Bioonika (bio + (elektro)onika; varasemas kirjanduses biomimeetika) on bioloogia ja tehnikapiiriteadus, mis uurib bioloogilisi struktuure, süsteeme ja protsesse ning neid analüüsides ja aluseks võttes püüab leida tehnikaprobleemidele lahendusi. Bioonika muutus iseseisvaks teadusharuks 1960. aastatel.
Sõna tuleneb arvatavasti sõnade bios (kreeka keeles 'elu') ja "elektroonika" järelliite ühendamisel. Teise võimalusena tuleb sõna tehnilisest terminist bion (vanakreeka keelest: βίος – 'elu') ning järelliitest -ic ('moodi'). Sellest tuleb ka termini tähendus: 'elu moodi'.
Sõna "biomimeetika" kasutatakse rohkem keemiliste reaktsioonide kontekstis. Biomimeetika on interdistsiplinaarne valdkond, kus tehnika, keemia ja bioloogia põhimõtete rakendamisel kasutatakse materjalide sünteesi, sünteetiliste süsteemide või masinate funktsioone, mis jäljendavad bioloogilisi protsesse.
Hugh Herr demonstreerimas enda tehisjalgu TedX konverentsil aastal 2014
Biooniliste leiutiste hulka kuuluvad bioonilised silmad, bioonilised jäsemed, Intarcia insuliiniimplantaat, biooniline pankreas ja palju muud. Biomimeetika professor Julian Vincent Bathi ülikooli mehaanilise inseneeria osakonnast on öelnud, et seni on bioloogia ja tehnoloogia kattuvus mehaanika kasutamise vaatenurgast kõigest 12%.
Ajalugu
Varaseim teadaolev tehisjäse loodi 15. sajand eKr, mil muumial oli eemaldatud varvas ning asendatud nahast ja puidust tehtud proteesiga. Kõige rohkem kasutati algelisi bioonilisi jäsemeid sõdade ajal. Järgmised teated tehisjäsemete kasutamise kohta on pärit Kreeka ja Rooma sõja ajast, mil Ambroise Pare'i, prantsuse militaarkirurgi tunnustati kunstlike ala- ja ülajäsemete loomise eest. Tema mehaanilist kätt kandis prantsuse sõjakapten lahingus. Tolleaegsed tehisjäsemed tehti olemasolevatest materjalidest ehk puidust, nahast ja metallist.
1797. aastal mõistis Alessandro Volta, et kuulmise saab taastada elektrilise stimulatsiooni abil. Sellele järeldusele jõudis Volta patsiendi abiga, kes väitis, et kuuleb müra pärast ajuoperatsiooni, kui tema kuulmisnärvile anti elektriimpulss. See viis esimese implantaadi paigaldamiseni kotikesenärvi stimuleerimiseks. Tänu Volta avastusele hakkasid teadlased Dijourno ja Eyries eksperimente tegema. Nad tegid sisekõrva mähise, mis oli ühendatud elektroodiga, mis oli omakorda ühendatud oimulihasega. Seejärel võtsid nad teise mähise ning kasutasid seda mikrofoni abil genereeritud signaalide edastamiseks. Katsealune kuulis taustamüra ja suutis eraldada muutusi signaalis. See avastus tõi kaasa uute tehnoloogiliste vidinate, näiteks sisekõrva implantaadi loomise.
Kui avastati, et kuulmist saab taastada elektrilise stimulatsiooni abil, loodi mitmekanaliline sisekõrvaimplantaat. See möödub talitlushäirega sisekõrvast ning tagab infovoo edastuse aju kuulmiskeskuse kuulmisnärvidele elektrilise stimulatsiooni abil.
Samasugused avastused tehti ka bioonilise nägemise, kardiovaskulaarsete rakenduste ja palju muu kohta.
1958 – Rootsis Karolinska Ülikoolis siirati inimesele esimene täielik südamestimulaator. Eksperiment ei õnnestunud, sest implantaat pidas vastu kõigest kolm tundi. Samal aastal võttis Jack E. Steele kasutusele sõna "bioonika".
1996 – Šoti teadlased kloonisid esimese imetaja – lammas Dolly.
1997 – male maailmameister Garri Kasparov kaotas malearvutile Deep Blue.
1999 – Sony töötas välja AIBO, esimese tehisintellektiga lemmiklooma. Lemmikloom oskas kõndida, mõistis suulisi käsklusi ja oskas neile vastata.
