Elmar Raidal (kuni 1935. aastani Elmar Glück; 18. oktoober (6. oktoober vkj) 1889 Jäärja mõis, Jäärja vald – 9. august 1943 Sevurallagi vangilaager, Sverdlovski oblast) oli eesti õpetaja, koolijuht ja ühiskonnategelane.
Küüditati juuniküüditamisel 14. juunil 1941 Nõukogude Liitu, suri GULAG-i vangilaagris.
Õppis Jäärja Alliku vallakoolis ja Saarde kihelkonnakoolis. Omandas algkooliõpetaja kutse Sindi pedagoogilises klassis 1909. aastal. Jätkas õpinguid Treffneri gümnaasiumis ja omandas 1910. aastal kodukooliõpetaja kutse matemaatikas. Täiendas end ise ja ka mitmetel kursustel. Läks mobiliseerituna Esimesse maailmasõtta, lõpetas 1916. aastal Moskva Aleksei sõjakooli.
Aastatel 1908–1910 õpetas Tarvastus Mõnnaste vallakoolis, kui 1911. aastal valiti ta Mõisaküla haridusseltsi eesti erakooli juhatajaks. Juhatajana erakoolis töötas kuni 1919. aastani (välja arvatud sõjast tingitud vaheajad). Aastatel 1919–1941 oli Mõisaküla 6-klassilise algkooli juhataja.
Oli Mõisaküla tuletõrje- (1933. aastast) ja haridusseltsi esimees, Mõisaküla ühispanga asutaja ning juhatuse liige (1912. aastast), Mõisaküla ühiskaupluse (tarbijate kooperatiivi kaupluse) asutaja ja juhatuse liige (ka esimees), Pärnumaa Õpetajate Liidu esimees 1921–1924 ja 1926–1941, linnavolikogu liige, Noorte Kotkaste malevkonna vanem, kaitseliidu tegelane, Eesti Õpetajate Liidu juhatuse liige.
Sündis sepa pojana.
Tema poeg Arvo Raidal töötas samuti mh õpetajana (Kanadas). Tema tütar Valve Raidal-Klavins oli psühhiaater.
Esimeses maailmasõjas võttis sõjategevusest osa kompanii- ja majandusülemana. Rahvuslike väeosade loomisel astus Tartu tagavarapataljoni. Vabadussõjast võttis osa kompaniiülemana, hiljem teenis veidi ka kindralstaabis.