Claude-Joseph Vernet
| Claude-Joseph Vernet | |
|---|---|
 | |
| Täisnimi | Claude-Joseph Vernet |
| Sündinud |
14. augustil 1714 Avignonis |
| Surnud |
3. detsembril 1789 Pariisis |
| Rahvus | prantslane |
| Tegevusala | maalikunst, graafika |
Claude-Joseph Vernet (14. august 1714 Avignon – 3. detsember 1789 Pariis) oli prantsuse maalikunstnik ja graafik, kes oli tuntud eelkõige oma meremaalide ja maastikumaalidega. Ta oli üks tuntumaid 18. sajandi prantsuse maastiku- ja meremaalijaid. Vernet'de kunstnikedünastiasse kuulusid ka tema poeg Carle Vernet ja pojapoeg Horace Vernet.
Elukäik
Noorpõlv ja õpingud
Claude-Joseph Vernet oli Antoine Vernet' ja Marie-Thérèse Granier' poeg. Esimesed teadmised maalikunstist omandas ta isa juhendamisel. Seejärel õppis ta Avignonis ajaloomaalija Philippe Sauvani juures ning täiendas end Aix-en-Provence'is maastiku- ja meremaalija Jacques Viali (Louis René de Vialy) käe all. 1731. aastal valmis Vernet' esimene suurem iseseisev töö: kaksteist dekoratiivset uksemaali Aix-en-Provence'is asunud Simiane'i markii residentsi salongi. Neist vähemalt kaks on säilinud algses asukohas.
1734. aastal suundus Vernet Rooma, kus ta täiendas oma kunstiharidust ning tutvus Itaalia maastiku- ja meremaali traditsioonidega. Isa oli lootnud, et poeg õpib Roomas antiikkunsti ja hakkab viljelema ajaloomaali, mida peeti akadeemilises kunstihierarhias kõrgemaks žanriks, kuid Vernet eelistas maastiku- ja meremaali.
Teekonnal Rooma avaldas Vernet'le tugevat mõju merereis Marseille'st Civitavecchiasse, mille ajal laev jäi tormi kätte. Seda kogemust on peetud oluliseks tema kujunemisel meremaalijaks, sest ta sai vahetult jälgida mere erinevaid seisundeid. Prantsuse kunstikirjanduses on seda kogemust nimetatud mereristseteks (le baptême de la mer).
Roomas õppis Vernet Bernardino Fergioni ja Adrien Manglardi juures meremaali eritehnikaid ning tutvus ka kunstnike Salvator Rosa, Claude Lorraini, Giovanni Paolo Panini ja Pietro Locatelli loominguga.
Roomas kujunes välja tema isikupärane kunstistiil, milles ta ühendas maastiku- ja meremaali, realistlikult kujutatud figuurid ning poeetilise looduskäsitluse. Teda huvitasid eriti valguse ja atmosfääri muutused, mere erinevad seisundid ning loodusnähtuste mõju maastikule.
Kunstnikutee
Vernet' õppereisi Rooma toetasid Avignoni aadlikud, sealhulgas Caumonti markii, kes aitasid katta tema reisikulud ja elamiskulud Itaalias. Ka isa toetas poja õpinguid.
Vernet' kunstnikukarjäär edenes kiiresti. Tema teosed pälvisid tunnustust nii Prantsusmaal kui ka mujal Euroopas. Olulise osa tema klientuurist moodustasid inglise kunstikogujad ja aristokraadid. Tema teosed olid eriti nõutud Roomat külastavate suure ringreisi tegijate seas.
1743. aastal valiti Vernet Roomas Püha Luuka Akadeemia liikmeks. 6. augustil 1746 võeti ta Prantsuse Kuningliku Maali- ja Skulptuuriakadeemia (Académie royale de peinture et de sculpture) liikmekandidaadiks (agréé). Täisliikmeks (reçu) sai ta 1753. aastal.
Akadeemia liikmekandidaadina sai ta õiguse esineda Pariisi salongis, kus 1746. aastal oli esimest korda välja pandud neli tema maali. 1747. ja 1748. aasta näitusel said tema maalid soodsat vastukaja. Järgnevatel aastatel sai ta prantsuse kunstihuviliste ja aristokraatide seas aina tuntumaks ning ta sai tellimusi mitmelt mõjukalt kunstikogujalt.
1753. aastal läks Vernet Roomast tagasi Prantsusmaale. Samal aastal sai ta kuningas Louis XV nimel Marigny markii kaudu tellimuse luua maaliseeria Prantsusmaa sadamatest.
Isiklik elu
22. novembril 1745 abiellus Vernet Rooma Santa Maria del Popolo kirikus paavsti mereväe kapteni Mark Parkeri tütre Virginia Cecilia Parkeriga. Neil sündis neli last: Livio, Orazio, Carle ja Émilie. Orazio suri imikuna.
Pojast Carle Vernet'st (1758–1836) sai tuntud maalikunstnik, kelle õpilaste seas oli Théodore Géricault. Ka Carle'i pojast Horace Vernet'st (1789–1863) sai tunnustatud maalikunstnik, kes oli tuntud eelkõige lahingustseenide kujutajana.
Virginia isa aitas Vernet'l vahendada maalide müügiga seotud tehinguid, eriti Roomat külastanud brittidest klientide puhul, ja toetas teda vajaduse korral laenudega.
