Baptism

 See artikkel räägib teatud protestantlikust liikumisest; Lenny Kravitzi albumi kohta vaata artiklit Baptism (Kravitz).

Baptism (ka baptistlus) on protestantlik kristlik usuliikumine, mille järgijaid nimetatakse baptistideks. Nimetus tuleneb kreekakeelsest sõnast baptízō („kastma; sukeldama; pesema“). Baptistlikus traditsioonis rõhutatakse üldiselt usku tunnistavate inimeste ristimist ning seetõttu ei praktiseerita baptistikogudustes imikute ega väikelaste ristimist. Ristimise viisiks on tavaliselt üleni vette kastmine, kuid praktika võib koguduseti erineda.

Levinuima seisukoha järgi tekkis baptism 17. sajandi alguses inglise separatistide seas, kes olid puritaanliku liikumise radikaalseim osa. Esimene baptistikogudus moodustati 1608. aasta lõpus või 1609. aasta alguses Amsterdamis ja esimene kogudus Inglismaal 1612. aastal. Hiljem levis baptism Põhja-Ameerikas, kus Lõunabaptistide Konvent (Southern Baptist Convention) kujunes 20. sajandi teisel poolel Ameerika Ühendriikide suurimaks protestantlikuks kirikuühenduseks. Paljud kalvinistlikud baptistikogudused kasutavad oma tegevuse alusena 1677. aastal koostatud ja 1689. aastal vastu võetud Londoni baptistlikku usutunnistust. Teise seisukoha järgi on baptismi vaimseks eelkäijaks 16. sajandi anabaptistlikud ehk taasristijate liikumised, mis olid üks reformatsiooni harusid. 19. ja 20. sajandi USA baptistide seas levis teooria, mille kohaselt on baptistikogudused püsinud katkematu järjepidevusena alates Ristija Johannese ja apostlite ajast. Selle teooria pooldajad keeldusid end protestantideks nimetamast, tuues välja, et baptistid pole kunagi olnud osa roomakatoliku kirikust (nagu viimasest välja hargnenud protestantlikud denominatsioonid olid). Tänapäeva uurijad, sealhulgas baptistlikud ajaloolased, peavad katkematu järjepidevuse teooriat tõendamatuks.

Ainsa usuõpetusliku autoriteedina tunnistavad baptistid Piiblit (sola scriptura), millest püütakse lahus hoida puhtinimlikku päritolu usulist pärimust. Fundamentalistlikud baptistlikud rühmitused usuvad piibli eksimatust ja sõnasõnalist tõelevastavust. Baptistid ei tunnista preesterlikku vahendust uskliku ja Jumala vahel. Rõhutatakse kõigi usklike preesterlust. Vaimulikest talitustest tunnistatakse usklike ristimist ja püha õhtusöömaaega. Transsubstantsiatsiooni eitatakse. Paljud baptistid rõhutavad armulaua sümboolset ja mälestuslikku iseloomu, kuid 1689. aasta usutunnistus õpetab reformeeritud traditsiooni kohaselt, et Kristuse ihu ja veri on armulauas usklike usule vaimselt ligi. Rõhutatakse usu- ja südametunnistuse vabadust ning pääsemist ainuüksi usu, mitte heade tegude läbi. Toetatakse riigi ja kiriku lahusust. Jumalateenistuse keskne osa on jutlus, tihti kasutatakse muusikat, näiteks koorilaulu või ansamblimuusikat.

Kuna baptistlikud kogudused on autonoomsed, võib nende usuline praktika mõneti erineda. Samuti leidub konservatiivseid (traditsiooniline muusika, ranged nõuded riietuse suhtes jms) ja liberaalseid baptistide kogudusi. Sageli moodustatakse liite omasuguste kogudustega, tugevalt erinevate kogudustega suheldakse harva. Baptistidel puudub üksmeel ka paljudes teoloogilistes küsimustes. Näiteks osa baptiste usub, et Kristus lunastas pattudest terve inimkonna, teised aga, et ainult valitute patud.

1905. aastal toimus Londonis esimene baptistide maailmakongress, millega sai alguse Baptistide Maailmaliit. Maailmaliidu liikmesliitudesse kuulub umbes 35 miljonit ristitud liiget ja nende kogudustes käib üle 100 miljoni inimese. Euroopas on suurimad baptistikogukonnad Inglismaal ja Ukrainas.

Ajalugu

Baptistlikud kogudused organiseerusid eraldi liikumisena 17. sajandi alguses inglise separatistide ja teiste radikaalsete puritaanide seas, kes eraldusid Anglikaani kirikust ning püüdsid taastada koguduse sellisena, nagu see nende arusaamist mööda Uues Testamendis oli. Nende vaidluste keskmesse tõusis küsimus, kas ristimine kuulub ka imikutele, kes ei suuda veel ise usku tunnistada, või üksnes neile, kes oma usku ise tunnistavad. Enamik uurijaid paigutab baptistide alguse inglise puritaanlusse ja separatismi. 16. sajandi Mandri-Euroopa anabaptiste peetakse siiski tänapäeva baptistide, mennoniitide ja kveekerite vaimseks eelkäijaks. Anabaptiste iseloomustas usus ristimine: ristiti üksnes neid, kes tunnistasid oma usku avalikult, sealhulgas neid, kes olid juba imiku või lapsena ristitud. Lisaks nõudsid nad, et koguduse liikmeks saadaks vabatahtlikult ning et kirik ja riik oleksid lahus. Need põhimõtted ilmusid hiljem uuesti kõigis vabakirikutes, mis ei tahtnud riigiga seotud olla.

