Entomofaagia

Sardiinia juust Casu Marzu, mis sisaldab putukavastseid
Kilptäide eritatud vaigust valmistatakse šellakit, millega kaetakse näiteks komme või tablette
Ööliblika rööviku söömine
Frititud röövikud leival

Entomofaagia on putukate söömine kultuurilises ja bioloogilises kontekstis. Antropoloogias, kultuuriuuringutes, bioloogias ja meditsiinis kasutatav teaduslik termin on "antropoentomofaagia". Antropoentomofaagia ei hõlma muude lülijalgsete söömist peale putukate, nagu ämblikulaadsed ja hulkjalgsed, mida määratletakse kui arahnofaagia.

Entomofaagia on teaduslikult dokumenteeritud kui ahviliste seas laialt levinud ja paljudes inimkooslustes levinud. Teatud putukate mune, vastseid, nukke ja täiskasvanuid on inimesed söönud eelajaloolistest aegadest tänapäevani. Umbes 3000 etnilist rühma praktiseerib entomofaagiat. Inimputukate söömine (antropoentomofaagia) on levinud enamikus maailma osades, sealhulgas Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, Aafrikas, Aasias, Austraalias ja Uus-Meremaal. 80 protsenti maailma rahvastest sööb 1000–2000 liiki putukaid. ÜRO Toidu ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO) on registreerinud umbes 1900 söödavat putukaliiki ja hinnanguliselt oli 2005. aastal maailmas umbes kaks miljardit putukatarbijat. FAO soovitab putukate söömist kui võimalikku lahendust loomakasvatusest põhjustatud keskkonnaseisundi halvenemisele.

Mõnes ühiskonnas, peamiselt lääneriikides, on entomofaagia haruldane või tabu. Tänapäeval on putukate söömine Põhja-Ameerikas ja Euroopas vähe levinud, kuid mujal on putukad endiselt populaarsed toiduained ning mõned ettevõtted üritavad putukaid lääneriikide toitudesse lisada. Samas valmistati näiteks kuni 20. sajandi keskpaigani Saksamaal ja Prantsusmaal maipõrnikasuppi ja tarbiti seda mardikalist ka magustoiduna.

Üle maailma söödavad putukad on ritsikad, tsikaadid, rohutirtsud, sipelgad, erinevad mardikalised (nt jahuussid, tumemardika vastsed), ja mitmesugused röövikuliigid (nagu bambusussid, mopaani ussid ja siidiussid).

Ajalugu

Homo sapiens'i eelkäijad ja putukate söömine

Leiud näitavad, et Homo sapiens'i evolutsioonilised eelkäijad olid entomofaagilised ja arahnofaagid. Putuktoidulisust esineb eri määral ka säilinud primaatide, näiteks marmosettide ja tamariinide seas, ja mõned teadlased viitavad sellele, et kõige varasemad primaadid olid öised puisloomad putuktoidulised. Samamoodi on enamik säilinud inimahve teatud määral putuktoidulised.

Arheoloogilised leiud kulumisjälgedega luutööriistadest näitavad, et varased hominiidid, nagu Australopithecus robustus, kogusid söögiks termiite. Mitmetes uuringutes jõutakse järeldusele, et luudel leitavad kulumisjäljed viitavad, et neid kasutati termiidiküngaste kaevamiseks. Need märgised erinevad tööriistadel olevatest, mida võidi kasutada taimede ja juurte väljakaevamiseks, millel võib olla horisontaalse nurga all kaevamise ja võib-olla vastu kivide, mida termiidiküngastes ei esine, tekitatud kulumisjälgi. Sarnaselt näitab isotoopide uuringute ülevaade, et A. robustus ei söönud valguallikana suures koguses taimi ja puuvilju , vaid selleks kasutati näiteks loomseid või putukate valke.

Kaasaegse inimese aju suuremat suurust seostatakse sageli teooriaga, et see sai võimalikuks tänu lihatarbimise suurenemisele. Umbes 1,8 miljoni aasta taguse Homo erectuse'e isendi KNM-ER 1808 jäänuseid on sageli kasutatud jahimehe mudeli tõendina, kuna selle luukasvamine on ebanormaalne, mis viitab A-hüpervitaminoosile, mis on tingitud liigsest loomamaksa tarbimisest. Mark Skinner on aga välja pakkunud, et mesilaste vastsete ja nukkude tarbimine võib anda piisavalt A-vitamiini, et tekitada hüpervitaminoosi. Tänu putukate toiteväärtusele ja arvukusele suudaksid nad tagada ka vajaliku koguse valku, mis on vajalik hominiini jaoks, näiteks H. erectus.

Koproliidid ja koopamaalingud

Enne kui inimestel olid tööriistad jahipidamiseks või põlluharimiseks, võisid putukad moodustada nende toidus olulise osa. USA ja Mehhiko koobastest pärit koproliitide analüüsimisel on leitud tõendeid – Ozarki mägede koobastes leiduvad koproliidid sisaldavad putukaid (sipelgad, mardikavastsed, täid), aga ka ämblikulaadseid (puugid, lestad).

Põhja-Hispaania Altamira koopamaalingud, mis on dateeritud umbes 30 000–9000 eKr, kujutavad söödavate putukate ja metsmesilaste pesade kollektsiooni, mis viitab võimalikule entomofaagilisele ühiskonnale. Metsiku siidiussi (Triuncina religiosae) kookonid leiti Hiinas Shanxi provintsis varemetest 2000–2500 aastat eKr. Kookonitel avastati suured augud, mis viitab sellele, et nukud söödi ära. Paljud iidsed entomofaagia tavad on aja jooksul teiste põllumajandustavadega võrreldes vähe muutunud, mis on viinud kaasaegse traditsioonilise entomofaagia väljatöötamiseni.

