Erast Borissovitš Gliner (vene keeles Эраст Борисович Глинер; 26. jaanuar 1923 Kiiev – 16. november 2021 San Francisco, USA) oli Nõukogude Liidu füüsikateoreetik ja kosmoloog.
Ta osales teises maailmasõjas, kus sai kolmel korral haavata. Viimane haavatasaamine 1943. aastal nõudis parema käe amputatsiooni. 1945. aastal Gliner arreteeriti ja talle esitati süüdistus "nõukogudevastase rühmituse tegevuses osalemises" eesmärgiga hävitada nõukogude kirjandust. Sõjatribunal mõistis Glinerile 10-aastase vabadusekaotuse. Tänu ühele lõpetatud ülikooliaastale liigitati ta vangiks-spetsialististiks ja suunati karistust kandma nn "šaraškasse". Vangistusest vabanes ta 1954. aastal. Aasta hiljem ta rehabiliteeriti.
1962. aastal ilmus Glineri kaasautorluses õpik "Matemaatilise füüsika diferentsiaalvõrrandid", mille hilisem ümbertöötatud väljaanne tõlgiti inglise ja jaapani keelde.
Pärast 1963. aastal Leningradi Riikliku Ülikooli füüsikateaduskonna lõpetamist cum laude (diplomitöö "Schwarzschildi välislahenduse singulaarsuse uurimine") töötas ta Leningradis Joffe-nimelises Füüsika-Tehnikainstituudis, kus tema uurimistöö põhiteemaks oli üldrelatiivsusteooria ja selle rakendamine kosmoloogias.
Ta vaatas üle traditsioonilise lähenemise de Sitteri mudelile ja täitis selle füüsikalise sisuga, asendades kosmoloogilise konstandi mõistega "vaakumisarnane olek", milles ruum on täidetud erilise mateeriaga positiivse tiheduse ja negatiivse rõhuga, mida Gliner nimetas "raskeks vaakumiks". Sisuliselt sai raske vaakumi kontseptsioon tänapäevase tumeenergia kontseptsiooni eelkäijaks.
Nende ideede arendamine viis Glineri gravitatsioonilise kollapsi ja Suure Paugu teoreetiliste mudelite loomiseni, milles puudub algsingulaarsus. Glineri kosmoloogilises mudelis on toodud Universumi eksponentsiaalne paisumine, mistõttu võib seda mudelit pidada universumi inflatsioonimudeli eelkäijaks.
1971. aastal valmistus Gliner kaitsma kandidaadiväitekirja "Füüsikalise keskkonna ülitihedast seisundist". Oponentidena nõustusid esinema Andrei Sahharov ja Vladimir Fok. Mõlemad oponendid olid kindlad, et väitekirja saab kaitsta doktoriväitekirjana.
Toona alanud Sahharovi tagakiusamine tema inimõigusalase tegevuse pärast viis aga selleni, et Joffe instituudi tollane juhtkond keelas Sahharovil oponendina üles astuma. Gliner sellega ei nõustunud ja väitekirjaga seotud dokumendid suunati arhiivi. Mõni aeg hiljem tekkis idee korraldada väitekirja kaitsmine Joffe instituudi administratsiooni eirates. Sahharov (teistel andmetel Lev Gurevitš) võttis ühendust mõjuka eesti füüsiku Harald Keresega ja rääkis talle loo ära. Keres otsustas aidata ja kutsus Glineri Tartu Riikliku Ülikooli seminarile ettekannet tegema ja pärast seda tegi Keres ettepaneku Glineril Tartus kaitsta. See toimuski (2. juunil 1972); kaitsmisel olid ametlikud oponendid Jakov Smorodinski ja Ivar Piir. Glinerile anti füüsika-matemaatikakandidaadi kraad (doktoritöö kaitsmine polnud võimalik, kuna Tartu ülikooli nõukogu omas õigust arutada vaid kandidaaditöid).
1970. aastatel jätkas Gliner oma kosmoloogiliste ideede arendamist. Nii töötas ta välja 1975. aastal koos Irina Dõmnikovaga matemaatilise mudeli üleminekuks Universumi negatiivse rõhuga eksponentsiaalse inflatsiooni staadiumist paisumise tänapäevasele positiivse rõhuga staadiumile (ja vastupidi).
1980. aastal Gliner emigreerus. Elas Ameerika Ühendriikides. Tema kriitika kaasaegsete inflatsiooniliste kosmoloogiliste mudelite kohta (näiteks Stanfordi Ülikooli seminaril, kus ta pidas 1997. aastal ettekande Andrei Linde kutsel) viis tema ja Ameerika kosmoloogide vaheliste erialaste suhete jahenemiseni.