Seos anabaptistidega ei piirdu ideede sarnasusega. Esimese baptistikoguduse suurem, John Smythi poolele jäänud osa astus 1615. aastal mennoniitide kogudusse. Thomas Helwys, kelle rühmast said alguse Inglismaa baptistid, kirjutas mennoniitidele: „tunnistan, et te ületate meid kõiges“, ning kaasaegsed nimetasid nii Smythi kui ka Helwyst anabaptistideks. Mõningane mennoniitide mõju oli Smythile juba tema ristimise otsuses vaieldamatu ning nii Smyth kui ka Helwys sõltusid mennoniitidest baptistliku usu ja praktika määravates joontes. Lunastusõpetuse osas saab pidada mennoniite nii Smythi kui Helwyse arminiaanluse allikaks, kuid Smythi kogudus võis teoorias jõuda usus ristimiseni ka iseseisvalt. Uurijad ei vaidle peamiselt selle üle, kas seos oli olemas, vaid selle üle, kui ulatuslik see oli ja milliseid valdkondi see puudutas.

Anabaptistlik taust

Anabaptismile ja baptismile on otsitud ka keskaegseid eelkäijaid, näiteks valdeslaste ja teiste liikumiste seast. Enamik anabaptismi uurijaid on need teooriad tagasi lükanud: kõik varased anabaptistide juhid tulid roomakatoliku kirikust ja jõudsid anabaptismini Šveitsi reformatsiooni kaudu, varased valdenslased ei olnud baptistidega peaaegu milleski sarnased ning imikute ristimise lükkas tagasi vaid osa hilisemaid valdenslasi. Valdeslaste teooria kohta on öeldud, et selle toetuseks pole „raasugi tõendeid“. Uuesti ristimist tunti ka varakirikus, kuid selle põhjus oli teine kui anabaptistidel. 4.–5. sajandi donatistid ristisid uuesti nende juurde tulnud katoliiklased, sest pidasid kehtetuks ristimist, mille olid andnud varem usust taganenud ning uuesti ametisse seatud vaimulikud või nendega osaduses olevad vaimulikud. Küsimus ei olnud seega ristitava usus, vaid ristija õiguses toimingut läbi viia. Ka donatistid ristisid lapsi: 401. aasta Kartaago sinod otsustas, et need, kes olid lapsena donatistide juures ristitud ja hiljem katoolsesse kirikusse astunud, võivad saada vaimulikuks. 400. aasta paiku hakkasid katoliiklased uuesti ristimist käsitama ketserliku tavana. Keiser Honoriuse 12. veebruari 405. aasta edikt ja sellele järgnenud seadused kuulutasid donatistid uuesti ristijatena ketseriteks. Varakristlikus kirikus mõisteti ristimist eelkõige Jumala teona: see andis pattude andeksandmise, puhastas, lunastas ja tegi ristitu Kristuse ihu liikmeks. Arusaam, mille järgi ristimine on eeskätt ristitava enda usu avalik tunnistus ja seepärast saab seda anda üksnes usku tunnistavale inimesele, kujunes ristimise õpetusena esmakordselt välja alles 16. sajandil.

16. sajandil sõna „baptist“ veel ei kasutatud. Reformatsiooni käigus esile kerkinud radikaale nimetasid vastased anabaptistideks ehk uuesti- või taasristijateks, sest nad ei pidanud usu suusõnalisele tunnistusele eelnenud ristimist, mis kristluse ajaloos oli reeglina imikueas tehtud ristimine, kehtivaks ristimiseks. Radikaalid ise seda nimetust enda kohta ei kasutanud: nende arvates ei ristitud kedagi uuesti, vaid esimest korda. Kirikuajaloolane Nick Needham märgib, et enamikku radikaale nimetaksime tänapäeval baptistideks. Teisisõnu: inimesed, keda me praegu baptistideks nimetaksime, kuulusid 16. sajandil reformatsiooni radikaalsesse tiiba ja nii roomakatoliiklaste kui protestantide jaoks olid nad kõik anabaptistid.

Anabaptistliku liikumise sünnipaigaks peetakse Zürichit. Sealne reformaator Huldrych Zwingli pidas linna kristlikuks kogukonnaks (Corpus Christianum), mille kõik kodanikud kuulusid ristimise ja usutunnistuse kaudu kirikusse. Laste ristimist kaitses ta ümberlõikamise eeskujul: nagu lapsed said Vana Testamendi ajal lepingurahva liikmesuse märgiks ümberlõikamise, nii tuleb usklike lapsed nüüd pühitseda uue lepingu märgiga ehk ristimisega. Pärast 1525. aasta jaanuari ristimisvaidlust käskis Zürichi raad vanematel, kes olid oma lapsed ristimata jätnud, need kaheksa päeva jooksul ristida lasta, ähvardades muidu linnast väljasaatmisega. 21. jaanuaril läks umbes kuusteist meest läbi lume humanistist õpetlase Felix Mantzi (1498–1527) majja. Seal ristis Zürichi radikaalide juhtfiguur, aristokraatlikust perekonnast pärit Conrad Grebel (1498–1526), Georg Blaurocki, kes ristis seejärel veel viisteist inimest. 1526. aastal otsustas Zürichi raad Zwingli heakskiidul, et igaüks, kes ristib kedagi uuesti, uputatakse. 5. jaanuaril 1527 uputati Felix Mantz Limmati jõkke. Grebel oli juba 1526. aastal katku surnud, Blaurock põletati 1529. aastal katoliiklikus Austrias tuleriidal. Anabaptistlik 1527. aasta Schleitheimi usutunnistus nõudis usklike ristimist, ranget kirikudistsipliini ja täielikku vägivallatust ning keelas kristlastel olla ilmaliku võimu kandja ja anda vandeid. Balthasar Hubmaier kirjutas 1524. aastal: „Nüüd on igaühele, isegi pimedale, selge, et seadus, mis nõuab ketserite põletamist, on kuradi leiutis.“ Madalmaades kujunesid Menno Simonsi (1496–1561) järgi nime saanud mennoniidid mõjukaimaks anabaptistlikuks rühmaks.