Putukate tarbimine inimkultuurides

Banaanilehes hautatud mesilase vastsed Indoneesias

Paljudes kultuurides on putukate söömine tavaline. Aasia, Aafrika, Mehhiko ja Lõuna-Ameerika etnilised rühmad on söödavaid putukaid juba pikka aega kasutanud odava ja jätkusuutliku valguallikana. 3071 etnilist rühma 130 riigis söövad kuni 2086 liiki. Nende liikide hulka kuulub 235 liblikat ja ööliblikat, 344 mardikat, 313 sipelgat, mesilast ja herilast, 239 rohutirtsu, ritsikut ja prussakat, 39 termiiti ja 20 kiili, aga ka tsikaadid. Teadaolevalt süüakse putukaid 80 protsendis maailma rahvastest. Traditsiooniliselt süüakse lehelõikurit Atta laevigata mõnes Colombia ja Brasiilia kirdeosas. Lõuna-Aafrikas on toiduvalgu allikaks laialt levinud ööliblika Gonimbrasia belina suur röövik, mopani ehk mopaaniuss. Austraalias söövad põliselanikud nõiajuuri. Põhjapõdraparasiit Hypoderma tarandi olid osa nunamiutide traditsioonilisest toidust. Udonga montana on pentatomiidne putukas, millel on perioodilised populatsioonipuhangud ja mida süüakse Kirde-Indias.

Traditsiooniliselt tarbivad paljud Indoneesia etnilised rühmad putukaid – eriti rohutirtsud, ritsikad, termiidid, saagopalm-kärsaka vastsed ja mesilased. Jaavas ja Kalimantanis on rohutirtsud ja ritsikad tavaliselt kergelt tainaks praetud ja frititud palmiõlis krõbeda kripiku või rempeyek suupistena. Ida-Jaava osariigis Banyuwangis on spetsiaalne botok nimetusega botok tawon (mesilase botok), mis on mesilase vastseid sisaldavad tarud, mis on maitsestatud vürtside ja purustatud kookospähkliga, pakitud banaanilehtede pakendisse ja aurutatud. Kalimantani dajaki hõimud, samuti Ida-Indoneesia molukaanid ja paapua hõimud tarbivad teadaolevalt ulat sagu (otsetõlkes 'sagoo röövik') või saagopalm-kärsaka vastseid. Neid valgurikkaid vastseid peetakse Paapua delikatessiks, süüakse nii röstitult kui ka toorelt.

Maipõrnikasupp praeleiva ja maksaga, millel põrnikad on asendatud krabiga

Tais tarbitakse ka teatud putukaid, eriti põhjapoolsetes provintsides. Tai traditsioonilistel turgudel on sageli kioskid, kus müüakse frititud rohutirtse, kriketit (ching rit), mesilase vastseid, siidiussi (non mai), sipelgamune (khai mot) ja termiite.

Putukate kasutamine traditsiooniliste toiduainete koostisosana sellistes kohtades nagu Hidalgos Mehhikos on olnud piisavalt ulatuslik, et põhjustada nende populatsiooni vähenemist.

Ida-Aafrikas on Kunga kook tihedalt kokkupressitud kärbestest valmistatud toit.

Lääne kultuuris

Kuigi putukate tooted, nagu mesi ja karmiin, on tavalised, ei ole putukate söömine läänes laialt levinud tava. Traditsioonilises toidus on mõned erandid. Näiteks Casu marzui>, mida nimetatakse ka casu modde, casu cundhídu või itaalia keeles formaggio marcio, on Sardiinias valmistatud juust, mis sisaldab elusaid putukavastseid. Casu marzu tähendab sardiinia keeles mädajuustu ja seda tuntakse kõnekeeles tõugujuustuna.

Küll aga on läänes putukate tarbimine levimas. 2011. aastaks serveerisid mõned läänemaailma restoranid regulaarselt putukaid. Näiteks Kanadas Briti Columbias Vancouveris pakuti kahes kohas kriketipõhiseid toite (restoranis Vij's valmistati parathasid röstitud kriketist, mis jahvatatakse pulbriks või jahuks, selle sõsarrestoran Rangoli restoran pakub pitsat, mis valmistatud tervete röstitud ritsikate naani tainale puistamisega). Aspire Food Group oli esimene suuremahuline putukakasvatusettevõte Põhja-Ameerikas, mis kasutas automatiseeritud masinaid 2300 m tootmishoones, mis on ette nähtud inimtoiduks mõeldud mahepõllumajanduslike ritsikate kasvatamiseks.

Tõrjumine ja kultuuriline tabu

Lääne kultuuris peetakse entomofaagiat (välja arvatud mõned toidulisandid, nagu karmiin ja šellak) tabuks. Tabuga seotud jälestust kasutatakse lääne meedias. Näiteks itaalia filmi "Mondo Cane" (1962) stseen sisaldab šokiefekti tekitamiseks putukate bankett ning stseen filmist "Indiana Jones ja hukatuse tempel" (1984) kujutab putukaid banketil sarnase šokifaktorina. Lääne entomofaagia tõrjumine toimub samaaegselt teiste selgrootute, nagu molluskite ja putukate lülijalgsete lähisugulaste koorikloomade tarbimisega ning see ei põhine maitsel ega toiduväärtusel.

Maliki islami jurisprudentsi koolkond on ainus traditsioon, mis lubab tarbida kõiki putukaid (eeldusel, et need ei ole tervisele kahjulikud). Mõned koolkonnad peavad skorpione haramiks, kuid tirtsude söömist halaliks. Teised keelavad kõik roomavad loomad, sealhulgas putukad.

Judaismis ei peeta enamikku putukaid koššeriteks, välja arvatud mõned "koššer-tirtsu" liigid, mida teatud kogukonnad aktsepteerivad.

Rahvatervise toitumisspetsialist Alan Dangour on väitnud, et ulatuslik entomofaagia lääne kultuuris seisab silmitsi "äärmiselt suurte" tõketega, mis on "võib-olla praegu isegi tõenäoliselt ületamatud". Läänes valitseb entomofaagia suhtes jälestus, putukate kuvand on "ebapuhtad ja haigusi kandvad". Antropoloog Marvin Harris on väitnud, et putukate söömine on tabu kultuurides, kus on muid valguallikaid, mille hankimiseks on vaja rohkem tööd, nagu kodulinnud või veised, kuigi on kultuure, kus on nii loomakasvatus kui ka entomofaagia. Näiteid võib leida Botswanast, Lõuna-Aafrikast ja Zimbabwest, kus tugevad veisekasvatustraditsioonid eksisteerivad koos putukate, näiteks mopaani usside entomofaagiaga. Lisaks ei tarbi inimesed nendes kultuurides, kus entomofaagia on levinud, putukaid valimatult, kuna Tai putukate tarbijad tajuvad söödavaid putukaid, mida nende kultuuris ei tarbita, sama eemaletõukavalt nagu lääne tarbijad.