2000 – inimese silma siirati silikoonist tehisvõrkkest. Võrkkest loodi silikoonist mikrokiipidest, mis sisaldasid tuhandeid väikseid valgust muundavaid ühikuid.
2001 – Jesse Sullivanile kinnitati täielikult talitlev robotkäsi, mis loodi Chicago rehabilitatsiooni instituudis. Käel oli närvirakkude implantaat, mis lasi tal kätt mõtte jõul liigutada.
Biooniliste leiutiste näited
Robootikas kasutatakse bioonikat ja biomimeetikat, et imiteerida loomade liikumist. BionicKangaroo põhines kängurute liikumisel ja füsioloogial.
Takjapael on kõige tuntum näide biomimeetikast. 1948. aastal puhastas George de Mestral oma koera takjatest ning taipas, kuidas takjad kinnituvad karva külge.
1935. aastal leiutas Percy Shaw kassi silmade peegeldid. Ta leidis, et kassidel oli peegeldavate rakkude süsteem tapetum lucidum, mis võib peegeldada ka väikest kogust valgust.
Leonardo da Vinci lennumasin ja -laev on varajased näited looduse ning tehnika ühendamisest.
Resilin on kummiasendus, mis loodi lülijalgsetest leitavast materjalist.
Julian Vincent töötas 2004. aastal männikäibisid uurides välja "targa" kanga, mis kohandub temperatuurimuutustele. "Ma tahtsin elutut süsteemi, mis vastaks niiskuse muutustele kuju muutmisega. Selliseid süsteeme leidub taimede seas, kuid enamik neist on väga väikesed. Männikäbi on suurim ja seega lihtsaim, mille kallal töötada." Männikäbid reageerivad suuremale niiskusele, avades käbisoomused (seemendamiseks). Tark kangas teeb sama. See avaneb, kui kandjal on soe, ning suleb selle külma korral.
Muunduvad õhusõiduki tiivad, mis muudavad kuju vastavalt kiirusele ja reisi pikkusele, töötasid 2004. aastal välja biomimeetikud Pennsylvania Osariigi Ülikoolis. Muunduvad tiivad olid inspireeritud linnutiibade kujust, kellel olid eri tiivakujud vastavalt liikumiskiirusele. Lisaks tiibade kujumuutusele ja põhistruktuurile pidid teadlased tegema pealmise kihi, mille kuju oleks samuti võimalik muuta. Nende pealmine kiht muudab kuju kaladest inspireeritud soomustena, mis saavad üksteise peale libiseda.
Bioonika tänapäeval
3D-prinditud Open Bionicsi biooniline käsi (loodud koostöös ILM XLabiga)
Firma Open Bionics on vabavaraline firma, mis loob 3D-prinditavaid käsi. 3D-printimise tõttu on nende loomine tunduvalt odavam kui enne. Kätt juhitakse müoelektriliste sensorite abil.
Hugh Herr, MIT biomehatroonika uurimisgrupi juht, lõi 2011. aastal ettevõtte BioniX. Ta hakkas tootma bioonilisi jalgu, mis jäljendavad väga täpselt tavajäsemete liikumist. Tema loodud BioM jalg taastab musklite jõu, liigub nagu loomulik jalg ning aitab amputeeritud jäsemetega inimestel tasakaalu hoida. Hugh Herr hakkas bioonikaga tegelema pärast mägironimisõnnetust, mille tõttu amputeeriti ta mõlemad jalad.
Bioonika Eestis
Tallinna Tehnikaülikoolis leiutas Mart Min koos inseneridest ja arstidest meeskonnaga adaptiivse südamestimulaatori (rütmuri) jaoks lahenduse, mis mitte ainult et oskab aru saada inimorganismi verevarustuse vajadusest, ehk sellest, kas inimene parasjagu puhkab, magab, teeb sporti või on ärevuses, ning vastavalt sellele muuta stimuleerimise rütmi (südame löögisagedust), vaid mis on võimeline jälgima ka südamelihase enda verevarustuse piisavust selleks tööks, ega luba (haige) südame ohtlikku ülekoormamist.
Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudis luuakse polümeeride abil pehmeid lihaseid.
↑Thurston, Alan J. (2007). Pare and Prosthetics: The Early History of Artificial Limbs. Pare and Prosthetics: The Early History of Artificial Limbs: ANZ Journal of Surgery. Lk114-119.