Inglismaale jõudsid Madalmaade anabaptistid hiljemalt 1534. aastal. 25. mail 1535 vahistati Londonis 25 Madalmaade anabaptisti, kellest neliteist põletati 4. juunil tuleriidal. Anabaptiste ja nende ideid leidus Inglismaal 1530. aastatest kuni sajandi lõpuni. Norwich, kus 1581. aastal tekkis Robert Browne'i separatistlik kogudus, oli olnud anabaptistlike pagulaste keskus. 1571. aastal elas seal ligi 3000 Madalmaade ja Valloonia protestantlikku pagulast. Mõned ajaloolased on seepärast oletanud, et Browne sai oma ideed mennoniitidelt, kuigi Browne ise eitas 1584. aastal igasugust seost nendega. Champlin Burrage pidas anabaptistide mõju inglise separatismile enne 1612. aastat väikeseks. Irvin B. Horsti sõnul näitavad tõendid aga „ülekaalukalt“, et anabaptism avaldas separatismile tugevat mõju.

Separatism ja pagulus Hollandisse

Inglise separatism kujunes puritaanliku liikumise radikaalseks tiivaks juba 16. sajandi teisel poolel. Separatistid pidasid Anglikaani kirikut ärataganenuks ega lootnudki seda seestpoolt parandada. Robert Browne'i kogudus eraldus Anglikaani kirikust 1581. aastal ja Londonis rajati 1587. aastal nn vana kogudus (Ancient Church). Vana koguduse liikmed pagesid 1593. aastast alates Madalmaadesse ja nende kogudus tegutses Amsterdamis Francis Johnsoni juhtimisel alates 1597. aastast. Osa Kampenisse elama asunud separatiste hakkas 1594. aastaks anabaptistideks. Üks kaasaegne autor, Henoch Clapham, kirjutas neist 1600. aastal: „üks ristib iseennast (nagu Aabraham lõikas esmalt iseenda ümber – ainult et Aabrahamil oli selleks käsk, neil aga ei ole ei käsku ega samasugust põhjust) ja siis ristib ta teisi“.

Kui kuningas James I andis 1604. aastal mõista, et kirikukorda enam ei muudeta, kasvas separatistide arv kiiresti. Gainsborough' ja Scrooby separatistid sõlmisid 1606. aastal koguduselepingu ning siirdusid tagakiusamise tõttu 1608. aastal Amsterdami.

John Smyth ja koguduse ümberkujundamine

Gainsborough' koguduse juht oli Cambridge'is õppinud John Smyth (u 1570–1612). Smyth pühitseti 1594. aastal anglikaani preestriks ja ta töötas Lincolni linnajutlustajana. Varajase puritaanina nõudis ta algul, et ilmalik võim „sunniks kõiki inimesi tõelist Jumalat teenima või karistaks neid vastasel korral vangistuse, vara konfiskeerimise või surmaga, nagu juhtumi raskus nõuab“. Tema iseloomu on hinnatud vastakalt. Plymouthi koloonia kuberner William Bradford kirjeldas teda kui „võimekat meest ja head jutlustajat“, kes oli aga „ebapüsiv“ ja kelle otsustusvõime oli „kõikuv“. 19. sajandi kongregatsionalistlik ajaloolane Henry Martyn Dexter leidis samuti, et Smythi vaim oli „rahutu“ ja tema suurim nõrkus oli „püsimatus“, ebastabiilsus. Selline hinnang võis olla osalt poleemiline: Smyth tunnistas ise, et oli oma seisukohti sageli muutnud, kuid kõik inglise separatistid tunnistasid nn edasise valguse õpetust, mille järgi tuli olla valmis Jumalalt uut tõde vastu võtma. Amsterdamis arendas Smyth edasi oma arusaama nähtavast kogudusest (visible church) ning püüdis eristada piibellikuks peetud kogudusekorda valeks peetud kirikuvormidest. 1608. aastal avaldatud teoses The differences of the churches of the seperation vaidles ta Amsterdami vana kogudusega vaimulikuameti, jumalateenistuse ja koguduse rahaasjade üle.

1609. aastal avaldas Smyth teose The character of the beast or the false constitution of the church („Metsalise märk ehk koguduse väär ülesehitus“), mis sisaldas tema kirjavahetust separatist Richard Cliftoniga. Selles formuleeris ta kaks keskset väidet: (1) imikuid ei tohi ristida ning (2) antikristlikust ehk tema hinnangul valest kirikust – nii roomakatoliku kui ka protestantlikust, sealhulgas teiste separatistide kogudustest – pöördunud inimesed tuleb liita tõelise kogudusega ristimise kaudu. Praktikas tähendas see juba ristitute uuesti ristimist, kuigi Smyth ise ei pidanud nende varasemat ristimist üldse ristimiseks. Laste ristimist nimetas Smyth „antikristluse üheks peamiseks tunnuseks“. Cliftonile kirjutas ta, et too on Antikristuse templi juba „suurel määral maha lõhkunud“ ja peaks nüüd „õõnestama selle vundamenti“ ehk loobuma laste ristimisest. Raamatu hiljem kirjutatud eessõnas läks Smyth kaugemalegi ja kuulutas oma kaasseparatistide kohta, et „separatsioon, Rooma noorim ja kauneim tütar, on hoor“. Smyth ise eitas, et tema seisukoht oleks olnud „anabaptistlik“. Samas väitis ta, et separatistid peavad järjekindluse nimel kas edasi minema anabaptismini või pöörduma tagasi Inglise kirikusse. Sama argumenti kasutasid hiljem separatismi vastased.