Populariseerimine

Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon on näidanud üles huvi entomofaagia arendamise vastu mitmel korral. 2008. aastal korraldas FAO konverentsi, et "arutada putukate arengupotentsiaali Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas". Dursti sõnul keskenduvad FAO entomofaagia alased jõupingutused piirkondadele, kus entomofaagia on ajalooliselt aktsepteeritud, kuid mille populaarsus on viimasel ajal vähenenud.

2011. aastal esitas Euroopa Komisjon taotluse aruannete saamiseks putukate praeguse kasutamise kohta toiduna, lubades, et iga Euroopa Liidu liikmesriigi aruanded on aluseks seadusandlike ettepanekute tegemisel putukatoidu uue protsessi kohta. NPR-i andmetel investeerib Euroopa Liit enam kui 4 miljonit dollarit entomofaagia kui inimese valguallika uurimisse.

Arutelu

Putukate söömise eelised

Hiljutised uuringud ulatusliku entomofaagia potentsiaali kohta on pannud mõned eksperdid soovitama putukaid kui potentsiaalset alternatiivset valguallikat tavapärastele kariloomadele, viidates võimalikele eelistele, sealhulgas suurem tõhusus, väiksem ressursside kasutamine, suurem toiduga kindlustatus ning keskkonna- ja majandussäästlikkus.

Toiteväärtus

Putukad on puhas valguallikas (sisaldavad kõiki üheksat asendamatut aminohapet) ja sisaldavad kasulikumat kogust, mis on võrreldav sojaubade valguga, kuigi vähem kui kaseiinis (leidub toiduainetes nagu juust). Need sisaldavad kiudaineid ja sisaldavad enamasti küllastumata rasvu ning mõningaid vitamiine ja olulisi mineraale.

Toiduohutus

Kuigi söödavate putukate potentsiaali täielikuks hindamiseks on vaja neid rohkem uurida, on nad oluliste toitainete loomulik allikas, pakkudes võimalust ületada lõhet vaeste ja jõukate riikide vahel valgutarbimises ning vähendada ökoloogilist jalajälge. Paljud putukad sisaldavad ohtralt lüsiini, aminohapet, mis puudub paljude teraviljast sõltuvate inimeste toitumises. Mõned väidavad, et maisi biokütuse lähteainena kasutamisest tingitud suureneva maakasutussurve, kliimamuutuste ja teraviljapuuduse kombinatsioon tekitab tõsiseid raskusi katsetes rahuldada tulevane valgunõudlus.

Esimese artikli, mis viitas sellele, et söödavad putukad võivad ülemaailmse toidupuuduse probleeme leevendada, avaldas Meyer-Rochow 1975. aastal. Putukad toidu ja söödana on 21. sajandil tõusnud eriti aktuaalseks loomsete valkude kallinemise, toidu ja sööda ebakindluse, keskkonnasurve, populatsiooni kasvu ja keskklasside kasvava valgunõudluse tõttu. 2013. aasta rahvusvahelisel toiduga kindlustatuse ja toitumise konverentsil avaldas ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon väljaande ('Söödavad putukad – toidu ja söödaga kindlustatuse tulevikuväljavaated') milles kirjeldatakse putukate panust toiduga kindlustatusse. See näitab putukate paljusid traditsioonilisi ja potentsiaalseid uusi kasutusviise otseseks inimtoiduks ning nende kasvatamise võimalusi ja piiranguid toiduks ja söödaks. Selles lahatakse uuringuid sellistes küsimustes nagu putukate toitumine ja toiduohutus, putukate kasutamine loomasöödana ning putukate ja nendest valmistatud toodete töötlemine ja säilitamine.

Jätkusuutlikkus ja keskkonnakasu

Putukate kasutatavad aine assimilatsiooni ja toitainete transpordi meetodid muudavad putukate kasvatamise tõhusamaks meetodiks taimse materjali muundamisel biomassiks kui traditsiooniliste kariloomade kasvatamine. Ühe kilogrammi liha tootmiseks kulub rohkem kui 10 korda rohkem taimset materjali kui kilogrammi putukate biomassi kasvatamiseks. Ruumikasutus ja veevajadus on vaid murdosa sellest, mida vajatakse veisekasvatusega võrreldava toidumassi tootmiseks. 150 g rohutirtsu liha tootmiseks kulub väga vähe vett, veised vajavad aga 3290 liitrit sama koguse veiseliha tootmiseks. See näitab, et putukatelt võib tarneahela kõigil tasanditel oodata loodusvarade väiksemat kasutamist ja ökosüsteemi koormamist Söödavad putukad näitavad ka palju kiiremat kasvu ja paljunemistsüklit kui traditsioonilised kariloomad. Madalmaades Wageningeni ülikoolis läbi viidud viie söödava putukaliigi süsiniku intensiivsuse analüüs näitas, et "viie uuritud putukaliigi keskmine päevane juurdekasv (ADG) oli 4,0–19,6 protsenti, selle vahemiku minimaalne väärtus on lähedane sigade puhul teatatud 3,2%-le, samas kui maksimaalne väärtus oli 6 korda suurem. Veistega (0,3%) võrreldes olid putukate ADG väärtused palju suuremad." Lisaks eritasid kõik uuritud putukaliigid palju väiksemas koguses ammoniaaki kui tavalised kariloomad, kuigi pikaajalise mõju kindlakstegemiseks on vaja täiendavaid uuringuid. Autorid järeldavad, et putukad võiksid olla keskkonnasõbralikumad toiduvalguallikad.

ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) andmetel annab loomakasvatus "väga olulise panuse" kliimamuutustesse, õhusaastesse, maa, pinnase ja vee seisundi halvenemisse, maakasutuse probleemidesse, metsade hävitamisse ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemisse. Loomakasvatuse suur kasv ja intensiivsus on põhjustanud ökoloogilist kahju kogu maailmas. Kuna lihatoodangu prognooside kohaselt kahekordistub tootmine praegusest kuni 2050. aastani, eeldaks status quo keskkonnamõju säilitamine 50-protsendilist mõju vähendamist toodanguühiku kohta. Nagu FAO väidab, on loomakasvatus "üks kahest või kolmest kõige olulisemast kõige tõsisemate keskkonnaprobleemide põhjustajast igal skaalal alates kohalikust kuni ülemaailmseni". Mõned teadlased väidavad, et säästvate tootmissüsteemide loomine sõltub traditsiooniliste kariloomade ulatuslikust asendamisest söödavate putukatega; selline nihe eeldaks suurt muutust lääne arusaamades söödavatest putukatest, survet allesjäänud elupaikade säilitamiseks ja majanduslikku survet putukaid tarneahelasse kaasavate toidusüsteemide jaoks.

