Erifond

Erifond ehk erihoiuosakond (ka "spetsfond") ehk erihoiuhoidla on raamatukogu osakond, kus hoitakse trükiseid või muid allikaid, millele üldsuse juurdepääs puudub või on piiratud või ajutine. Sellises hoidlas – olgu see raamatukogu või muu asutuse juures – võib peale trükiste olla ka filme, helisalvestisi, salvestisi internetist jm.

NSV Liidus võis erifond hõlmata ka kogu raamatukogu (ehk nn kinnist raamatukogu). Erifondide asutamine sõltus NSV Liidu Kommunistliku Partei organeist ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuvast tsensuuriasutusest (Glavlit). Tsensuuriuurija Kaljo-Olev Veskimäe sõnul pidas Glavlit erifonde "oma käsualusteks ja isegi käsukirjad saatis ta otse eriosakonnale, raamatukogu direktorist mööda minnes." Okupatsiooni ajal võidi erihoiule saatmisel ka osa raamatuid hävitada.

Erihoid okupeeritud Eestis

Nõukogude okupatsioon. NSV Liidus olid 1938. aastal loodud erihoiuosakonnad suurtes Moskva ja Leningradi raamatukogudes ning liiduvabariikide pealinnade riiklikes raamatukogudes. Erihoidu kasutati poliitilistel põhjustel, et hoida üldsuse eest varjul kirjandusteoseid, perioodikat, dokumente, käsikirju, fotosid jm. materjale, mis olid täiesti keelatud või võimule ideoloogiliselt ebasobivad. Keeld või ebasobivus võis olla tingitud käsitletud teemast, avaldatud andmetest, autori isikust, väljaandmise ajast jm.

Eestis algatati erihoiuosakonna loomine hariduse rahvakomissari Jüri Nuudi 18. mai 1945 käskkirjaga nr. 589. Esimene selline osakond loodi Tartu Riikliku Ülikooli raamatukogus 1. juunil 1945 . Riiklikul Kirjandusmuuseumil tuli loovutada sinna erihoiule 54 kasti ja pakki eri materjale nii raamatukogust, bibliograafia osakonnast kui ka käsikirjade osakonnast.

22. augustil 1945 võttis EK(b)P Keskkomitee büroo aga vastu otsuse "Eesti NSV muuseumide olukorrast ja selle parandamisest". Otsuses leiti, et Nuut oli andnud kahjuliku kirjanduse hävitamise asemel "vale käskkirja" ning EK(b)P linnakomiteedel tuleb koos NKVD ja Glavlitiga korraldada muuseumide ja dokumentide täielik revisjon, valida välja see, mis kuulub säilitamisele NKVD arhiivides ning puhastada muuseumide fondid "fašistlikust ja nõukogude-vastasest kirjandusest."

Revideerimise ja puhastamisega loodi esimesed erihoiuosakonnad Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keskraamatukogu ja Ajaloomuuseumi juurde Tallinnas ning Kirjandusmuuseumi juurde Tartus. Hiljem lisandusid kinnised raamatukogud Partei Ajaloo Instituudis ja Eesti NSV Välisministeeriumis. 1961. aastaks moodustati ENSV ORKA Tallinnas ja ENSV RAKA Tartus.

Vaata ka

Viited

  1. 1 2 Kaljo-Olev Veskimägi. "Nõukogude unelaadne elu. Tsensuur Eesti NSV-s ja tema peremehed." Tallinn, 1996, lk 162
  2. ↑ Piret Lotman. Hävitatud raamat ja eestlase identiteet – Tuna 2002, lk. 100–101.
  3. ↑ Kaljo-Olev Veskimägi. "Nõukogude unelaadne elu. Tsensuur Eesti NSV-s ja tema peremehed." Tallinn, 1996, lk 157.
  4. ↑ Kaljo-Olev Veskimägi. "Nõukogude unelaadne elu. Tsensuur Eesti NSV-s ja tema peremehed." Tallinn, 1996, lk 160
  5. ↑ Kaljo-Olev Veskimägi. "Nõukogude unelaadne elu. Tsensuur Eesti NSV-s ja tema peremehed." Tallinn, 1996, lk 161

Kirjandus

Välislingid