Smyth viis oma järeldused praktikasse 1608. aasta lõpus või 1609. aasta alguses. Tema endine kaaslane John Robinson kirjeldas 1617. aastal, et nad loobusid täielikult oma senisest kogudusest ja vaimulikuametist ega tahtnud enne uut ristimist isegi koos palvetada. Siis, „kui nad olid teineteisele viisakalt eesõigust pakkunud, kes peaks alustama, … ristis hr Smith esmalt iseenda, seejärel hr Helwyse ja nõnda ülejäänud, kes kõik tunnistasid isiklikult oma usku“. Pärast iseenda ristimist ristis ta veel 36 inimest. Smyth ei ristinud vee alla kastmisega. See tava tuli baptistide seas kasutusele alles pärast Smythi enda surma. Hilisemas kirjanduses tuntakse teda hüüdnimega the Se-Baptist („eneseristija“). Sõna on liidetud ladina enesekohasest asesõnast se („ennast“) ja kreeka päritolu sõnast baptist („ristija“, kreeka baptistḗs, tegusõnast baptízō „kastma, ristima“). Smyth pidas usklike ristimist üksnes järjekindlama separatismi jätkuks: kui antikristlikust kirikust lahkudes tuli loobuda selle vaimulikuametist ja jumalateenistusest, tuli loobuda ka selle ristimisest. Nõnda tekkis kogudus, mida peetakse esimeseks baptistikoguduseks.

Kontakt mennoniitidega

Amsterdamis ümbritses Smythi kogudust mitu mennoniitide kogudust, nende seas Waterlandi mennoniidid. Smythi argumendid üksnes usus ristimise õigustamiseks olid samad, mida anabaptistid olid esitanud alates 1524. aastast. Osa uurijate hinnangul oli mõningane mennoniitlik mõju juba ristimisotsuses vaieldamatu, ehkki Smyth põhjendas oma sammu Uue Testamendi tõlgendamisega ega laenanud otseselt mennoniitide seisukohti. Teiste uurijate hinnangul läks Smythi kogudus usklike ristimisele üle enne igasugust dokumenteeritud olulist mennoniitlikku mõju ning see samm kasvas välja koguduse enda separatistlikest põhimõtetest. Igatahes ilmneb eksplitsiitne mennoniitlik mõju 1609. aasta lõpus The character of the beast eessõnas. Siis hakkas kogu Smythi kogudus, sealhulgas Helwys ja tema hilisemad kaaslased, lähenema mennoniitide seisukohtadele vaba tahte, pärispatu, Kristuse inimloomuse ja ilmaliku võimu küsimustes.

Seejärel kerkis teravalt esile eneseristimise küsimus. Smyth ja tema koguduse enamik veendusid, et Waterlandi mennoniitide kogudus on nende mõistes tõeline kogudus, sest see oli rajatud usklike ristimisele ehk ristimisele, mis järgnes isiklikule usutunnistusele. Sellest järeldasid Smyth ja tema kaasmõtlejad ise, et polnud siiski õige iseennast ristida, kui juba oli olemas tõeline kogudus, mis oleks võinud neid ristida. Mennoniitidele saadetud avalduses tunnistasid nad oma eksimust ja kahetsesid, et nad „hakkasid end ise ristima, vastupidi Kristuse seatud korrale“. Smythi arvates võisid usklikud tõelise ristimise küll uuesti alustada, kui see oli vältimatu, kuid mitte siis, kui see oli mennoniitide juures kättesaadav. Helwys nimetas seda seevastu järjepidevuse (succession) nõudeks ja tembeldas selle „Antikristuse peamiseks kantsiks“, mis olevat „juudilik ja tseremoniaalne, Vana Testamendi, mitte Uue Testamendi seadmus“. Ta tuletas Smythile meelde, et ka mennoniitide ristimine algas vaid umbes sajand varem uuest algusest, ilma järjepidevuseta mingist varasemast ristimisest.

Kogudus lõhenes 1609. aasta lõpus või 1610. aasta alguses. Helwyse juhitud kaheksa- kuni kümneliikmeline rühm eraldus ning ekskommunikeeris Smythi ja koguduse enamiku ehk arvas nad kogudusest välja. Helwyse sõnul olid nad sellega „õigustatult välja arvatud pühade osadusest“. Väljaarvatutega ei tohtinud enam suhelda. Alles seejärel taotles enamik vastuvõttu mennoniitide hulka ja Helwys palus mennoniitidel väljaarvatuid mitte vastu võtta. Nõnda arvati Smyth välja kogudusest, mille ta oli ise rajanud. Hiljem kuulutas Helwys, et Smythi kogudus on lõplikult hukka läinud, ega pidanud nendega rääkimist enam vajalikuks. Tema sõnul olid lähedased sõbrad muutunud vaenlasteks. Ka mennoniitide suhtes muutus Helwyse toon. Kui ta oli varem kirjutanud neile: „tunnistan, et te ületate meid kõiges“, siis 1611. aastal hoiatas ta neid: „Kui te ei kahetse seda, millest oleme rääkinud, … laastab Issand teid kindlasti.“

Smyth vastas 1612. aastal oma viimases kirjutises, mille pealkiri lubas nii eksimuste tagasivõtmist kui ka tõe kinnitamist: The Last Book of John Smith Called the Retraction of His Errours, and the Confirmation of the Truth. Ta tunnistas, et oli oma seisukohti korduvalt muutnud, kuid pidas iga muudatust sammuks suurema valguse poole. Oma vaidlustes anglikaanide ja separatistidega, mis käisid tõelise koguduse ja ristimise üle, jäi ta kindlaks, öeldes, et tõde nendes küsimustes on kahtlemata „minu poolel“. Ta võttis tagasi üksnes oma seisukohtade esitamise viisi, mitte seisukohad ise, kahetsedes vaid seda, kui kibedalt ja teravalt ta oli oma vastastega vaielnud. Smyth oli Gainsborough's ka arstina töötanud ja heitis Helwysele ette, et tal puuduvad meditsiinilised teadmised, mida on vaja mõistmaks, kuidas Kristus sai inimeseks. Smyth suri 1612. aasta augustis. Tema järgijad võeti 21. jaanuaril 1615 ilma uue ristimiseta mennoniitide kogudusse.