Majanduslik kasu

Putukatel on üldiselt suurem toidu muundamise efektiivsus kui traditsioonilisemal lihal, mõõdetuna allaneelatud toidu muundamise efektiivsusena või ECI-na. Kui paljude putukate energiasisendi ja valgutoodangu suhe võib olla umbes 4:1, siis kasvatatud kariloomade suhe on lähemal 54:1. See on osaliselt tingitud asjaolust, et enamiku traditsiooniliste kariloomade sööt tuleb kõigepealt kasvatada. Lisaks peavad endotermilised (soojaverelised) selgroogsed soojas püsimiseks kasutama oluliselt rohkem energiat, samas kui ektotermilised (külmaverelised) taimed või putukad seda ei tee. Indeks, mida saab kasutada mõõdikuna, on allaneelatud toidu kehaaineks muundamise tõhusus: näiteks lihaveised muudavad kehaaineks vaid 10% tarbitud toidust, siidiusside puhul 19–31% ja prussakate puhul 44%. Kilke (Acheta domesticus) käsitlevad uuringud annavad täiendavaid tõendeid putukate tõhususe kohta toiduallikana .30 °C või kõrgemal temperatuuril kasvatatud ja tavaliste kariloomade söödaga võrdse kvaliteediga söödaga toidetuna oli ritsikate toidu muundumine kaks korda tõhusam kui sigadel ja broileritibudel, neli korda tõhusam kui lammastel ja kuus korda tõhusam kui härgadel.

Putukad paljunevad kiiremini kui lihaveised. Emane kriket võib kolme kuni nelja nädala jooksul muneda 1200–1500 muna, veiseliha puhul on suhe neli aretuslooma iga toodetud turulooma kohta. See teeb koduse ritsikate tõelise toidu muundamise efektiivsuse peaaegu 20 korda suuremaks kui veisel.

Skaleeritavus

Putukate ja söödavate lülijalgsete kasvatamine inimtoiduks on nüüd loomakasvatuses ökoloogiliselt mõistlik kontseptsioon. Mitmed analüüsid on leidnud, et putukakasvatus on traditsioonilisele loomakasvatusele keskkonnasõbralikum alternatiiv.

Tais kasvatatakse tavaliselt kahte tüüpi söödavaid putukaid (kilke- ja palmikärsaka vastsed) vastavalt põhja- ja lõunaosas. Kilgikasvatusviisid on kogu kirdeosas sarnased ja aretustehnikad pole pärast tehnoloogia kasutuselevõttu 15 aastat tagasi palju muutunud. Väikesemahulist kasvatust, mis hõlmab väikest arvu aretusakvaariume, leidub tänapäeval harva ja enamik farme on keskmise suurusega või suurettevõtted. Kilgikasvatus on kujunenud oluliseks loomakasvatussektoriks ja on paljude põllumeeste peamine sissetulekuallikas. 2013. aastal tegutseb ligikaudu 20 000 farmi 217 529 kasvatusaedikuga. Viimase kuue aasta (1996–2011) kogutoodang on olnud keskmiselt umbes 7500 tonni aastas. 

Läänemaailmas on 2010. aastatel asutatud uued põllumajandustehnoloogia ettevõtted , mille eesmärk on moderniseerida putukate kasvatamise tehnikaid, võimaldades putukatel vajalikku mastaapi ja tõhusust, et tõrjuda välja teisi loomseid valke inimeste toiduvarus.

Kahjurite korjamine

Mõned teadlased on välja pakkunud entomofaagiat kui lahendust traditsioonilise põllumajanduse tekitatud oludele, mis soosivad mõnda putukaliiki, mis seejärel paljunevad ja neid nimetatakse "kahjuriteks". Mehhiko mõnedes piirkondades hoitakse rohutirtsu Sphenarium purpurascens populatsiooni ohjes selle püüdmise ja toiduna kasutamise teel. Sellised strateegiad võimaldavad vähendada pestitsiidide kasutamist ja loovad põllumajandustootjatele sissetulekuallika kokku ligi 3000 USA dollariga pere kohta. Kui jätta kõrvale keskkonnamõju, väidavad mõned, et pestitsiidide kasutamine on majanduslikult ebaefektiivne, kuna hävitatakse putukaid, mis võivad sisaldada kuni 75 protsenti loomset valku, et säästa põllukultuure, mis sisaldavad kuni 14 protsenti valku.

Kasutamine ravitoiduna

2012. aastal teatas dr Aaron T. Dossey, et Bill & Melinda Gatesi sihtasutus nimetas tema ettevõtte All Things Bugs programmi Grand Challenges Explorations võitjaks. Grand Challenges Explorations rahastab inimesi, kellel on ideid uute rahvatervise ja arengu parandamiseks. Uurimisprojekt kannab pealkirja "Head vead: säästev toit laste alatoitumise jaoks". Birminghami Alabama ülikooli pediaatrilise toitumise direktor Frank Franklin on väitnud, et kuna vähene kalorsus ja valguvaesus on ligikaudu viie miljoni lapse peamised surmapõhjused aastas, valmistatakse putukavalgust Nutrisetiga sarnane kasutusvalmis ravitoit. Plumpy'Nut võib olla suhteliselt odav lahendus alatoitumise vastu. 2009. aastal tegi dr Vercruysse Belgia Genti ülikoolist ettepaneku, et putukavalku saab kasutada hüdrolüsaatide tootmiseks, millel on nii AKE inhibeeriv kui ka antioksüdantne toime, mida võib lisada multifunktsionaalse koostisosana funktsionaalsetesse toitudesse. Lisaks võivad söödavad putukad olla hea küllastumata rasvade allikas, aidates seeläbi vähendada südame- ja veresoonkonna haigusi.

