Daniel Burchard von Lemm (6. november 1845 Peterburi – 11. juuli 1924 Tallinn) oli Eesti vaimulik.
Õppis aastatel 1858–1863 Peterburi Peetri kirikukoolis. Õppis aastal 1863 Peterburi ülikooli filoloogiateaduskonnas, aastatel 1864–1868 Tartu ülikooli usuteaduskonnas. Aastatel 1868–1869 töötas ta koduõpetajana Peterburis ja Tsarskoje Selos. Aastatel 1869–1871 oli õpetajaks Peterburi Peetri kirikukoolis. Ordineeriti 24. detsembril 1871 õpetajaks.
Oli 1872–1875 pastoriks Bessaraabias Klöstitzis (praegu Odessa oblast, Tarutyne rajoon, Wessela Dolyna). 1875–1877 oli ta diakonõpetajaks Tallinna Rüütli- ja Toomkoguduses (introdutseeriti 24. oktoobril 1875). 1877–1886 oli ta Kadrina Katariina koguduse õpetaja. 1886–1904 oli ta Kuressaare Laurentiuse koguduse ülemõpetaja ja aastatel 1887–1890 veel Saaremaa konsistooriumi assessor. 1904–1918 oli ta Tallinna Rüütli- ja Toomkoguduse ülemõpetaja ja Eestimaa kindralsuperintendent. 1915–1916 oli ta Siberisse, Irkutskisse välja saadetud. Aastal 1918 jäi Lemm emerituuri.
Tema aadliseisus tunnustati 15/27. detsembril 1880 ja ta kanti Saaremaa aadlisugukondade raamatusse.
Lemm oli Eestimaa Saksa Seltsi eestseisuse liige.
Tema vend Carl Joseph Lemm oli Katharinenfeldi (praegu Bolnissi, Gruusia), Ludwigsthali (Jekaterinoslav, praegu Dnipro) õpetaja ja Tallinna Rüütli- ja Toomkoguduse diakonõpetaja. Äi Heinrich Ferdinand Hoffmann oli Koeru Maarja-Magdaleena koguduse õpetaja. Väimees, märterpastor Carl Immanuel Philipp Hesse oli Jõhvi Mihkli koguduse õpetaja, mõrvati aastal 1918 bolševike poolt.