Thomas Helwys ja tagasipöördumine Inglismaale (1612)

Thomas Helwys ja tema rühm keeldusid mennoniitidega ühinemast. Helwys nimetas neli punkti, milles ta Smythiga ei nõustunud: Kristus sai oma ihu Maarjalt; nädala esimest päeva tuleb pidada pühana; pühades asjades ei ole järjepidevust ega isikute eesõigust; ilmalik võim on Jumala seatud ega takista kedagi kuulumast Kristuse kogudusse. Erinevalt mennoniitidest lubas Helwys kristlasel ka vannet anda. Ilmaliku võimu küsimuses oli ta lähemal Balthasar Hubmaierile (u 1480–1528) kui mennoniitidele. Paljus jäi Helwys siiski otseselt mennoniitide poolt mõjutatuks. Tema esimene usutunnistus eitas pärispattu (hilisemas väljaandes ta seda muutis) ja säilitas arminiaanliku lunastusõpetuse, mille allikaks olid mennoniidid. Kaasaegne kirjeldas 1611. aastal Amsterdami inglasi nii: „härra Smith on ühte sorti anabaptist, härra Helwise teist sorti ja härra Busher kolmandat sorti“.

Helwys pidas tagakiusamise eest põgenemist patuks ja kirjutas, et välismaale jäädes oleksid nad oma rahva „reeturid“. 1612. aastal naasis tema rühm Inglismaale ja asus elama Londoni lähedale Spitalfieldsi, kus rajas Inglismaa esimese baptistikoguduse. Sellest kogudusest arvestavad oma algust üldbaptistid. Seega peetakse Helwyst inglise baptistliku liikumise rajajaks ning esimeseks baptistliku koguduse organiseerijaks Inglismaal.

1612. aastal avaldas Helwys teose A shorte declaration of the mistery of iniquity (A Short Declaration of the Mystery of Iniquity), mis on varane ingliskeelne tekst südametunnistuse vabaduse ja usuvabaduse kaitseks. Helwys saatis raamatu kuningas James I-le ja kirjutas sellesse omakäelise pühenduse: „Kuule, oh kuningas, ja ära põlga vaeste nõu … Kuningas on surelik inimene, mitte Jumal, seepärast ei ole tal meelevalda oma alamate surematute hingede üle.“ Pühendus lõppes sõnadega „Jumal hoidku kuningat“. Helwyse sõnad olid vastulause kuninga enda õpetusele: James I oli kaks aastat varem parlamendile kuulutanud, et kuningad ei ole üksnes „Jumala asehaldurid maa peal“, vaid „Jumal ise nimetab neid jumalateks“, osutades Psalmi 82:6 sõnadele „Mina olen öelnud: Te olete jumalad“. Ta laiendas südametunnistuse vabaduse põhimõtet ka neile, keda ta nimetas „ketseriteks, türklasteks, juutideks“ jm, väites, et ilmalikul võimul ei ole õigust neid usu pärast karistada. Ka Smythi kogudus kirjutas 1612. aastal, et ilmalik võim ei tohi oma ameti tõttu „sekkuda usuasjadesse ega südametunnistuse küsimustesse“, vaid peab „jätma kristliku usu iga inimese südametunnistusele vabaks“. Smyth oli kümmekond aastat varem nõudnud, et valeusulisi karistataks vajaduse korral surmaga. Baptistid võtsid kiriku ja riigi lahususe põhimõtte tõenäoliselt üle mennoniitidelt, kuid muudatustega: erinevalt mennoniitidest võis kristlane baptistide arvates riiki teenida. Helwyse pühendus kuningale võis viia tema vangistamiseni Newgate'i vanglas, kus ta tõenäoliselt suri. Hiljemalt 1616. aasta maiks oli Helwys surnud. Helwyse järel juhtis Londoni kogudust tema kaastööline John Murton, kes veetis suure osa järgnevast ajast vanglas ja suri seal tõenäoliselt umbes 1625. aastal. Murtoni lesk naasis Amsterdami ja astus 1630. aastal mennoniitide kogudusse, kus ta võeti vastu ilma uue ristimiseta.

Partikulaarsed baptistid

Kalvinistlikud partikulaarsed baptistid ei kasvanud välja Smythi ja Helwyse liikumisest. 1616. aastal rajas Henry Jacob Southwarkis mitteseparatistliku iseseisva koguduse. 1638. aastal eraldus sellest John Spilsbury juhtimisel rühm, mis moodustas esimese partikulaarsete baptistide koguduse. 1641. aastaks võeti kasutusele ristimine sukeldamise teel. 1644. aastal avaldatud esimese Londoni usutunnistuse pealkiri kõneleb iseenda eest: The Confession of Faith of Those Churches which are commonly (though falsely) called Anabaptist („Nende koguduste usutunnistus, keda harilikult (kuigi valesti) nimetatakse anabaptistideks“). Osa uurijate hinnangul ühinesid siin esimest korda kalvinism ja anabaptism. Piibli autoriteedi, kogudusekäsitluse, ristimise ja ilmaliku võimu küsimuses on 1644. aasta usutunnistus mõistete ja isegi sõnastuse poolest väga lähedane Helwyse 1611. aasta usutunnistusele. Glen H. Stasseni hinnangul mõjutas usutunnistust Menno Simonsi „Alusraamat“ (Foundation Book, hollandi keeles Dat Fundament des Christelycken leers) või mõni sarnaseid seisukohti esitav kirjutis.

