Daniil Harms (kodanikunimi Daniil Ivanovitš Juvatšov (vene Даниил Иванович Ювачёв / Даниил Хармс); 30. detsember 1905 Peterburi – 2. veebruar 1942 Leningrad) oli vene kirjanik, vene absurdikirjanduse klassik.
Ta kasutas kirjanikuna mitut pseudonüümi, lisaks Harmsile nimesid Harms-Šardam, Hharms, Dandan, Chams. Lastekirjanikuna oli ta Karl Ivanovitš Šusterling või Vanja Mohhov. Nimi Harms on segu prantsuse charm'ist ja inglise harm'ist.
Elulugu
Daniil Harmsi isa Ivan Pavlovitš Juvatšov (1860–1940) mõisteti 1884. aastal terroriorganisatsioonis Narodnaja Volja osalemise eest surma, hiljem asendati surmanuhtlus 15-aastase sunnitööga. Sunnitööl elas ta üle vaimse ümbersünni ning oli sestpeale sügavalt usklik kristlik kirjanik ja usujutlustaja. Ta teenis elatist hoiukassade inspekteerijana, mistõttu sõitis ringi mööda kubermange ja viibis harva kodus. Daniili kasvatasid ema Nadežda Ivanovna, kes oli pesumaja juhataja, ja tädi Natalja Ivanovna, kes oli Koljubakina tütarlastegümnaasiumi direktor Tsarskoje Selos. 1915. aastal astus ta Peterburi saksa reaalkooli esimesse klassi, hiljem õppis Leningradi elektritehnikumis, kuid arvati 1926. aasta veebruaris õppurite nimekirjast välja. Selleks ajaks oli temast saanud luuletaja.
1925. aastal liitus Harms väikese luuletajate rühmaga Levõi flang, mida juhtis Aleksandr Tufanov. Selles rühmituses tutvus Aleksandr Vvedenskiga, kellest sai tema lahutamatu kaaslane kogu eluks. Mõlemad olid Ülevenemaalise Luuletajate Liidu liikmed, mõned nende luuletused ilmusid ka 1926. ja 1927. aasta noorluuletajate kogumikes ja jäid ainukesteks täiskasvanutele mõeldud tekstideks, mis kummalgi õnnestus oma eluajal avaldada.
1927. aastal lõid Harms, Aleksandr Vvedenski, Igor Bahterev ja Nikolai Zabolotski rühimituse OBERIU – Objedinenije Realnovo Isskustva (Reaalse Kunsti Ühendus), mis pidanuks koosnema viiest sektsioonist – kirjandus, kujutav kunst, teater, filmikunst ja muusika. Avaldasid ajakirjas Afiša Doma Petšati manifesti, milles nimetasid end uue maailmataju ja uue kunsti poeetideks, lubasid lisaks uuele luulekeelele luua ka uue viisi elu tajumiseks. Nende ettevõtmisi nimetati ajakirjanduses protestiks proletariaadi diktatuuri vastu ning 1931. aastal Harms ja Vvedenski arreteeriti. Harms veetis viis kuud Kurskis asumisel, kuid jätkas seal loomingulist tegevust ja naasis kogenumana.
1935. abiellus Harms teist korda, elas ekstsentrilist elu ja oli vaene, kuna elatus honoraridest, kuid tema loomingut praktiliselt ei avaldatud. 1939. aastal valmis tal pikem jutustus "Vanaeit" ja seejärel kirjutaski ta põhiliselt proosat; varem oli ta katsetanud peaaegu kõiki vorme peale klassikalise romaani.
Hullumeelsust simuleerides õnnestus Harmsil sõjaväest pääseda, kuid 1941. aastal ta arreteeriti ja 1942. aastal suri ta vangla hullumajas ilmselt nälja või "ravi" tõttu.