Võimalus alternatiivseks lemmikloomatoiduks

Putukaid võib kasutada valguallikana putukapõhises lemmikloomatoidus. Uudsed valguallikad võivad olla kasulikud lemmikloomadele, kellel on tundlik seedetrakt või toiduallergia, kuna looma organism ei tunne valke ära ja seetõttu põhjustavad need väiksema tõenäosusega ärritust. Samuti on näidatud, et putukad maitsevad nii lemmik- kui ka kariloomadele. Neil on hea aminohapete profiil ja nad sisaldavad ka palju lemmikloomadele olulisi toitaineid. Lemmikloomad seedivad putukaid hästi. On tehtud uuringuid, milles hinnatakse tavaliselt kasutatavate putukate valgu kvaliteeti ja nende toitainete väärtusi võrreldes traditsioonilise lemmikloomatoidu valguga.

Puudused ja probleemid

Riknemine

Spoore moodustavad bakterid võivad rikkuda nii tooreid kui ka keedetud putukavalke, ähvardades põhjustada toidumürgitust. Kuigi söödavaid putukaid tuleb hoolikalt töödelda, on riknemise vältimiseks saadaval lihtsad meetodid. Enne jahutamist on soovitatav keeta, samuti võivad aidata kuivatamine, hapendamine või kasutamine kääritatud toiduainetes.

Toksilisus

Üldiselt on paljud putukad taimtoidulised ja vähem probleemsed kui kõigesööjad. Ideaalsetes tingimustes on soovitatav neid küpsetada, kuna putukad võivad sisaldada parasiite. Kuid pestitsiidide kasutamine võib muuta putukad inimtoiduks kõlbmatuks. Herbitsiidid võivad koguneda putukatesse bioakumulatsiooni teel. Näiteks kui ritsika puhanguid pritsimisega tõrjutakse, ei saa inimesed neid enam süüa. See võib tekitada probleeme, kuna söödavad taimed on söödavat tirtsud ise ära söönud.

Mõnel juhul võivad putukad olla söödavad sõltumata nende mürgisusest. Itaalias Carnia piirkonnas on lapsed Zygaenidae perekonna ööliblikaid söönud, hoolimata nende võimalikust mürgisusest. On teada, et ööliblikad toodavad vesiniktsüaniidi lähteaineid nii vastsetes kui ka täiskasvanud isendites. Täiskasvanud ööliblikate pugud sisaldavad aga üliväikestes kogustes tsüanogeenseid kemikaale ja suures kontsentratsioonis suhkrut, mis teeb Zygaena'st suve alguses mugavaks täiendavaks suhkruallikaks. Ööliblikad on väga levinud ja neid on lihtne käsitsi püüda ning väike tsüanogeensus teeb Zygaena'st minimaalselt riskantse hooajalise maiuse.

USA California osariigi tervishoiuministeerium teatas 2003. aasta novembris pliimürgistuse juhtudest pärast kapuliinide tarbimist.

Allergilised reaktsioonid

Allergilised reaktsioonid kujutavad endast potentsiaalset ohtu putukate tarbimisel. Ühes ülevaates on ristreaktsioon söödavate putukate ja vähilaadsete vahel kindlaks tehtud. Uuring söödavate putukate allergia levimuse kohta Tais näitas, et:

Ligikaudu 7,4% inimestest koges söödavate putukate allergiale viitavat kõrvaltoimet ja 14,7% inimestest esines mitmeid kõrvaltoimeid, mis viitasid söödavate putukate põhjustatud allergiale. Veelgi enam, ligikaudu 46,2% inimestest, kes juba kannatavad teadaoleva toiduallergia all, kogesid pärast putukate tarbimist ka sümptomeid, mis viitavad allergilisele reaktsioonile.

Eetilised vastuväited

Putukate tarbimise humaansus on seatud kahtluse alla. Ühe vastuväite kohaselt kasvatatakse ja tapetakse ühe valguühiku kohta palju isendeid, mida võimendab suur kalduvus enneaegsele suremusele võrreldes teiste loomsete toiduainetega. Murekohaks on ka putukate võimalik eneseteadlikkus ning selle tulemusena võime kogeda valu ja kannatusi.

Negatiivsed jätkusuutlikkuse aspektid

Muret on tekitanud putukate tarbimise jätkusuutlikkus, näiteks loodusest korjatud liikide liigkorje. Tarbimiseks kasvatatavate putukate söötmiseks kasutataval toidul võib olla ka suur keskkonnajalajälg, mis tootmise suurendamisel võib potentsiaalselt muuta putukate tarbimise traditsiooniliste valguallikatega sarnaselt loodust kahjustavaks. Lisaks võivad söödavate putukate säilitamise protsessid, nagu külmkuivatamine ja jahvatamine, kulutada palju energiat.