Päritolu küsimus uurimuses

Baptistide ja anabaptistide suhte üle on kaua vaieldud. Kunagi püüdsid paljud baptistid tõestada oma kogudustele katkematut järjepidevust apostlite ajast ning võtsid seepärast hea meelega omaks iga teooria, mis viis nende ajaloo anabaptistide kaudu varasemasse aega. 20. sajandil pöördus suund vastupidiseks ja anabaptistlikku seost hakati pigem eitama. Eitajate arvates oli usklike ristimine reformatsiooni ja kongregatsionalistliku kogudusekäsitluse loogiline järeldus, mitte „oletatava anabaptistliku mõju“ tulemus. Kriitikud vastasid, et kuigi ükski tõsiseltvõetav ajaloolane ei tõmba võrdusmärki 17. sajandi baptistide ja anabaptistide vahele, oleks igasuguse seose eitamine „ajaloo väärlugemine“, mis jätaks baptistid ilma ühest peamisest võtmest oma päritolu mõistmiseks. Ka inglise patriotism võis ajalookirjutust mõjutada. Juhtiv inglise baptisti ajaloolane, kes oli varem mennoniitide mõju põhjalikult käsitlenud, kirjutas pärast Esimest maailmasõda, et baptiste „tuleb Mandri-Euroopa anabaptistidest teravalt eristada“. Tähelepanu keskmesse tõusis mennoniidiks hakanud Smythi asemel Inglismaale naasnud Helwys, kelle usuvabaduse rõhutamine sobis hästi kokku Inglismaa sõjaeesmärkidega. Helwyse usuvabaduse traktaat anti 1935. aastal uuesti välja, tema predestinatsioonivastane teoloogiline traktaat aga mitte.

Hilisemas uurimuses on hinnangud jäänud lahknevaks. Osa uurijaid peab mennoniitide mõju väikeseks ja Smythi ristimist separatismi loogiliseks tulemuseks. Teiste arvates oli mõju märkimisväärne ja üldbaptistid olid Mandri-Euroopa anabaptistide „lähim inglise vaste“. Anabaptistlikud ideed jõudsid Inglismaale juba 16. sajandil ja kandusid separatismi kaudu edasi ka siis, kui seda seost otsesõnu ei tunnistatud, sest anabaptistiga samastamine oli tollal eluohtlik. Küsimusele, kas baptistid on anabaptistid, ei ole lihtsat vastust: tuleb rääkida eri valdkondades eri määral avaldunud mõjust.

Harud ja suunad

Kuna baptistikogudused on autonoomsed ning puudub keskne üleilmne juhtorgan, on baptistlik traditsioon ajalooliselt kujunenud mitmeks haruks ja suunaks, mis võivad erineda nii soterioloogias (nt arminianism vs kalvinism) kui ka kirikukorralduses ja koostöövormides.

Üldbaptistid ja partikulaarsed baptistid

Inglismaal eristusid traditsiooni algfaasis kaks suuremat suunda:

  • Üldbaptistid (General Baptists) – rõhutasid üldist lepitust: Kristus suri kõigi inimeste eest, andes inimestele võimaluse pöörduda ja saada osa igavikulistest hüvedest.
  • Partikulaarsed baptistid (Particular Baptists) – rõhutasid partikulaarset lepitust: Kristus suri üksnes valitute eest (piiritletud lepitus) ning see haru oli selgemalt kalvinistliku orientatsiooniga.

Kalvinistlikud ja arminiaanlikud baptistid

Hiljem on sama põhiline jaotus (kalvinistlikum vs arminiaanlikum) kandunud eri maade baptistlikku maastikku erinevate nimetuste ja organisatsioonivormidena. Sageli kasutatakse nende kohta ka termineid nagu reformeeritud baptistid, mis on kalvinistlikuma kallakuga traditsioon, kuid seegi on eriilmeline. 1689. aasta usutunnistust mittetunnistavad, kuid sellegipoolest kalvinistliku soterioloogiaga baptistid määratlevad endid kalvinistlike baptistidena. Universaalsele armupakkumisele ja tahtevabadusele rõhuvad baptistid (arminiaanlikum traditsioon) on samuti eriilmelised.

Organisatsioonilised vormid ja liidud

Baptistid tegutsevad tihti liitude ja assotsiatsioonidena (koostöövõrgustikud), mille liikmeks on autonoomsed kogudused. Näiteks Ameerika Ühendriikides eksisteerib suur hulk ajalooliselt kujunenud baptistlikke denominatsioone ja koostööorganisatsioone (sh eri piirkondlikud, teoloogilised ja etnilised liinid).

Konservatiivsed ja liberaalsemad suunad

Paljudes riikides leidub spekter konservatiivsest (nt rangem koguduslik distsipliin, eraldatuse rõhutamine, traditsioonilisem jumalateenistus ja piiblitõlgendus) kuni liberaalsemate ja oikumeenilisemate hoiakuteni. Mitmekesisus tuleneb muuhulgas koguduste autonoomiast ja sellest, et baptistlik identiteet koondub pigem mõne põhitunnuse (nt usus ristimine, koguduslik kirikukorraldus) ümber kui ühtse õpetusliku keskme ümber. Kui vaadetes on palju erimeelsusi, siis ühiseks tunnuseks on reeglina arusaam ristimisest ja kirikukorrast.

