
Montgomerie Merlini üheistmeline autožiiro tagaosas asuva propelleriga

Autožiiro (kreeka keeles α’υτός + γύρος, 'ise pöörlev') ehk gürokopter (vananenud nimetus tiiviklennuk) on õhusõiduk, mille tõstejõu tekitab õhuvoolu toimel rõhttasandis vabalt pöörlev tiivik, aga veojõu tekitab nagu lennukilgi mootori abil käitatav propeller .

Autožiiro tõstejõu tekitab lendamisel vastuvoolava õhu toimel iseeneslikult pöörlev (autoroteeruv) mitme püsisammuga labast koosnev rootor. Mootorit on rootori ringiajamiseks vaja üksnes algkäivitusel, edasi pöörleb rootor juba kõrvalise abita. Rootor tõstab autožiirot üles, aga edasiliikumiseks ehk tõmbe saavutamiseks on siiski vaja mootori pidevat tööd. Tõmbe tekitab propeller või reaktiivjuga. Tavaliselt asub sisepõlemismootor koos propelleriga autožiiro tagaosas.

Autožiiro leiutas Hispaania insener Juan de la Cierva y Codorníu, kelle ehitatud tiiviklennuki esmalend toimus 9. jaanuaril 1923 Cuatro Vientose lennuväljal Madridis. Tema eesmärk oli luua sõiduk, millega saaks ohutult lennata väikese kiirusega. Tema leiutas ka termini "autožiiro" ja registreeris selle kaubamärgina. Autožiiro lennupõhimõte oli siiski tuntud juba varem.

Autožiirod pole kunagi olnud nii levinud kui helikopterid, sest nende kiirus ja tõstejõud on väiksemad, end neid kasutatakse tänapäevani, sest nad on odavamad ja nende kasutamine on samuti odavam.

Kuigi autožiirod pole helikopterid, on helikopterid võimelised mingil määral lendama tiiviku isepöörlemisrežiimis, kui tiivikut käitav mootor töö lõpetab. Piloot saab niiviisi valida maanumiseks pisut tasasema koha, aga mõnikord isegi kõrgust võtta.

Vaata ka

Viited

  1. ↑ "LENNUNDUSTERMINOLOOGIA KOMISJONI KOOSOLEK, PROTOKOLL, Tallinn, 19. detsember 2012 (docx)". Originaali arhiivikoopia seisuga 24.05.2015. Vaadatud 24.05.2015.
  2. ↑ "MKM Terminid". Originaali arhiivikoopia seisuga 25. mai 2015. Vaadatud 24. mail 2015.
  3. ↑ Tehnikaleksikon, lk. 516

Kirjandus

Välislingid