Vaata ka

Viited

  1. ↑ Ramos-Elorduy, Julieta (2009). "Anthropo-entomophagy: Cultures, evolution and sustainability". Entomological Research. 39 (5): 271–288. DOI:10.1111/j.1748-5967.2009.00238.x.
  2. ↑ Aydoğan, Z. (2021): Anthropo-entomophagy. quantitatively chemical assessment of some edible arthropods, bought from an e-shop. In: Environmental Science and Pollution Research. Vol. 28, 15462–15470. doi: https://doi.org/10.1007/s11356-020-11768-y
  3. ↑ David Raubenheimer, Jessica M. Rothman (2013): Nutritional ecology of entomophagy in humans and other primates. In: Annu Rev Entomol . 2013;58:141-60. doi: 10.1146/annurev-ento-120710-100713. Epub 2012 Oct 1.
  4. ↑ "Entomophagy (Eating insects)". Center for Invasive Species Research, University of California (Research). Vaadatud 27. jaanuaril 2014.
  5. 1 2 Ramos-Elorduy, Julieta; Menzel, Peter (1998). Creepy crawly cuisine: the gourmet guide to edible insects. Inner Traditions / Bear & Company. Lk 44. ISBN 978-0-89281-747-4. Vaadatud 23. aprillil 2014.
  6. 1 2 Carrington, Damian (1. august 2010). "Insects could be the key to meeting food needs of growing global population". The Guardian.
  7. 1 2 Ramos-Elorduy, Julieta (2009). "Anthropo-Entomophagy: Cultures, Evolution And Sustainability". Entomological Research. 39 (5): 271–288. DOI:10.1111/j.1748-5967.2009.00238.x.
  8. ↑ "Insects for food and feed" (Press releases). FAO. Vaadatud 17. veebruaril 2019.
  9. ↑ Meyer-Rochow, Victor Benno (2009). "Food taboos: their origins and purposes". Journal of Ethnobiology and Ethnomedicine. 5 (18): 18. DOI:10.1186/1746-4269-5-18. PMC 2711054. PMID 19563636.
  10. ↑ McElroy, A.; Townsend, P. K. (1989). Medical Anthropology in Ecological Perspective. Westview Press. ISBN 978-0-8133-0742-8.
  11. ↑ Thompson, Addie (7. juuli 2013). "Want To Help Solve The Global Food Crisis? Eat More Crickets". Forbes.
  12. ↑ Beans, Carolyn (4. november 2022). "How to convince people to eat insects". Proceedings of the National Academy of Sciences of the United States of America. 119 (46): e2217537119. Bibcode:2022PNAS..11917537B. DOI:10.1073/pnas.2217537119. PMC 9674222. PMID 36332000.
  13. ↑ Kröger, Tieneke; Dupont, Jacqueline; Büsing, Lucy; Fiebelkorn, Florian (21. veebruar 2022). "Acceptance of Insect-Based Food Products in Western Societies: A Systematic Review". Frontiers in Nutrition. 8: 759885. DOI:10.3389/fnut.2021.759885. PMC 8901202. PMID 35265649.
  14. ↑ "FOTOD: Tartus söödi putukaid". Maaleht. Vaadatud 14. oktoobril 2023.
  15. ↑ "Supermarketi toiduosakonnas müüdud putukad ja ussid kadusid kiiresti letilt". Maaleht. Vaadatud 14. oktoobril 2023.
  16. ↑ Global Steak - Demain nos enfants mangeront des criquets (2010 French documentary)
  17. ↑ Tutin, C. E.; Fernandez, M.; Rogers, M. E.; Williamson, E. A.; McGrew, W. C.; Altmann, S. A.; Southgate, D. A. T.; Crowe, I.; Tutin, C. E. G. (1991). "Foraging profiles of sympatric lowland gorillas and chimpanzees in the Lopé Reserve, Gabon". Philosophical Transactions of the Royal Society of London. Series B, Biological Sciences. 334 (1270): 179–85, discussion 185–186. DOI:10.1098/rstb.1991.0107. PMID 1685576.
  18. ↑ McGrew, W.C. (1992). Chimpanzee Material Culture: Implications for Human Evolution. Cambridge University Press. Lk 153–154. ISBN 978-0-521-42371-7.
  19. ↑ Goodall, Jane (1986). The Chimpanzees of Gombe: Patterns of Behavior. The Belknap Press of Harvard Univ. Press. Lk 248. ISBN 978-0-674-11649-8.
  20. ↑ van Huis, A. (september 2017). "Did early humans consume insects?". Journal of Insects as Food and Feed (inglise). 3 (3): 161–163. DOI:10.3920/JIFF2017.x006. ISSN 2352-4588.
  21. 1 2 Ingram, Daniel J. (9. juuli 2019). "Julie J. Lesnik: Edible Insects and Human Evolution". Human Ecology. 47 (4): 637–638. DOI:10.1007/s10745-019-00089-5. ISSN 0300-7839.
  22. 1 2 Skinner, Mark (1. juuni 1991). "Bee brood consumption: an alternative explanation for hypervitaminosis A in KNM-ER 1808 (Homo erectus) from Koobi Fora, Kenya". Journal of Human Evolution (inglise). 20 (6): 493–503. DOI:10.1016/0047-2484(91)90022-N. ISSN 0047-2484.
  23. ↑ Rightmire, G. Philip (1991). "The Dispersal of Homo erectus from Africa and the Emergence of More Modern Humans". Journal of Anthropological Research. 47 (2): 177–191. DOI:10.1086/jar.47.2.3630324. ISSN 0091-7710. JSTOR 3630324.
  24. 1 2 3 4 5 6 7 Capinera, John L. (2004). Encyclopedia of Entomology. Kluwer Academic Publishers. ISBN 978-0-7923-8670-4.
  25. ↑ Chakravorty, J.; Ghosh, S.; Meyer-Rochow, V.B. (2011). "Practices of entomophagy and entomotherapy by members of the Nyishi and Galo tribes, two ethnic groups of the state of Arunachal Pradesh (North-East India)". Journal of Ethnobiology and Ethnomedicine. 7: 5. DOI:10.1186/1746-4269-7-5. PMC 3031207. PMID 21235790.
  26. ↑ Oudhia, P. "Traditional medicinal knowledge about green leafhopper, Nephotettix spp., in Chhattisgarh (India)." International Rice Research Notes 25.3 (2000).
  27. ↑ Oudhia, P. "Traditional medicinal knowledge about pod borer Helicoverpa armigera in Chhattisgarh, India." International Chickpea and Pigeonpea Newsletter 8 (2001): 14-15.
  28. ↑ Oudhia, P (2002). "Traditional medicinal knowledge about common insects and mites in India". Ecology Environment and Conservation. 8: 339–340.
  29. ↑ Oudhia, P. "Traditional medicinal knowledge about red ant Oecophylla smaragdina (Fab.)[Hymenoptera; Formicidae] in Chhattisgarh, India." Insect Environment 8.3 (2002): 114-115.