Eesti baptistid

Eestis loodi esimesed baptistikogudused 1880. aastatel. Eriti tugev oli see usuliikumine Lääne-Eestis ja saartel. Sageli moodustati baptistikogudused priilaste liikumise põhjal. Vanim Eesti baptistikogudus asutati Haapsalus 24. veebruaril 1884. 1900. aastal moodustati baptistikoguduste liit. 1945. aastal liitsid ametivõimud Eesti Baptisti Liidu, Eesti Evangeeliumi Kristlaste Vabakoguduste Liidu ja Eesti Jeesuse Kristuse Evangeeliumi Usuühingute Liidu üheks – Eesti Evangeelsete Kristlaste-Baptistide Koguduste Liiduks. 1989. aastast tegutseb tollase liidu järjepidevuse alusel Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liit, kuhu 2005. aasta seisuga kuulus 83 kogudust kokku umbes 6000 liikmega. 2025. aasta alguse seisuga koondas liit 85 iseseisvat kogudust ning liidu registris oli 6513 liiget (koos pühapäevakooli laste ja noortega).

Baptiste

Vaata ka

Viited

  1. ↑ Coggins 1991, lk 63–64, 106; Estep 1996, lk 293.
  2. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 "Baptist – History". Encyclopaedia Britannica. Vaadatud 27.01.2026.
  3. ↑ Estep 1996, lk 271.
  4. ↑ "Anabaptist kinship or English dissent? Papers at ETS examine Baptist origins". Baptist Press. Vaadatud 29.10.2026.
  5. ↑ Needham 2016, 4. peatükk. Vt Londoni baptistlik usutunnistus (1689), 30. peatükk, 7. lõik.
  6. ↑ "Baptist World Alliance". World Council of Churches. Vaadatud 29.10.2026.
  7. ↑ Coggins 1991, lk 61; Estep 1996, lk 289.
  8. ↑ "Baptists (Chapter 21)". Cambridge Core. Vaadatud 27.01.2026.
  9. ↑ "Anabaptist". Encyclopaedia Britannica. Vaadatud 27.01.2026.
  10. ↑ "Protestantism – The Anabaptists". Encyclopaedia Britannica. Vaadatud 27.01.2026.
  11. ↑ Coggins 1991, lk 112.
  12. ↑ Coggins 1991, lk 76; Estep 1996, lk 293, 296.
  13. ↑ Estep 1996, lk 290, 296: „Some Mennonite influence seems undeniable at this point.“ „Both Smyth and Helwys were dependent on the Mennonites for the determinative features of what was to become known as Baptist faith and practice.“
  14. ↑ Coggins 1991, lk 61, 65, 157.
  15. ↑ Estep 1996, lk 274; Coggins 1991, lk 157.
  16. ↑ Estep 1996, lk 24–26: „There is not a scintilla of proof for the whole Waldensian theory“ (Dosker); „one must be exceedingly careful not to build a family tree without the connecting trunk“; „Of the later Waldenses some, probably not a large proportion, came to reject infant baptism“ (Newman).
  17. ↑ Whelan 2014, lk 514; Augustinus, De baptismo contra Donatistas III, 1–2.
  18. ↑ Kartaago sinod (401), Aafrika kaanonite kogu, kaanon 57. "Canon LVII". Wikisource (NPNF II/14). Vaadatud 30.10.2026.
  19. ↑ Whelan 2014, lk 514–515; Codex Theodosianus 16.6.4–5.
  20. ↑ Pignot 2025, lk 128, 131.
  21. ↑ Needham 2016, 3. peatükk „Warm Days: Renewing the Church, 1521–31“: „most Radicals were what we today would call Baptists“.
  22. ↑ Needham 2016, 3. peatükk ja 5. peatükk „Flowers for the Bees: The Radical Reformation“: „in the 16th century, all Radicals were called Anabaptists by their critics“.
  23. ↑ Needham 2016, 5. peatükk.
  24. ↑ Needham 2016, 5. peatükk.
  25. ↑ Estep 1996, lk 86: „Now it is apparent to everyone, even the blind, that the law which demands the burning of heretics is an invention of the Devil.“
  26. ↑ Needham 2016, 5. peatükk.
  27. ↑ Estep 1996, lk 274–277.
  28. ↑ Estep 1996, lk 273–274, 281. Horst: „the evidence is overwhelming that it was a major influence“.
  29. ↑ Estep 1996, lk 273, 281; Coggins 1991, lk 29–30.
  30. ↑ Estep 1996, lk 284–285, 288: „one baptizeth himselfe (as Abraham first circumcised himselfe: mary, Abraham had a commandement; they haue none, nor like cause) and then he baptizeth other.“
  31. ↑ Coggins 1991, lk 30.
  32. ↑ Estep 1996, lk 287.
  33. ↑ Estep 1996, lk 286–287: „The Magistrates should cause all men to worship the true God, or else punish them with imprisonment, confiscation of goods, or death as the qualitie of the cause requireth.“
  34. ↑ Coggins 1991, lk 21–22. Bradford: „a man of able gifts and a good preacher“; „unsettled“; „inconstancy and unstable judgment“. Dexter: „his extreme defect came to be a want of stability“.
  35. ↑ "The differences of the churches of the seperation (1608) – full text". Oxford Text Archive (LLDS). Vaadatud 27.01.2026.
  36. ↑ Coggins 1991, lk 61.
  37. ↑ "The character of the beast (1609) – full text (EEBO, University of Michigan)". University of Michigan Library Digital Collections. Vaadatud 27.01.2026.
  38. ↑ Coggins 1991, lk 61.
  39. 1 2 "John Smyth, The Character of the Beast (1609) – täistekst". EarlyPrint / Distant Reader. Vaadatud 29.10.2026. „a chief point of Antichristianisme“; „you have in a very good degree razed the Temple of Antichrist“; „you should now proceed to undermine the very foundation“.