Looming
Vernet maalis peamiselt meremaale ja maastikke. Kuigi ta kujutas sageli avarat merd, ei olnud tema maalidel tavaliselt maismaast täielikult eraldatud ulgumeri. Kompositsioonides on enamasti näha randa, kaljusid või sadamaid ja maa on sageli veele raamiks. Selles võib näha Claude Lorraini mõju. Vernet' loomingut põhjalikult käsitlenud prantsuse kunstiajaloolane Léon Lagrange on tema oskust kujutada laevaõnnetusi iseloomustanud väljendiga "oskab maalida laevahukku, ise varbaotsagi märjaks tegemata".
Vernet' meremaalides võib eristada kahte olulist teemaderingi. Ühe moodustavad sageli helgetes toonides sadamavaated, millel on kujutatud laevu ja inimesi igapäevatoimetuste juures. Teise moodustavad dramaatilised süngetes toonides tormi- ja laevahukustseenid, milles domineerivad loodusjõud ja inimeste võitlus merega.
Vernet' teoseid leidub mitme riigi kunstikogudes. Prantsusmaal on tema loomingut muu hulgas Louvre'i ja Musée national de la Marine'i kogudes. Tema töid leidub ka Brugge Groeningemuseumis, Peterburi Ermitaažis ja Philadelphia kunstimuuseumis.
Maaliseeria Prantsusmaa sadamatest
1753. aastal tellis Marigny markii kuningas Louis XV nimel Vernet'lt maaliseeria Prantsusmaa sadamatest. Esialgse kava järgi pidi seeria koosnema 24 maalist. See oli kuninglik tellimus, mille eesmärk oli näidata Prantsusmaa sadamate tähtsus ja Prantsusmaa vägevust mereriigina. Maalidel tuli kujutada sadamate kaubanduslikku ja sõjalist tegevust. Vernet sai üksikasjalikud juhised selle kohta, milliseid linnade ja piirkondade iseärasusi tuleb maalidel näidata. Näiteks Marseille ja Bordeaux' puhul tuli kujutada rohkesti kaubalaevu, et rõhutada nende tähtsust kaubanduskeskustena. Samuti tuli sõjalaevastiku ja sadamakindlustuste kaudu näidata sõjalist võimekust .
Aastatel 1753–1765 külastas Vernet kümmet sadamat ja maalis aastatel 1754–1765 15 maali, millel on kujutatud neid sadamapiirkondi: Marseille (kaks maali), Toulon (kolm maali), Antibes, Bandol, Sète, Bordeaux (kaks maali), Bayonne (kaks maali), Rochefort, La Rochelle ja Dieppe. Dieppe'i sadamavaatega maal valmis 1765. aastal. Seeria jäi pooleli: kavandatud 24 maalist valmis 15.
1943. aastal taotles mereväeminister maalide andmist Musée national de la Marine'ile. Praegu on 15 maalist 13 Louvre'i omandis olevat teost hoiule antud Musée national de la Marine'i kogusse. Kaks ülejäänud maali (Marseille sadamasissesõit ja teine Touloni vaade) kuuluvad Louvre'i kogusse.
Tähtsus
Vernet' panus meremaali ehk mariini žanri arengusse oli märkimisväärne. Kunstiajaloolane Voldemar Vaga nimetab teda uuema aja meremaali üheks alusepanijaks.
Vernet' maalide populaarsusele aitas kaasa tema rahvusvaheline suhtlusvõrgustik. Roomas loodud sidemed, osalemine Pariisi salongides ning Kuninglikus Maali- ja Skulptuuriakadeemia liikmeks olek koos kuninglike tellimustega tegid temast hinnatud kunstniku, kelle teosed olid nõutud kogu Euroopas. Tema tellijate hulgas oli nii monarhe, näiteks Venemaa keisrinna Katariina II, kui ka jõukaid kunstikogujaid Hollandist, Inglismaalt, Maltalt ja mujalt Euroopast.
Viited
- 1 2 3 4 5 Léon Lagrange. Joseph Vernet : sa vie, sa famille, son siècle, d'après des documents inédits, Imprimerie de A. Labroue et Compagnie: Bruxelles 1858, lk 6, 15–16.
- 1 2 Notice de personne : Vernet, Joseph (1714–1789), Bibliothèque nationale de France.
- 1 2 3 4 5 Florence Ingersoll-Smouse. Joseph Vernet, peintre de marine (1714–1789) : étude critique suivie d’un catalogue raisonné de son œuvre peint, Étienne Bignou: Pariis 1926, lk 12–20.
- 1 2 3 4 Claude-Joseph Vernet, Museo Nacional Thyssen-Bornemisza.
- 1 2 3 4 Léon Lagrange. Joseph Vernet et la peinture au XVIIIe siècle. Avec le texte des Livres de raison, et un grand nombre de documents inédits, Didier: Pariis 1864, lk 9–12, 50–55.
- ↑ In the Light of Italy: Corot and Early Open-Air Painting, National Gallery of Art.
- 1 2 Claude-Joseph Vernet, The National Gallery, London.
- 1 2 3 4 5 Voldemar Vaga. Üldine kunstiajalugu, Koolibri: Tallinn 2004, lk 646.
- 1 2 3 Alexandre Cantin. Les Ports de France (1753–1763) de Joseph Vernet : un regard au service du Roi. – Histoire de l'Art, 2009, kd 65, lk 59–69. Veebis.
- 1 2 Andrew Graham-Dixon. Kunst: kaljujoonistest kaasaegse kunstini, Varrak: Tallinn 2010, lk 247, 298.
- 1 2 3 L'Intérieur du Port de Marseille, Musée national de la Marine.
- ↑ Les circulations artistiques en Europe (années 1680–années 1780). – Beaurepaire P.-Y., Pourchasse P. (toim). Les circulations internationales en Europe : années 1680–années 1780, Presses universitaires de Rennes: Rennes 2010.