  30. ↑ Oudhia, P (2002). "Traditional medicinal knowledge about Fireflies, Photuris sp. (Coleoptera : Lampyridae)in Chhattisgarh (India)". Insect Environment. 8 (1): 25.
  31. ↑ Oudhia P. (2000). Common housefly Musca nebulo Wiedemann (Diptera: Muscidae) as medicinal insect in Chhattisgarh. Insect Environment.6(1):36-37.
  32. ↑ Ramos-Elorduy, Julieta; Menzel, Peter (1998). Creepy crawly cuisine: the gourmet guide to edible insects. Inner Traditions / Bear & Company. Lk 150. ISBN 978-0-89281-747-4. Vaadatud 2. aprillil 2010.
  33. ↑ Eric Loker, Bruce Hofkin, et al. Parasitology: A Conceptual Approach. p. 229
  34. ↑ Thakur, N.S.A.; Firake, D.M. (2012). "Ochrophora montana (Distant): a precious dietary supplement during famine in northeastern Himalaya" (PDF). Current Science. 102 (6): 845–846.
  35. ↑ "Mencicipi Gurihnya Keripik Olahan Jangkrik". Kompas (indoneesia). 13. september 2016.
  36. ↑ Ira Rachmawati (12. detsember 2014). "Menikmati Sepincuk Botok Tawon di Banyuwangi". Kompas (indoneesia).
  37. ↑ Fidel Ali (18. juuni 2017). "Apa Rasanya Makan Ulat Sagu Hidup-hidup di Raja Ampat?". Kompas (indoneesia).
  38. ↑ "In pictures: Eating insects in Thailand". BBC News.
  39. ↑ "Shatter the Looking Glass Magazine". Shatterthelookingglass.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 4. jaanuar 2012. Vaadatud 2. oktoobril 2017.
  40. ↑ Ramos-Elorduy, Julieta (2006). "Threatened edible insects in Hidalgo, Mexico and some measures to preserve them". Journal of Ethnobiology and Ethnomedicine. 2: 51. DOI:10.1186/1746-4269-2-51. PMC 1716161. PMID 17144918.
  41. ↑ Gates, Stefan (2017). Insects: An Edible Field Guide.
  42. ↑ Alcocer, Jesus (18. juuli 2018). "Putting out feelers in the cricket market". Bangkok Post. Vaadatud 18. juulil 2018.
  43. ↑ "Cuisine to chirp about", The Globe and Mail, 18 November 2011.
  44. ↑ Carson, Erin (12. oktoober 2017). "You're going to be eating crickets, so just get over it". Cnet. Originaali arhiivikoopia seisuga 10. oktoober 2018.
  45. ↑
  46. ↑ "Laws of Islam Concerning Food". Yomatari's Laws of Religion. 10. mai 2011. Vaadatud 26. septembril 2012.
  47. ↑ ibn Adam, Muhammad. "The Fiqh of Halal and Haram Animals". Shariahprogram.ca. Originaali arhiivikoopia seisuga 24. september 2015.
  48. ↑ Abramowitz, Jack (3. november 2013). "Knee-High to a Grasshopper: The obligation to examine locusts for signs of being kosher". OU.org. Vaadatud 30. jaanuaril 2020.
  49. 1 2 Parry, Wayne (22. veebruar 2012). "Study: Eating bugs could reduce global warming". Christian Science Monitor. Vaadatud 30. novembril 2012.
  50. ↑ Wilson, Cherry (21. veebruar 2017). "Should we eat bugs like Angelina Jolie?". BBC. Vaadatud 21. veebruaril 2017.
  51. ↑ Tan, Hui Shan Grace; Fischer, Arnout R.H.; Tinchan, Patcharaporn; Stieger, Markus; Steenbekkers, L. P. A.; van Trijp, Hans C. M. (2015). "Insects as food: Exploring cultural exposure and individual experience as determinants of acceptance". Food Quality and Preference. 42: 78–89. DOI:10.1016/j.foodqual.2015.01.013.
  52. ↑ "Beastly bugs or edible delicacies". FAO Newsroom. 19. veebruar 2008. Originaali arhiivikoopia seisuga 4. veebruar 2023. Vaadatud 30. novembril 2012.
  53. ↑ Byrne, Jane (16. november 2011). "FSA flags up potential of purified insect protein". Food Navigator. Vaadatud 30. novembril 2012.
  54. ↑ Schultz, Teri (4. november 2012). "Time For A 'Bug Mac'? The Dutch Aim To Make Insects More Palatable". National Public Radio. Vaadatud 30. novembril 2012.
  55. 1 2 3 Oonincx, Dennis G. A. B.; Van Itterbeeck, Joost; Heetkamp, Marcel J. W.; Van Den Brand, Henry; Van Loon, Joop J. A.; Van Huis, Arnold (2010). Hansen, Immo A (toim). "An Exploration on Greenhouse Gas and Ammonia Production by Insect Species Suitable for Animal or Human Consumption". PLOS ONE. 5 (12): e14445. Bibcode:2010PLoSO...514445O. DOI:10.1371/journal.pone.0014445. PMC 3012052. PMID 21206900.
  56. 1 2 3 4 5 6 Premalatha, M.; Abbasi, Tasneem; Abbasi, Tabassum; Abbasi, S.A. (2011). "Energy-efficient food production to reduce global warming and ecodegradation: The use of edible insects". Renewable and Sustainable Energy Reviews. 15 (9): 4357–4360. DOI:10.1016/j.rser.2011.07.115.
  57. 1 2 Gahukar, R.T. (august 2011). "Entomophagy and human food security". International Journal of Tropical Insect Science. 31 (3): 129–144. DOI:10.1017/S1742758411000257.
  58. 1 2 Yen, Alan (2009). "Edible Insects: Traditional Knowledge or Western Phobia?". Entomological Research. 39 (5): 289–298. DOI:10.1111/j.1748-5967.2009.00239.x.
  59. ↑ Van Huis, Arnold (2015). "Edible insects contributing to food security?". Agriculture & Food Security. 4 (20). DOI:10.1186/s40066-015-0041-5.
  60. ↑ Schmidt, Anatol; Call, Lisa; Macheiner, Lukas; Mayer, Helmut K. (2018). "Determination of vitamin B12 in four edible insect species by immunoaffinity and ultra-high performance liquid chromatography". Food Chemistry. 281: 124–129. DOI:10.1016/j.foodchem.2018.12.039. PMID 30658738.
  61. ↑ https://www.huffingtonpost.com/2014/02/10/eating-bugs-food_n_4726371.html?slideshow=true Here’s Why You Should Start Eating (More) Bugs
  62. ↑ "Nutritional value of insects for human consumption" (PDF). Edible insects: future prospects for food and feed security. Food and Agriculture Organization. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 4. veebruar 2019. Vaadatud 15. oktoobril 2023.