  40. ↑ Coggins 1991, lk 67. Originaal: „the Separation the youngest & the fairest daughter of Rome, is an harlot“.
  41. ↑ Coggins 1991, lk 62, 66.
  42. ↑ Coggins 1991, lk 63–64.
  43. ↑ Estep 1996, lk 288: „Mr. Smith, Mr. Helw[ys] & the rest haveing vtterly dissolved, & disclaymed their former Ch: state, & ministery, came together to erect a new Ch: by baptism: vnto which they also ascribed so great virtue, as that they would not so much as pray together, before they had it. And after some streyning of courtesy, who should begin. . . . Mr. Smith baptized first himself, & next Mr. Helwis, & so the rest, making their particular confessions.“
  44. ↑ Coggins 1991, lk 21.
  45. ↑ Coggins 1991, lk 21, 24, 195.
  46. ↑ Coggins 1991, lk 62–63.
  47. 1 2 3 4 5 "Thomas Helwys". The First Amendment Encyclopedia (Middle Tennessee State University). Vaadatud 27.01.2026.
  48. ↑ Estep 1996, lk 290.
  49. ↑ Estep 1996, lk 289–290.
  50. ↑ Coggins 1991, lk 61, 65.
  51. ↑ Coggins 1991, lk 73–77.
  52. ↑ Coggins 1991, lk 78–79: „now admit their error and repent of it, that is, that they began to baptize themselves contrary to the order instituted by Christ“.
  53. ↑ Coggins 1991, lk 78–79, 110.
  54. ↑ Coggins 1991, lk 80: „Antichrists cheife hold . . . Jewish and Ceremoniall, an ordinance of the old testament but not of ye new.“; Estep 1996, lk 292.
  55. ↑ Coggins 1991, lk 77–78, 80; Estep 1996, lk 291.
  56. ↑ Coggins 1991, lk 103, 120: „familier frends“; „enimies“.
  57. ↑ Coggins 1991, lk 76, 103: „I confess that you excell [or, precede] us in all things“; „If you repent not of these whereof wee have made mention, . . . the lord will assuredly make you desolate.“
  58. ↑ Coggins 1991, lk 109–110, 120: „for the truthe of the matter I doubt not, but it is on my side“; Estep 1996, lk 287.
  59. ↑ Coggins 1991, lk 111–112.
  60. ↑ Estep 1996, lk 292, 294–296.
  61. ↑ Estep 1996, lk 292; Coggins 1991, lk 76, 157.
  62. ↑ Estep 1996, lk 293, 296: „Master Smith an Anabaptist of one sort, and master Helwise of another, and master Busher of another“.
  63. ↑ Coggins 1991, lk 105, 148: „traytors“.
  64. ↑ Estep 1996, lk 293; Coggins 1991, lk 106.
  65. ↑ Estep 1996, lk 291.
  66. ↑ "A shorte declaration of the mistery of iniquity (1612) – item information". University of Michigan Library Digital Collections (EEBO). Vaadatud 27.01.2026.
  67. ↑ Estep 1996, lk 293: „Heare, o king, … God save ye king. Spittlefield neare London. Tho: Helwys“.
  68. ↑ "James I, Speech Before Parliament, March 21, 1609 [1610]". Luminarium. Vaadatud 30.10.2026. „…for kings are not only God's lieutenants upon earth, and sit upon God's throne, but even by God himself they are called Gods.“
  69. ↑ Coggins 1991, lk 144.
  70. ↑ Estep 1996, lk 286, 295: „That the magistrate is not by virtue of his office to meddle with religion, or matters of conscience, to force or compel men to this or that form of religion, or doctrine: but to leave Christian religion free, to every man’s conscience“.
  71. ↑ Coggins 1991, lk 157–158.
  72. ↑ Estep 1996, lk 293; Coggins 1991, lk 106.
  73. ↑ "Thomas Helwys". Encyclopaedia Britannica. Vaadatud 27.01.2026.
  74. ↑ Estep 1996, lk 297; Coggins 1991, lk 106.
  75. ↑ Estep 1996, lk 301–302.
  76. ↑ Estep 1996, lk 301–302; Stassen 1962.
  77. ↑ Estep 1996, lk 271.
  78. ↑ Estep 1996, lk 271–272; Payne 1956. Hudson: „rather than being the result of any supposed Anabaptist influence“. Payne: „a misreading of history and would deprive the Baptists of one of the main clues to an understanding of their origin and development“.
  79. ↑ Coggins 1991, lk 23: „Baptists are to be sharply distinguished from the Anabaptists of the Continent.“
  80. ↑ Coggins 1991, lk 24–25; Kliever 1962.
  81. ↑ Coggins 1991, lk 25; Estep 1996, lk 274, märkus 13: „the closest English counterpart to the mainline anabaptists on the Continent“; Estep 1996, lk 274–277: „few Englishmen in the sixteenth century would care to admit sympathy with the Anabaptists“.
  82. ↑ Coggins 1991, lk 157.
  83. ↑ Lähtuvad konkreetselt 1677. aastal loodud ja 1689. aastal vastu võetud baptistide usutunnistusest
  84. 1 2 "Baptists". Wikipedia. Vaadatud 27.01.2026.
  85. ↑ "Baptist Denominations in America". Baylor University. Vaadatud 27.01.2026.
  86. ↑ "Union of Free Evangelical and Baptist Churches of Estonia – About". kogudused.ee. Vaadatud 27.01.2026.
  87. ↑ "Eesti EKB Liit (avaleht)". kogudused.ee. Vaadatud 27.01.2026.

Kirjandus

Välislingid