  63. ↑ Gordon, David George (1998). The Eat-A-Bug Cookbook. Berkeley, California: Ten Speed Press. Lk xiv. ISBN 978-0-89815-977-6.
  64. ↑ Meyer-Rochow, V. B. (1975). "Can insects help to ease the problem of world food shortage?". ANZAAS Journal: "Search". 6 (7): 261–262.
  65. ↑ "International Conference on Forests for Food Security and Nutrition". Originaali arhiivikoopia seisuga 22. juuli 2013. Vaadatud 15. oktoobril 2023.
  66. 1 2
  67. 1 2 Walsh, Bryan (29. mai 2008). "Eating Bugs". Time. Originaali arhiivikoopia seisuga 29. august 2012.
  68. 1 2 Henning Steinfeld; Pierre Gerber; Tom Wassenaar; Vincent Castel; Mauricio Rosales; Cees de Haan (2006). "Livestock's Long Shadow: Environmental issues and options". Food and Agriculture Organization of the United Nations. Vaadatud 25. oktoobril 2012.
  69. ↑ Gordon, D.G. (1998) p.xv
  70. ↑ "U.S. could feed 800 million people with grain that livestock eat, Cornell ecologist advises animal scientists Future water and energy shortages predicted to change face of American agriculture". Cornell Science News. 7. august 1997.
  71. ↑ Paoletti, M.G. (2005). Ecological implications of minilivestock: potential of insects, rodents, frogs, and snails. Science Publishers. Lk 648. ISBN 978-1-57808-339-8. Vaadatud 7. mail 2010.
  72. 1 2 Six-legged Livestock: Edible insect farming, collection and marketing in Thailand (PDF). Bangkok: Food and Agriculture Organization of the United Nations. 2013. ISBN 978-92-5-107578-4.
  73. ↑ "Jiminy Cricket! Bugs could be next food craze". New York Times. 3. august 2014.
  74. 1 2 "Company Gets Grant To Develop Food Based On Insects to Fight Malnutrition". Eurasia Review. 12. mai 2012. Vaadatud 30. novembril 2012.
  75. ↑ Bowlin, Cynthia (märts 2010). "Novel Proteins and Food Allergens" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 1. detsember 2017.
  76. ↑ Makkar, Harinder P. S.; Tran, Gilles; Heuzé, Valérie; Ankers, Philippe (1. november 2014). "State-of-the-art on use of insects as animal feed". Animal Feed Science and Technology. 197 (Supplement C): 1–33. DOI:10.1016/j.anifeedsci.2014.07.008.
  77. ↑ Oonincx, Dennis G. A. B.; Broekhoven, Sarah van; Huis, Arnold van; Loon, Joop J. A. van (2015). "Feed Conversion, Survival and Development, and Composition of Four Insect Species on Diets Composed of Food By-Products". PLOS ONE. 10 (12): e0144601. Bibcode:2015PLoSO..1044601O. DOI:10.1371/journal.pone.0144601. PMC 4689427. PMID 26699129.
  78. ↑ Bosch, Guido; Zhang, Sheng; Oonincx, Dennis G. A. B.; Hendriks, Wouter H. (2014). "Protein quality of insects as potential ingredients for dog and cat foods". Journal of Nutritional Science. 3: e29. DOI:10.1017/jns.2014.23. PMC 4473158. PMID 26101598.
  79. ↑ Klunder, H.C.; Wolkers-Rooijackers, J.; Korpela, J.M.; Nout, M.J.R. (2012). "Microbiological aspects of processing and storage of edible insects". Food Control. 26 (2): 628–631. DOI:10.1016/j.foodcont.2012.02.013.
  80. ↑ Zagrobelny, Mika; Dreon, Angelo Leandro; Gomiero, Tiziano; Marcazzan, Gian Luigi; Glaring, Mikkel Andreas; Møller, Birger Lindberg; Paoletti, Maurizio G (2009). "Toxic Moths: Source of a Truly Safe Delicacy". Journal of Ethnobiology. 29: 64–76. DOI:10.2993/0278-0771-29.1.64.
  81. ↑ "State Health Department issues health warning on lead-contaminated chaplines (grasshoppers)". California Department of Health Services. 13. november 2003. Originaali arhiivikoopia seisuga 1. jaanuar 2006. Vaadatud 16. detsembril 2006.
  82. ↑ Phillips, Joel; Burkholder, Wendell (1995). "Allergies Related to Food Insect Production and Consumption". Food Insect Allergies. 8 (2). Originaali arhiivikoopia seisuga 25. jaanuar 2007. Vaadatud 15. oktoobril 2023.
  83. ↑ Ribeiro, José Carlos; Cunha, Luís Miguel; Sousa-Pinto, Bernardo; Fonseca, João (2018). "Allergic risks of consuming edible insects: A systematic review". Molecular Nutrition & Food Research. 62 (1): 1700030. DOI:10.1002/mnfr.201700030. ISSN 1613-4133. PMID 28654197.
  84. ↑ Taylor, Geoffrey; Wang, Nanxi (1. jaanuar 2018). "Entomophagy and allergies: a study of the prevalence of entomophagy and related allergies in a population living in North-Eastern Thailand". Bioscience Horizons (inglise). 11. DOI:10.1093/biohorizons/hzy003.
  85. ↑ Tomasik, Brian (2016). "Insects Should Not Be a Part of People's Diets". Espejo, Roman (toim). What Should We Eat? (inglise). New York, NY: Greenhaven Publishing. Lk 82. ISBN 978-0-7377-7390-3.[alaline kõdulink]
  86. ↑ Pali-Schöll, Isabella; Binder, Regina; Moens, Yves; Polesny, Friedrich; Monsó, Susana (2019). "Edible insects - defining knowledge gaps in biological and ethical considerations of entomophagy". Critical Reviews in Food Science and Nutrition. 59 (17): 2760–2771. DOI:10.1080/10408398.2018.1468731. ISSN 1549-7852. PMC 6816476. PMID 29693413.
  87. ↑ Sebo, Jeff (27. juuli 2021). "On the torment of insect minds and our moral duty not to farm them". Aeon (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 15. august 2021. Vaadatud 15. augustil 2021.
  88. ↑ Imathiu, Samuel (1. märts 2020). "Benefits and food safety concerns associated with consumption of edible insects". NFS Journal (inglise). 18: 1–11. DOI:10.1016/j.nfs.2019.11.002. ISSN 2352-3646.
  89. ↑ Mintz, Corey (4. veebruar 2018). "Why eating insects won't end world hunger". The Globe and Mail. Vaadatud 24. aprillil 2020.
  90. ↑ Huen, Eustacia (30. aprill 2017). "Why Eating Insects May Not Be As Sustainable As It Seems". Forbes (inglise). Vaadatud 24. aprillil 2020.